LITMIR.BIZ

      F3f

      Manon Mustnokk seisis Morathisse viiva pika ja tumeda silla otsas ning vaatas vanaema nõiaseltsi hallidest pilvedest alla laskumas.

      Isegi lugematute ääside suitsupahvakate ja -sammaste juures oli Mustnoka nõiaklanni peanõia lopsakas obsidiaanmust rüü ilmeksimatu. Mitte keegi ei riietunud nii kui matroon. Tema nõiaselts pühkis raskest pilvekattest välja ja hoidis aupaklikku distantsi matrooni ning lisaratsanikuga, kes lendas tema massiivse isase kõrval.

      Manon, Kolmteist rivis tema taga, ei teinud ainsatki liigutust, kui lohemaod ja nende ratsanikud silla vastas oleva platsi tumedatel kividel maandusid. Kaugel all möirgav räpase ja rikutud jõe kohin võistles küüniste kribinaga kividel ning kokkupandavate tiibade kahinaga.

      Tema vanaema tuli Morathisse.

      Või mis sellest nüüdseks alles jäänud oli, sest üks kolmandik polnud muud kui rusud.

      Asterin hingas sisinal sisse, kui Manoni vanaema üheainsa sujuva liigutusega maha hüppas ja pahaselt Manoni ning tema Kolmeteistkümne kohal kõrguvat musta kantsi vahtis. Hertsog Perrington ootas juba nõupidamiskambris. Nõiaklanni pärijannal polnud kahtlustki, et hertsogi lemmikloom isand Vernon annab endast parima Manoni õõnestamiseks ja raputamiseks igal käigul. Kui Vernon kavatseb teha katse Manonist vabaneda, peab see tulema nüüd, mil vanaema näeb oma silmaga Manoni saavutusi.

      Ja tegemata jätmisi.

      Manon hoidis selga sirgena, kui vanaema üle kivisilla jalutas. Matrooni samme uputasid jõekohin, kaugete tiibade löögid ja päeval-ööl töös olevad ääsid. Nähes vanaema silmavalgeid Manon kummardas.

      Nahast lennukostüümide krägin ütles talle, et Kolmteist järgis eeskuju.

      Kui Manon pead tõstis, seisis vanaema tema ees.

      Kullatähnilises oonükspilgus ootas julm ja salakaval surm.

      „Vii mind hertsogi juurde,” käsutas matroon tervituseks.

      Manon tajus, kuidas Kolmteist kangestus. Mitte sõnade, vaid peanõia seltsi peale, mis nüüd tema kannul käis. Haruldane – nii haruldane oli see, et nad teda jälitasid ja valvasid.

      Aga see oli tsitadell, kus elasid mehed – ja deemonid. Ja näis, et külaskäik pidi olema pikaajaline, kui mitte püsiv. Arvestades asjaolu, et vanaema tõi kaasa imekauni tumedajuukselise nõia, kes nüüd tema voodit soojendas. Matroon oleks rumal, kui ta lisakaitset ei tagaks. Isegi kui Kolmeteistkümnest alati piisas. Oleks pidanud piisama.

      Raske oli raudküüsi kujuteldava ohu peale mitte välja lükata.

      Manon kummardas uuesti. Ta pöördus Morathi kõrguvate ja avatud uste suunas. Kolmteist lõi lahku, et Manon ja matroon saaks mööduda, ning tõmbas siis rivi taas surmava loorina kokku. Ei mingeid riske – mitte siis, kui küsimus oli pärijas ja matroonis.

      Manoni sammud olid peaaegu hääletud, kui ta vanaema läbi tumedate koridoride juhtis. Kolmteist ja matrooni nõiaselts püsisid truult läheduses. Teenijaid polnud kusagilt leida, kas siis nuhkimise või mingi iniminstinkti tõttu.

      Nad tõusid esimesele paljudest keerdtreppidest, mis viis hertsogi uue nõupidamissaali suunas. Korraga küsis matroon: „On millestki teatada?”

      „Ei, vanaema.” Manon vältis kiusatust nõiale kõõrdpilku heita – hõbedaga viirutatud tumedatele juustele, kaametele näojoontele, millesse oli nikerdatud iidne viha, alaliselt paljastatud roostes hammastele.

      Peanõiale, kes häbimärgistas Manoni esimest asetäitjat. Just tema heitis Asterini surnult sündinud nõidlapse tulle ja võttis õiguse teda kordki süles hoida. Tema peksis ja murdis Manoni esimest asetäitjat, viskas ta lumme surema ning valetas Manonile selle kohta peaaegu terve sajandi.

      Manon mõtiskles kõndides selle üle, mis nüüd Asterini peas kobrutada võis. Mida tundsid Sorrel ja Vesta, kui nad Asterini lumest leidsid. Ja seejärel terveks ravisid.

      Ega rääkinud Manonile sellest kunagi.

      Oma vanaema elukas – vaat seda oli Manon.

      „Kas avastasid plahvatuse põhjustaja?” Matrooni rüü pöörles tema taga, kui nad sisenesid pikka ja kitsasse koridori, mis viis hertsogi nõupidamiskambri poole.

      „Ei, vanaema.”

      Kullatäpilised mustad silmad nähvasid temale. „Kui mugav, tiivajuht. Sa kaebad hertsogi sigituseksperimentide üle – ja mõned päevad hiljem põlevad Kollakoivad tuhaks.”

      Ongi hea, lausus Manon peaaegu. Hoolimata plahvatuses kaotatud nõiaseltsidest oli paganama hea, et Kollakoibade-valgide nõidlaste sigitamine peatati. Ent Manon pigem tajus, kui nägi või kuulis, et Kolmteist kinnitas oma tähelepanu vanaema seljale.

      Ja Manoni läbistas midagi hirmulaadset.

      Matrooni süüdistuse peale – ja selle joone peale, mida tema Kolmteist oli vedamas. Vedas nüüd juba mõnda aega.

      Trots. Vaat see oli see olnud viimastel kuudel. Kui peanõid sellest teada saaks, seoks ta Manoni posti külge ja piitsutaks tema selga seni, kuni nahk ribadena ripuks. Ta sunniks Kolmeteistkümmet pealt vaatama, et tõestada neile nende võimetust oma pärijat kaitsta. Ja siis kohtleks neid samamoodi. Võib-olla heidab lõpetades nende haavadele veel soolvett. Ja siis teeks seda jälle, ühel päeval teise järel.

      Manon poetas jahedalt: „Kuulsin kuulujuttu, et see inimnaine oli hertsogi lemmik. Aga kuna ta põles leekides tuhaks, ei saa keegi seda kinnitada. Ma ei tahtnud teie aega kõlakate ja teooriatega raisata.”

      „Ta oli hertsogi külge lõastatud.”

      „Näib, et tema varjutuli seda polnud.” Varjutuli – see võimas vägi oleks suutnud vaenlased mõne silmapilguga sulatada. Kui varjutuli oleks vaid liidetud peeglitega kaetud nõiatornidega, mida kolm matrooni Feriani kurus ehitasid. Aga nüüd, kus Kaltaini polnud... polnud ka puhta hävitustöö ohtu.

      Isegi kui hertsog ei kavatsenud taluda enam ühtki isandat nüüd, kus tema kuningas oli surnud. Ta põlgas ära kroonprintsi troonikuulutuse.

      Vanaema ei öelnud midagi, kui nad

Скачать книгу