LITMIR.BIZ

Скачать книгу

selle üle, mis tunne on luud ja nahka ja värvi vahetada. Ta ei söandanud veel küsida.

      Aedion vaatas Aelini poole. Kuninganna istus tule ääres, Välejala pea tema rüpes. Aelin mängis peni pikkade kõrvadega. Ootas nagu nad kõik. Nõbu pilk püsis aga hoopis iidsel mõõgal. Isa relval, mida Aedion tseremoonitsemata peost pihku loopis ja keerutas. Metallkäepideme ja pragunenud luust mõõganupu iga sentimeeter oli sama tuttav kui tema enda nägu. Aelini silmis väreles kurbus – see välgatas sama kähku kui välk pea kohal. Ja haihtus siis.

      Aelin andis mõõga Riftholdist lahkudes talle tagasi ja otsustas selle asemel hoopis Goldrynit kanda. Aedion üritas nõbu veenda, et too jätaks Terraseni püha relva endale, kuid Aelini kinnitusel oli parem seda hoida tema kätes. Aedion väärivat seda au rohkem kui keegi teine, sealhulgas tema ise.

      Aelin muutus üha vaiksemaks, mida enam nad põhja poole rändasid. Võib-olla tõmbasid teel veedetud nädalad ta tühjaks.

      Sõltuvalt isandate teadaannetest plaanis Aedion saabuva öö järel Aelinile vaikse paiga leida. Koha, kus päev või paar puhata enne viimase lõigu läbimist teel Orynthisse.

      Aedion keris end püsti. Ta torkas mõõga tuppe noa kõrvale, mille Rowan talle kinkis, ja marssis Aelini juurde. Välejala sulgpehme saba mütsus tervituseks, kui ta oma kuninganna kõrvale istus.

      „Sulle kuluks juukselõikus ära,” nentis Aelin. Tõepoolest, Aedioni juuksed olid kasvanud tavalisest pikemaks. „Need on peaaegu sama pikad kui mul.” Aelin kortsutas kulmu. „Jääb mulje, nagu oleksime selles kokku leppinud.”

      Aedion turtsatas ja silitas koera pead. „Ja mis siis, kui leppisimegi?”

      Aelin kehitas õlgu. „Kui tahad ka minuga sobituvaid kostüüme kandma hakata, siis mina olen käsi.”

      Mees irvitas. „Turm ei laseks mul seda iial.”

      Tema leegion jõudis selleks hetkeks laagrisse kohe Orynthi külje all, kus ta andis neile käsu linna kaitsesüsteeme toestada ja oodata. Oodata, et Aelini nimel tappa ja surra.

      Ja selle rahaga, mille nimel Aelin sepitses ning mõrvas, et seda kunagiselt isandalt sel kevadel kätte saada, võisid nad osta endale armee, mis tuleks Turmale järele. Ja võib-olla ka palgasõdureid.

      Säde Aelini silmis suri pisut. Ka tema kaalus kõiki variante, mida Aedioni leegioni käsutamine tähendab. Riske ja kulusid. Mitte kullas, vaid eludes. Aedion võis vanduda, et isegi lõkketuli hubises.

      Aelin mõrvas ja võitles ning peaaegu ikka ja jälle suri nende viimase kümne aasta jooksul. Sellest hoolimata teadis Aedion, et Aelin tõrguks saatmast sõdureid ja teda võitlusse.

      See oleks üle kõige tema esimene proovilepanek kuningannana.

      Aga enne seda... see kohtumine. „Sa mäletad kõike, mida ma sulle nende kohta rääkisin?”

      Aelin heitis kuiva pilgu. „Jah, ma mäletan kõike, nõbu.” Ta suskas Aedioni kõvasti ribidesse. Täpselt sinna, kus endiselt paranes tätoveering, mille Rowan kandis tindiga temale kolm päeva tagasi. Kõigi nende nimed põimusid keerukaks Terraseni sõlmeks kohe ta südame kohal. Aedion võpatas, kui nõbu ta hella ihu surkis. Ta lõi Aelini käe kõrvale samal ajal, kui too deklameeris: „Murtaugh oli talunikupoeg, kuid abiellus Reni vanaemaga. Ehkki ta ei sündinud Allsbrooki vereliini, kuulub tiitel endiselt talle. Samas nõuab ta, et Ren selle üle võtaks.” Aelin vaatas taeva suunas. „Darrow on siinkõneleja järel jõukaim maaomanik. Veelgi enam, tal on mõju väheste allesjäänud isandate üle. Peamiselt tänu sellele, et ta tuli Adarlaniga okupatsiooni ajal ettevaatlikult toime.” Ta heitis Aedionile piisavalt terava pilgu, et nahka lõigata.

      Aedion tõstis käed. „Kas saad mind selles süüdistada, kui tahan tagada, et see sujuvalt läheks?”

      Aelin kehitas õlgu, ent ei hammustanud tal pead otsast.

