LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      Eessõna

      Külastades mõned aastad tagasi Mallorcat esimest korda, juurdlesin peaaegu terve nädala selle üle, kuidas saab üks nii väike saar pakkuda peaaegu kõike, mida otsime terve elu mööda maailma ringi rännates. Saarel sain kogeda ilu ja harmooniat, rahu ja lõbu, eraldatust ja elu, imetleda suurepärast loodust ja kauneid ehitisi, muinasjutulist miljööd vanaaegsete tuuleveskite ja oliiviväljadega, väikesi romantilisi lahesoppe ning samas ühetaolisi umbseid turismikuurorte ja ülerahvastatud lärmakaid liivarandasid, kodunenud sõbralikke sisserännanuid ning samas pisut tõrjuvaid ja umbusklikke põliselanikke. Seda kontrastsust tundus olevat ühe pisikese saare jaoks liigagi palju.

      Aasta hiljem Mallorcal mitmeid kuid giidina töötades üritasin mõista, kes on selle saare tegelik elanik, kes võib nimetada end kohalikuks ja seda silmi maha löömata saarel põlvkondade kaupa elanud naabripere ees? Miks ei ole aastakümneid saarel elanud sisserännanud ikka veel leidnud sõpru põliselanike hulgas, vaid suhtlevad üha üksnes omasuguste pseudokohalikega?

      Kui küsisin seal elavatelt tuttavatelt, kui paljud ligi 700 000 kohalikust elanikust võiksid end julgusega nimetada „pärismaalaseks”, vaatasid nad abiotsivalt ringi, üritades samal ajal oma tutvusringkonnast loendada neid, kellel juba vanemad-vanavanemad sellel saarel elanud, ja jäid kimbatusse… sest suurem osa sõpradest-tuttavatest olid saarele tulnud 20–30 aastat tagasi ja seda ajal, millal saarele hakkas koos saabuvate turistidega voolama ka raha.

      Kui Sand on oma raamatus korduvalt samastanud mallorcalasi hispaanlastega, siis tänapäeval seda teha oleks põlise kohaliku jaoks sama solvav, kui nimetada teda otsekoheselt parasiidiks, kes elab nelja kuu jooksul turistidelt nööritud rahast ülejäänud kaheksa kuud muretut jõudeelu, kuigi just nõnda see on ja seda ei tohiks keegi neile pahaks panna. Ehkki viimased paar aastat on turistide arv Mallorcal pigem kahanenud, kui kasvanud, ei takista see ehitamast aina uusi hotelle ja söögikohti, kuhu sisse astudes võib kuulda küll kõiki muid maailma keeli, mitte aga kohalike räägitavat katalaani keelt. Põhjuseks on see, et kohalikud elavad eemal turismilinnadest ja istuvad turistidega ühise laua taha vaid häda sunnil. Mitte et nad turiste ei salliks, aga neil on lihtsalt oma elu ja kelle rahakott vähegi lubab, eelistab elada eemal ülerahvastatud rannaribadest, vaikuses ligipääsmatute mägede vahel.

      Kuid mitte ainult turistid ei ole need võõramaalased, kes Mallorcale puhkust nautima kipuvad. On ju saare ilu kümneid kuulsusi kogu maailmast sinna suvekodu rajama meelitanud, olgu selleks kas või Hispaania kuningas, kuulus filmitähtede paar Michael Douglas ja Catharina Zeta-Jones või paljud teised näitlejad ja muusikud. Lisaks kopsakale rahale jätavad nemad endast saarele maha ka ligitõmbava kuulsusrikkuse oreooli, mis mõjub omakorda magnetina aina uutele ja uutele turistide hordidele.

      Aasta tagasi saarele taas turistina puhkama minnes välistasin ma eos kõik eksistentsiaalsed küsimused ning vaevasin end terve kuuma juunikuu nädala mõttega, kas ja kuidas on võimalik ülepea ellu jääda sellises tapvas kuumuses ilma õhukonditsioneeri ja külma õlleta. Turistid peavad ehk veel nädalakese vastu, aga kohalikud? Läksin külla oma sõpradele – „kohalikele sisserännanutele” eestlanna Mallele ja rootslasele Stellanile, kes elavad Mallorcal juba 20 aastat oma uhkes muust maailmast eraldatud villas mägede vaikuses ja mõistsin – kuumusel ei ole kõige vähematki tähtsust, kui su ümber on toredad inimesed ja hinges rahu. Ehk nagu Sand ütleb oma raamatu lõpus: inimene pole loodud elama üksnes puude, kivide, palja taeva, sinise mere, mägede ja lillede, vaid pigem ikka omasuguste keskel.

      Huvitav, kui Sand oleks sattunud Mallorcale ligi 200 aastat hiljem, millise raamatu oleks ta siis kirjutanud? Kas ka siis oleks läbi tema sõnade kõlanud kibestumusenoot sealsete elanike ahnuse, umbusklikkuse ja enesekesksuse pärast? Oleks ta ka nüüd tundnud end justkui vangina saarel, mis vaatama looduse ilule nii teda kui Chopini pigem ahistas, kui pakkus rõõmu ja naudingut? Kas kaks sajandit on saart muutnud?

