LITMIR.BIZ

Скачать книгу

viimine ja sealt äratoomine, teel kippus ikka miski mu tähelepanu köitma ning Francine sikutas mind käest, ma kaebasin ära, ema noomis Francine’i, kuid ei suutnud teda sellest võõrutada.

      Ma käisin Janson-de-Sailly lütseumis: kõik oli arusaamatu ja tuli suure vaevaga, isegi saksa keel. Kaotasin ühe aasta, teistele järelejõudmiseks tuli palgata repetiitorid, peale selle käisin ma klaveriõpetaja juures – kiusakas kurt vanamees vastiku harjumusega habemesse pobiseda, ta poleks saanud midagi õpetada ja koondas seetõttu kogu oma tähelepanu õpilaste õigele rühile ja käte liikumisele, isegi peksis meid natuke, tema peale kaevati, ma kuulsin, kuidas vanemad väljendasid isekeskis rahulolematust tema meetodite, maneeride, välimuse üle, kuid viisid ikkagi oma lapsi tema juurde: oldi arvamusel, et vähene peks on kasulik; laupäeviti veetsin ma poolteist tundi juudi tädikese madame Cafrelle’i seltsis, kes õpetas noodikirja ja kannatas somnolentsuse all.

      Lütseum ei asunud meie kodust kuigi kaugel, üsna pea tohtisin ma hakata üksi käima, mõnikord küsisin emalt natuke peenraha. Kui ammune mälestus! Imestan, et see on säilinud. Sulen silmad, kardan käest lasta, näen ema nägu, tunnen tema käsi oma õlgadel, mu nägu mähkub ema parfüümi kergesse aroomi, ema juuksed langevad mu otsaesisele, kui ta mind suudleb, kuulen rahakoti klõpsu … ja münt kukub! See nägemus on niisama habras nagu need vanaaegsed kuuseehted, mida avastad laealusest kapist ning keerad pikkamööda ettevaatlikult lahti, mõistatades, kas nad on seal terveks jäänud või leiad nüüd killud. „Mida sa nendega teed, Alfred?” Koolipäeva lõppedes passisid meid lütseumi juures vaesed, palusid almust, ma andsin väikesele räbalais memmele, ta meenutas kaltsunukku, mäletan seniajani tema häält: „Vous n’auriez pas deux sous, mon petit m-sieur?¹⁴” – „Ma annan talle, emme.” Emme embas mind ega tahtnud kuidagi lahti lasta, kallistas ja sosistas hellitussõnu. Ma olin üksteist aastat vana. Nüüd seitsekümmend neli. Ma sulen silmad ja lähen tagasi nondesse hetkedesse. Ma vajan ikka veel ema viirastuslikku kohalolekut. Pärast nii paljusid aastaid, nii paljusid metamorfoose … Mul on vaja tunda tema huuli oma põsel. Tema suudlus puhastab mu südame räpast, tuletab mulle meelde, kes ma olen.

      Maailm oli noil päevil kirjum ja terviklikum: seinad olid seinad, tihedad, kõvad, vankumatud, katused võisid tõrjuda mis tahes löögi – välgu, tormi, üleujutused ei heidutanud, tuli isa ja me sõitsime automobiiliga ringi. Kahtlemata on see mälestus läkitus Champs-Élysées’lt: seal oli alailma tolmune. Fochi avenüül, teel Boulogne’i metsa tuli sageli nägu rätikuga katta ja silmi kissitada. Hoian minevikukaadreid värisevate ripsmetega kinni, püüdes mitte nutma hakata.

      Meie perekonna heaolu ei rajanenud sugugi isa nutikusel. Enne Prantsusmaale lahkumist müüs ema maha suguvõsa mõisa ja veel mingi manufaktuuri, mis põhjustas ägeda kriitika kõigi tema sugulaste poolt, sellega oligi seletatav nende kategooriline soovimatus meiega läbi käia. Mina sain sellest teada kahekümnendate keskpaigas, kui ema jooksis panga vahet päästmaks meie varanduse jäänuseid; pärast tema surma pärisin ma mõningad väärtpaberid ja ehted, tänu millele võisin emigrantide üldise vaesuse taustal kuni okupatsioonini enam-vähem muretult elada (loomulikult tundsin ma meelekibedust ja teatavat piinlikkust, andsin sageli laenu, mõnikord valedele inimestele).

      Olen peaaegu kogu elu elanud Seine’i paremal kaldal rue de la Pompe’il, kus neid ridu kirjutangi. Oo, Passy kalmistu marmorsambad, te ootate mind ilmaasjata, mul on koht juba välja valitud!

      Moskvas voolab aeg aeglasemalt, isegi tuvid lendavad üle tänava laisalt, hetk peatub, sa rühid edasi jõnksamisi, otsekui mitmeid kordi sündides. Pariis piitsutab sind takka, annab jalaga tagumikku, puistab üle naerutolmuga, piserdab vihmaga, pritsmetega lompidest, teeb sulle vimkasid, sülitab sulle sõimusõnu, sosistab kuulujutte, tõmbab lahti vitriine ja hõlmu, surub enda vastu, suudleb mõlemale põsele, õngitseb sult raha välja, lehvitab kaabuga, vaatab igatsevalt silma ja kisub tumeda sametise öö kaissu. Pakaselisel talvel ja lämbetel suvepäevadel meenutab elu Moskvas sujuvat valsisammu, õlivärve, tummist kanget veini. Pariisis elad jooksujalu – crescendo, akvarell, kohv.

