LITMIR.BIZ

Скачать книгу

sõitis ta ülejäänud osa teest läbi maniakaalse kiirusega, hüppas autost välja ja hakkas hullunult peasissepääsu ustele kolkima. Politsei koostatud sündmuste ajalise järgnevuse skeemi kohaselt oli kurjategija ilmselt äsja lahkunud kinost hoone küljel paikneva tuletõrjeväljapääsu kaudu. Kui noormees jõudis viimaks nii kaugele, et hakkas muud sisenemisvõimalust otsides kinole tiiru peale tegema, leidis ta avatud avariiväljapääsu, nägi vererada ja helistas otsekohe hädaabinumbrile.

      Guðlaugur pöördus Huldarist ära, et aknast välja vaadata. Sealt ei olnud midagi näha – paistis üksnes hall taevas, mis lasus mornilt sama halli linna kohal. Eilse tuisuga Reykjavíkile kaela kallatud paks lumi muutus hommikuste autode rataste all pruuniks lögaks. Sellise masendava vaatepildiga silmitsi sattunud Guðlaugur keeras ennast kähku Huldari poole tagasi. „Mida ta võis sellele mehele teha, et niisugust asja ära teenida?”

      „Mitte midagi,” ütles Huldar kindla häälega. „Seda ei õigusta miski. Ta oli kõigest kuueteistkümnene.” Ent Guðlaugur teadis seda juba isegi. „Meie tänane töö on siiski selle põhjus välja selgitada. Mida rutem me hakkame tüdruku minevikku uurima, seda suurem on tõenäosus, et me jõuame mingisuguse motiivini.” Ta tõmbas hiire lähemale ja oli valmis kogu hingest asja kallale asuma. Taustakontroll oli tehtud ülesandeks neile. See ei pruukinud olla just kõige põnevam tegevus, kuid oli ikkagi lõpmata palju eelistatavam kohustusele viibida juures siis, kui Erla vestleb tüdruku vanematega. Nähes neid minemas läbi avatud planeeringuga büroo väikese kohtumiste toa poole, lõi Huldar kähku pilgu maha. Ta polnud ainus. Ema surus tütre sülearvutit rinnale nagu kilpi, millega kaitsta ennast uute löökide eest.

      Nüüd oli sülearvuti Huldari laual ja ootas, et ta selle sisu läbi töötaks. Arvuti oli standardse musta bürootarkvaraga jõuliselt kontrastis: valge ja kaunistatud lepatriinukleepsudega, nagu üks äsja lapsepõlvest välja jõudnud teismelise tütarlapse arvuti olla võinukski. Jutuajamine tema vanematega oli ilmselt olnud südantlõhestav. Kuna Stella oli veel leidmata, pidid nad paratamatult hellitama nõrka lootust, et hoolimata sellest, mida neile räägiti, saadakse ta kätte elusana. Üks süngeid tõsiasju, mille Erla pidi neile selgeks tegema, oli see, et nende tütar on peaaegu kindlasti surnud.

      Huldari pilku kisti armutu jõuga Erla kabineti poole, mis oli kunagi olnud tema oma, ehkki ta ei igatsenud seda viivukski taga. Vanemad olid lahkunud ning vaheliti käed rinnale pannud Erla seisis klaasseina juures sama vankumatuna nagu varem juhtimisruumis. Nende pilgud kohtusid sekundi murdosaks ja libisesid siis teine teisale.

      Guðlaugur ei märganud seda. Ta paistis olevat sama sügavalt mõttesse vajunud kui Huldar, ehkki teistsugusel põhjusel. Viimaks tõi ta kuuldavale ohke ja ilmutas märke selle kohta, et läheb kohvi järele. Kuid kõigepealt esitas ta pealtnäha vastust ootamata ühe küsimuse: „Mille põrgu pärast ta laiba endaga kaasa võttis? Kui palju ma ka ei püüaks, ei tule mulle pähe, miks tal võis olla tarvis seda teha.”

      Ta ei olnud ainus seesugune.

      3. peatükk

      „Mida sa teismelistest tüdrukutest tead?”

      Ilma tervitamise, kena hommikut soovimise või küsimiseta, kuidas käsi käib. Ja ennast tutvustamata. Mitte et selle järele oleks vajadust olnud. Kuigi Freyja ei olnud Huldarit mitu kuud näinud ega temalt mingit teadet saanud, tundis ta hääle otsemaid ära – liigagi kiiresti, et ennast mõnusalt tunda. Tavaline värk. Mitte iial ei helistanud talle nagu välk selgest taevast keegi selline inimene, kellega ta oleks rääkida tahtnud.

      „Tere päevast,” ütles ta külmalt. Ja kahetses seda niipea, kui oli seda öelnud. Miks ta ei moonutanud häält ega teeselnud, et on keegi teine? Ei teatanud, et Freyja ei olegi kogu järgmise kuu jooksul üldse kodumaal? Olenemata sellest, mida Huldar tahab, on tulemuseks ainult pahandused ja muserdatud tunded. Freyja oli juba liigagi palju kordi sinnamaani välja jõudnud.

      „Oh. Tere. Vabandust. Siin Huldar.” Mees vakatas viivuks, et Freyja saaks vastata. Aga kui Freyja seda ei teinud, lisas ta: „Ma pidasin aru, et äkki saad sina mind aidata. Meil on üks juhtum, mis on seotud teismelise tüdrukuga, ja ma tahtsin sinu käest nõu küsida.”

