LITMIR.BIZ

      Trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda

      Ailile

      Proloog

      Täpipealt kell 18.11 pirises muuseumi uksesumisti. Katariina Härkönen hakkas parajasti oma talvejope lukku kinni tõmbama.

      „Ah sa koduvana,“ pomises ta. Valvur ja giid olid juba tükk aega tagasi koju läinud ja Katariina oli terves majas viimane. Ta ohkas ja läks eesukse poole.

      Muuseumi ees tänaval oli peatunud kullerifirma pakiauto, kuller seisis uksel, käes väike pakk.

      „Kuidas ma saan aidata?“ küsis Katariina.

      „Kas …“ alustas mees ja uuris paberilt, „muuseumitöötaja Katariina Härkönen on siin?“

      „Mina olen,“ vastas Katariina.

      „Teile on pakk,“ ütles kuller. „Saatja nõuab isiklikku kinnitust. Kellelegi teisele ei tohi üle anda.“

      „Imelik! Noh, ma kirjutan alla.“

      Katariina kirjutas allkirjalauale oma nime ja sai pihku pruuni paberisse keeratud paki. Kuller noogutas hüvastijätuks ja läks.

      Katariina keerutas pakki käes. See tundus raske ja kõva, ja tema nimi oli kirjutatud pakkepaberile vanaaegse kalligraafilise käekirjaga. Kellelt see pakk on?

      Ta läks oma kabinetti tagasi ja istus, õueriided seljas, kirjutuslaua taha. Ta otsis lauasahtlist paberinoa ja asus ettevaatlikult pakki avama. See ei olnudki nii lihtne: kolm kihti paberit oli kõvasti kinni teibitud ja paberi all oli veel mullikile. Kes see saatja ka oli, ta oli tahtnud oma saadetist hästi kaitsta.

      Katariina lõikas viimased teibid katki ja kääris mullikile lahti. Ta õhkas vaimustusest.

      „Kui ilus!“

      Laual keset pakkepaberit ja mullikilet seisis peen hõbedane ehtekarp väikestel jalgadel, mis meenutasid lõvikäppasid. Värviliste kividega kaunistatud kaane külge oli teibiga kinnitatud ümbrik, millel oli kiri „Juhtnöörid“.

      Katariina võttis kirja kaane küljest lahti ja proovis kaant avada. Karp oli lukus. Võti on kindlasti ümbrikus, mõtles ta ja lõikas ümbriku ettevaatlikult paberinoaga lahti. Ümbrikus oli siiski ainult hoolikalt kokkumurtud paberileht, täis ühtlast ilukirja. Katariina kortsutas laupa, aga voltis paberi lahti ja hakkas lugema.

      Hea Katariina Härkönen

      Me olime varemgi ühenduses, kui te tulevaks suveks näitust kokku panite. Laenasin teie muuseumile siis hulganisti oma suguvõsa vanu esemeid. Tookord jätsin selle vana ehtekarbi veel endale, sest sellel on minu silmis eriline emotsionaalne väärtus. Karp kuulus kunagi minu vanaema vanaemale, kes sai selle 1828. aastal pulmakingiks. Sellest peale on seda karpi suguvõsas edasi pärandatud ja selle põhjale on graveeritud kõigi seda kasutanute nimed ja sünniaasta, kõige viimasena minu omad.

      Katariina võttis karbi kätte ja keeras tagurpidi. Ta luges nimed kokku, neid oli viis. Kõige viimasena oli sinna kirjutatud „Agnes Maria 1920“. Katariina pani karbi uuesti lauale ja luges edasi.

      Tahan nüüd esitada palve, mis võib paista imelik. Ma palun, et te asetaksite selle karbi muuseumis kohale, kus iga muuseumikülastaja seda kergesti näeb. Rõhutan: on väga tähtis, et see oleks nähtavas kohas. Karp on praegu lukus. Ärge püüdke seda avada. Kuid kui muuseumisse tuleb inimene, kellel on võti, mis passib karbi lukku, siis kuulub karbi sisu talle.

      Katariina naeratas. Kas kirjutaja on vanadusest juba pisut nõder? Muuseumisse ei saa ometi jätta lukus müsteeriumikarpe, et keegi neile siia järele tuleks. Katariina võttis karbi uuesti kätte ja raputas ettevaatlikult. Sisu ei kolisenud ega kaalunud õieti midagi. Võib-olla oli karp tühi.

      Ta luges edasi.

      Ma tean, et mu aeg hakkab otsa saama. Ma ei vaja enam suuremat osa asjadest, millel varem oli minu silmis suur väärtus. Seepärast pakun teile vahetuskaupa: tänutäheks selle eest, et te asetate selle karbi nähtavale kohale ja tegutsete minu juhtnööride järgi, kingin teie muuseumile terve esemekogu, mis ma olen teile juba teie näituse jaoks laenanud. Kui olete mu ettepanekuga nõus ja teil ei ole midagi kingituse vastu, saadab minu advokaat teile kõik vajalikud dokumendid.

      Katariina kulmud kerkisid hämmastusest. Uskumatu! See oli kõige tähelepanuväärsem annetus, mille Harmala muuseum oli kunagi saanud. Muidugi poleks muuseumil annetuse vastu midagi! Ta luges veel viimased read.

      Tahan rõhutada, et kingitus ei puuduta siiski seda karpi. Soovin teie näitusele ja muuseumile kõike kõige paremat!

      Lugupidamisega A. M. Brycknen, Ruusulaakso hooldekodu

      Katariina pani kirja lauale. Tal käis mõttest läbi kõik, mille vana proua oli ühe kirjaga muuseumile kinkinud. Ta peab helistama muuseumi juhatajale, võib-olla ka ajalehte. Katariina võttis karbi kätte ja uuris seda hoolega. See oli peen hõbesepa töö. Muidugi panevad nad selle välja, täpselt nii, nagu saatja oli soovinud. Ükskõik millistel kummalistel tingimustel.

      1. Haud

      Hiljem mõtles Agnes, et kõik sai alguse sellel päeval, kui ta vana kalmistu leidis ja selle sepisväravast sisse astus. See juhtus kolm päeva pärast kolimist. Ainult kolm päeva! Kõik oli toimunud kohutavalt kiiresti.

      Kolimispäeva seis oli kiiresti üles lugedes niisugune:

       Ema ja tema ei tundnud Harmalas mitte kedagi.

       Uus kodu oli täis kolimiskastide hunnikuid.

       Ema tahtis otsekohe ridaelamunaabritega tutvust teha, sest „inimene vajab karja“.

       Naabritega saab tuttavaks nende uksekella tiristades.

       Kõik naabrid ei ole kogu aeg kodus, sest neil võib ka muud elu olla.

       Need, kes siiski on kodus, võivad olla väga vanad koeraomanikud, kes ei jaksa enam oma koeraga väljas käia.

       Sellest härdunud ema võib lõpuks hüüatada: „Aga armas aeg, otse loomulikult võib meie Agnes teie koeraga jalutamas käia!“

       Ja sedaviisi võib vana naabrimees jõuda otsuseni, et palkab Agnese (11 aastat vana) suveajaks oma koera jalutama.

      Jah, nii võib juhtuda. Agnesest oli saanud koerajalutaja, kuigi ta polnud elu sees koeraga kahekesi väljas käinud. Aga ega jalutamas käimine saa ju väga raske olla? Koer oli paistnud

Скачать книгу