      Öeldakse, et aeg ja ruum võivad ju muutuda, aga koht jääb ikka samaks. Valldemossa klooster ja La Granja maamõis oma üksilduses ja vaikuses on säilitanud tänini oma lummava aura; Sa Calobra mägised serpentiinteed on sama järsud ja kurvilised kui toona, vaid selle vahega, et tänaseks on nad saanud turvalise asfaltkatte; Formentori ülejäänud maailmast eraldatud rand on sama sinise vee ja heleda liivaga, ehkki turistide vool on selle muutnud justkui kihavaks turuplatsiks; Sólleri omaaegses vaikses kalurikülas võib siiani tunda hommikuti värske kala lõhna, kuid kalapaatidest tihedamini randuvad sadamas nüüd turiste sõidutavad suured katamaraanid.

      Seega, kõik on sama – vaid selle erinevusega, et kogu saar ei ela enam iseendale, vaid nendele miljonitele välismaalastele, kes tulevad igal aastal saart külastama, et leida sealt üles see, mida Sandki otsis.

      Igaüks peab leidma oma Mallorca. Kes teeb seda läbi eresinise merevee ja päikese, kes läbi männimetsade ja lahesoppide, kes läbi õllebaaride ja ööklubide. Mina avastasin enda jaoks Mallorca läbi inimeste, kes on ikka veel pisut võõristavad suure mandri tulnukate suhtes, kuid kes siiski lubavad piiluda selle saarerahva hinge. Seal ei ole ei pahatahtlikkust ega umbusku võõraste suhtes, küll aga suur soov hoida oma saart iseendale.

      Mõistsin peale selle kuuma kurnava nädala lõpu, et ma lähen tagasi sinna saarele jälle ja jälle, et näha neid tuuleveskeid, avastada veel avastamata ligipääsmatuid eresiniseid lahesoppe, uidata öises Palma vanalinnas ja imetleda tulesäras katedraali, lonkida mööda Alcudia kanaliäärseid teid, kuulata muusikat Porto Cristo koobastes maa-aluse järve ääres, kannatada tapvat kuumust südasuvel, kohtuda oma armsate sõpradega ning taas kord tõdeda, et maailm on küll liiga suur selleks, et käia mitu korda samas kohas, kuid ometi piisavalt väike, et ikka ja jälle jõuda tagasi sinna, kus on veel vastamata küsimusi.

      Autori märkus

      SEE raamat on sündinud samal ajal kui mu sõbrale François Rollinat’le pühendatud kiri. Neljandat peatükki alustav mõtisklus on kirjutatule otseseks õigustuseks ning olgu selle tuum siinkohal veel kord ära toodud: „Milleks reisida, kui selleks puudub sund?” Täna, naastes samadelt laiuskraadidelt, mida mööda oma ajal sai liigutud Lõuna-Euroopa teise otsa, kordan üha, nagu ma tegin pärast Mallorca külastamist: peamine pole siiski mitte reisimine, vaid minemapääsemine; kes meist ei tunneks tuska, millest tahaks vabaneda, või iket, mida õlgadelt raputada?

      Endise ränduri kiri koju jäänud sõbrale

      MU armas François! Sina, keda kohustused kodukandis kinni hoiavad, usud, et mu uhke ja kapriisne sõltumatuseigatsus tunneb palavat tungi vaid meredel, mägedes, järvedel ja orgudes liikumise järele. Oh! Oma kauneimad ja võrratuimad matkad olen teinud kaminatule ees, jalad sirutatud soojuse poole, küünarnukid vanaema tugitooli kulunud käetugedel. Kahtlemata oled sinagi teinud nii mõnegi sama meeldiva ja tuhandeid kordi poeetilisema reisi, seepärast ütleksin sulle: ära kahetse liialt, et sa ei ole higistanud troopikapäikese all, külmetanud oma jalgu lumistel põhjala kõnnumaadel, võidelnud merel hirmsate tormidega ega löönud tagasi röövlite kallaletunge. Soovin, et võiksid unustada ähvardanud hädaohud ja väsimuse, mis valdab sind õhtuti, kui istud toatuhvlites, olles pääsenud kogu seiklusest vaid mõne sigariauguga kodukuue voodris.

      Hüvituseks selle eest, et oled pidanud eemale jääma rändamisest tegelikkuses, saadan sulle kirjelduse oma viimasest reisist väljaspool Prantsusmaad. Olen kindel, et sa pigem haletsed kui kadestad mind, ja veendud, et nende mõne vaimustava ja hurmava hetke eest, mida saatus mulle lubas, on makstud liig ränk hind. Selle aasta tagasi valminud jutustusega olen pälvinud mallorcalaste kõige kibestunuma ja naeruväärsema sõimuvalingu. Kahjuks on ta liiga pikk mu reisikirjaga ühes avaldamiseks; ning selle toon ja minu vastu suunatud etteheidete heasoovlikkus kinnitaksid mu väiteid mallorcalaste külalislahkusest ja taktitundelisusest võõramaalaste suhtes. See oleks huvitav ja õigustav tõendusmaterjal; kuid kes viitsiks selle lõpuni lugeda? Pealekauba, kuna seda peetaks upsakaks ja tühiseks, siis kas ei oleks tänapäeval veelgi absurdsem ja rumalam lüüa lärmi endale osaks saanud halva kohtlemise pärast?

      George Sand (Augustus Charpentier’ joonistus).

      Seega hoidun sind nende lehekülgedega tüütamast ja mainin vaid täienduseks nonde lihtsameelsete mallorcalaste kohta,

Скачать книгу