      „Darrow oli su onu armuke,” lisas Aedion ja sirutas jalad tema ette välja. „Aastakümneid. Ta ei rääkinud mulle sinu onust kunagi, aga... nad olid väga lähedased, Aelin. Darrow ei leinanud Orlonit avalikult rohkem, kui kuninga lahkumise järel nõuti, kuid temast sai pärast teistsugune mees. Ta on nüüd üks karm värdjas, aga endiselt õiglane. Suurem osa Darrow’ tegudest tulenevad tema kustumatust armastusest Orloni ja Terraseni vastu. Tema manööverdamine ei lasknud meil muutuda täiesti näljaseks ja puruvaeseks. Ära seda unusta.” Tõepoolest, Darrow kõndis ammu Adarlani kuninga teenimise ja õõnestamise vahel oleval piiril.

      „Ma. Tean,” pressis Aelin pingutatult. Aedion käis liigselt peale. See toon oli tõenäoliselt Aelini esimene ja viimane hoiatus, et ta oli teda välja vihastamas. Aedion kulutas senised sajad rännukilomeetrid Renist, Murtaugh’st ja Darrow’st rääkimisele. Aedion uskus, et Aelin suudab nüüdseks tõenäoliselt ette lugeda nende maad, viljad, karjad, kaubad, nende esivanemad, surnud ja elusolevad pereliikmed viimase kümnendi jooksul. Aga käia talle veel ühe korra peale, hoolitseda selle eest, et ta teadis... Aedion ei suutnud lülitada välja instinkte, mis pidid tagama, et kõik läheb hästi. Mitte nüüd, kui kaalul on nii palju.

      Rowan laksutas kõrgel oksal nokka. Ta kükitas seal, jälgis metsa ja lendas tiivaplaginal läbi oma kilbi, kui see tema ees lõhenes.

      Aedion ajas end püsti, uuris metsa, kuulatas. Kõrvu täitis ainult vihmanirin lehtedel. Lysandra sirutas ja paljastas pikad kihvad, nõelamoodi küünised lipsasid vabaks ning läikisid tulevalgel.

      Kuni Rowan andis märku, et kõik on korras. Kuni seal olid ainult need isandad ja ei kedagi muud, pidid kehtima paika pandud ohutusreeglid.

      Evangeline hiilis õpetussõnu meeles pidades lõkke juurde. Leegid tõmbusid kardinatena lahku ja lubasid hirmunud lapsel ning julgel Välejalal siseringi liikuda, mis neid ei põletanud. Ent oleks sulatanud vaenlaste luud.

      Aelin kiikas sõnatu käsuga Aedioni poole. Too astus lõkke läänepoolsele küljele ja Lysandra võttis sisse koha lõunapoolses punktis. Aelin suundus põhjapoolsesse otsa, ent vahtis läände – sinna, kuhu lendas Rowan.

      Nende väikesest mullist puhus läbi kuiv ja kuum tuuleke. Aelini sõrmedel tantsisid jaanimardikatena sädemed, tema käsi rippus ükskõikselt küljel. Teine pigistas Goldrynit, selle käepidemes oli rubiin sama erk kui miilav süsi.

      Kahises lehti ja murdus oksi. Orynthi mõõk hiilgas Aelini leekide valguses kuldpunaselt, kui Aedion selle välja tõmbas. Teises käes keeras ta nurga alla Rowani kingitud iidse pistoda. Viimastel nädalatel õpetas Rowan Aedionile – tegelikult neile kõigile – vanu kombeid. Haldjate ammu ununenud traditsioone ja koode, millest isegi Maeve õukonnas peamiselt loobuti. Aga nüüd sündisid need uuesti ja toodi ellu, kui nad langesid omavahel ära jagatud ja otsustatud rollidesse-kohustesse.

      Rowan ilmus vihmast haldjakujul. Hõbedased juuksed liibusid pea vastu, tätoveering pruunil näol nii silmatorkav. Isandatest polnud märkigi.

      Ent Rowan hoidis jahinuga noore, peene ninaga mehe paljastatud kõril ja saatis teda lõkke juurde. Võõra rändamisest määrdunud ja läbiligunenud riietel oli Darrow’ vapp ründava mägraga.

      „Sõnumitooja,” pressis Rowan läbi hammaste.

      Aelin otsustas sealsamas, et talle üllatused nii väga ei meeldigi.

      Sõnumitooja sinisilmad olid suured, ent vihmast märg, tedretähniline nägu näis rahulik. Kindel. Isegi siis, kui ta silmitses Lysandrat, kelle kihvu kuldas lõkkevalgus. Isegi siis, kui Rowan teda edasi nügis, julm nuga endiselt kõril.

      Aedion nõksatas lõuaga Rowani poole. „Ta ei saa kuigi hästi sõnumit tuua, kui hingetorul lasub tera.”

      Haldjaprints langetas relva, kuid ei pannud nuga tuppe. Ega liikunud mehest rohkem kui poole meetri kaugusele.

      „Kus nad on?” nõudis Aedion.

      Mees kummardas kähku Aelini nõole. „Kõrtsis, siit kuue kilomeetri kaugusel, kindral…”

      Sõnad surid, kui Aelin viimaks lõkkekaare tagant välja astus.

Скачать книгу