      Freyja seostas otsekohe ühe asja teisega ja hakkas tahtmatult huvi tundma. Ta unustas oma esialgse kavatsuse kõnele võimalikult ruttu lõpp peale teha. Lõunast saadik oli tulnud uudiseid eelmisel õhtul toimunud jõhkrast kallaletungist teismelisele tütarlapsele ning tema kadumisest kinost, kus ta töötas. Politsei ei teinud nagu ikka teatavaks mingeid üksikasju, nii et ajakirjanduse peamisteks allikateks olid selles järgus tüdruku sõbrad ja klassikaaslased, kellele oli saadetud sõnumeid videoklippidega kallaletungist.

      Ehkki klippide sisu kirjeldati teadlikult ähmaselt, võis ridade vahelt lugedes aru saada, et nõrga südamega inimestele ei olnud nood videod küll mõeldud. Need noored, keda oli senimaani küsitletud, paistsid šokis olevat. Freyja ootas nagu üldsuse ülejäänud esindajadki läbematult uut informatsiooni mitte haiglasest ihast võigaste detailide keskel mõnuleda, vaid murest selle pärast, mis tüdrukuga juhtus ja mis võis kallaletungijat ajendada. Kuigi oli lootusetult lihtsameelne arvata, et nad sellest kunagi ka päriselt aru saavad, sest säärast jõhkrat rünnakut ei seletanud ega õigustanud miski. „Kas sellel on midagi pistmist kallaletungiga tollele tüdrukule?”

      „Jah.” Ta kuulis, kuidas Huldar sügavalt sisse hingas. „Mul ei ole vist vaja sulle rääkida, kui tähtis on, et me tüdruku kiiresti üles leiaksime ja ründaja kätte saaksime. Kas on kuidagiviisi võimalik, et sa tuled täna jaoskonda? Nii ruttu, kui saad?”

      Kui palju Freyja poleks seda ka tahtnud, ei suutnud ta ennast sundida paugupealt jaatavalt vastama. Tema kriime täis köögilauakesele oli kuhjatud õpikuid ja paberilehti, mida täitsid ebaõnnestunud katsed lahendada matemaatikaülesandeid, mille vastused ta pidi kolmapäeval ära andma. Ta oli juba tükk aega enne seda, kui telefon helises, seisnud silmitsi tõsiasjaga, et kui sageli ta neid ka käsile ei võtaks, on tulemus ikka ühesugune ehk pundar numbreid ja tehtemärke, mis keelduvad üksteisega kuidagiviisi seostuvat. Tema otsus jätkata töötamist lastemajas üksnes poole kohaga ja minna ülikooli ärijuhtimise kursusele oli olnud kohutav viga. See kursus ei leevendanud põrmugi tema eksistentsiaalset kriisi ega teinud elu paremaks. Kui see üleüldse midagi muutis, siis ainult halvemaks. „Mul on täna vaba päev.”

      „Ma tean. Kõigepealt ma helistasin lastekaitseametisse, et küsida, kas ma saan sind laenuks võtta, ja mind suunati edasi lastemajja. Juhataja rääkis mulle, et sa oled kodus, kuid et ma võin sellegipoolest helistada. Ta ütles, et sa tohid oma vaba päeva pärastpoole välja võtta.”

      „Kas tõesti?” Freyja oli segaduses. Tema palve jääda tööle ainult poole kohaga ei olnud juhtkonnale heameelt valmistanud. Senimaani polnud nad tema suhtes põrmugi vastutulelikkust üles näidanud, vaid olid pigem veeretanud töö ja õppimise teineteisega sobitamise teele kõikvõimalikke takistusi. „Kas ta ütleski nii?”

      „Jah. Pärast seda, kui oli pakkunud mulle mitmeid teisi psühholooge. Aga mina ütlesin, et ma ei taha neid, vaid tahan sind. See tähendab, et tahan selle töö jaoks,” lisas Huldar kähku.

      Freyja sees heitles kaks vastandlikku tunnet. Ühest küljest oli tal hea meel, et Huldar andis ülemusele teada, et eelistab kolleegidele just teda; teisest küljest oli ta pahane seepärast, et jäi mulje, nagu poleks Huldar sõnumit kätte saanud ega tema jahtimist lõpetanud, kuigi oli kibedate kogemuste najal selgeks saanud, et nad lihtsalt ei ole määratud koos olema. Nad olid omal ajal klubis tutvunud, üheskoos voodisse komistanud ja mõnusalt aega veetnud, kuid siis oli Huldar hommikul plehku pistes kõik nurja ajanud. Nende tutvus olekski pidanud selle koha peal lõppema, ent nende rajad ristusid ühtelugu, kuna Huldar töötas politseis ja Freyja lastemajas. Esialgu oli see hirmsat piinlikkust tekitanud, kuid oli nüüd pelgalt tüütu. Huldar lihtsalt ajas Freyja hulluks. Ta jättis ikka veel mulje, et on innukalt valmis nende tutvust uuendama, ja kui Freyja siis otsekohe selili ei langenud, ei pannud ta vastu kiusatusele magada teiste naistega.

      Huldar oli halb uudis ja nii lihtne see kõik oligi. Tuli kurvalt tunnistada, et Huldar on ju oma koredal kombel väga kütkestav

Скачать книгу