      Ma olen jätnud hüvasti lapsepõlvega Jardin du Ranelagh’s¹⁵, seal sõitsin ma karussellihobustega, vaatasin marionett-teatrit, loopisime ema ja Francine’iga rõngaid, mängisime sulgpalli, olin keskpäevaks nii väsinud, et tundsin kehas raskust ja peas kõminat. Me läksime Passy restorani, mis asus jaamahoones, jõime mahla või kuuma šokolaadi küpsistega ning siis – koju, ma viskusin oma voodisse ja magasin kolm tundi nagu nott. Isaga olid meil pikad jalutuskäigud: kõigepealt Porte de la Muette’ini, vaatasime vana lossi ning kõndisime edasi peaaegu terveks päevaks Boulogne’i metsa, sõitsime paadiga, lonkisime mahajäetud Pré-Catelani pargis – etnograafiliste näituste jäänuseid kasutasin ma oma kujuteldava seikluse dekoratsioonidena. Me kõndisime edasi, edasi, isa silmad särasid, läksime kahekesi päris padrikusse, vehkisime arukaotuseni puumõõkadega või lasime vibust puudesse nürisid nooli, need põrkusid tuhmilt tagasi ja kukkusid maha, aga kui ära lendasid, pidin ma neid tükk aega kõrgest rohust otsima ja jonnisin. Tagasi tulime õhtuhämaruses voorimehega. Ema võttis meid vastu kerge ärritusega: „Noh, ja kuhu te nii kauaks jäite? Vaadake, kuidas te välja näete! Võta või jäta, saatan ja paharet!”

      Esimesed aastad Pariisis ei olnud lihtsad. Linn heidutas mind pisut, ma sattusin temas segadusse. Niisamuti oli ema jaoks kõik uus. Me elasime võrdlemisi enesessesulgunult. Ma olin sageli haige, imelik arst ravis mind mürriga: käskis leotist juua, hingata sisse lõhna ja hõõruda mürriõli peale. Ema häbenes prantsuse keeles rääkida. Ma muretsesin sellepärast, et pean minema uude kooli, ja minagi rääkisin prantsuse keelt päris kehvasti. Isa julgustas meid, kinnitas, et küll me varsti kohaneme. Kuid minule oli raske elu sisse ajada, ma istusin kogu aeg kodus, eelistasin autosõite, isaga maletamist või raamatuga vedelemist. Igal pühapäeval käisime me tingimata vanaraamatukauplustes ja ilma ostudeta koju ei naasnud. Mu isa luges vaimustusega George Chesney, William Le Queux’, Horace Lesteri jt populaarseid romaane. Meie lugemistareks oli võõrastetuba, siin me vedelesime raamatutega (õudne! siinsamas võõrastetoas!): tema väikesel diivanil, mina kanapeel. Töökoormast vabanenud nooruslikult õhinat täis isa paistis eriti kaitsetuna. Ema käis meid vaatamas, vangutas hukkamõistu teeseldes pead, läks ära, kuid ma jõudsin tabada tema näol heldimuse. Me võisime niiviisi öö saabumiseni vedeleda ja isegi öösel lõmpsasime teineteise eest salaja raamatuid, hommikul teatas isa justkui muu seas, et oli oma Allan Quatermaini seiklused märkamatult läbi saanud, mina tegin samalaadse ülestunnistuse ning kergelt ogaratena ruttasime me kaldapealsetele, kus veetsime oma kaks tundi, otsides seikluslikku rämpsu. See oli õnn! Lugeda poole ööni, uinuda, raamat käes, sõita kaugel rue de la Fayette’il asuvasse Salon du Livre’isse, kus meie tuttav bukinist oli meile kõrvale pannud pataka uusi raamatuid, millest andis teada kulleri toodud läkitus, see lebas mul taskus ning ma teadsin kindlalt, et järgmise nädala või kaks neelame me isaga raamatuid – see oli lõpmatusemaiguline õnn! Ma kannan siiamaani endas selle kilde.

      3

      Käisime monsieur Morgensterni vaatamas; midagi tõsist, nagu selgus, ei olnud juhtunud: tugev põrutus, võib-olla ajuvapustus – kerge –, iiveldab, kuid seda pigem eelmisel päeval joodu tõttu; kallaletungist mitte sõnagi. Oli teadvusel, rääkis seotult, nägi välja nõrk, hoidis Mariel käest kinni, kutsus teda Mariškaks.

      „Pea käib natuke ringi, Mariška. Aga muidu on kõik korras.” Ja naeratas.

      Ma ei arva, et ta aru sai, kes mina olen.

      Ta oli olnud arst, pidas praksist kodus, tema uksel ripub seniajani silt:

      Dr Morgenstern

      Médecine générale

      Marie rääkis, et samasugune silt oli olnud ka välisuksel, kuid see on maha võetud. Sissepääs apartementi algas tänavalt, külastajad läksid üles mööda pikka üsna laia treppi – üheksa astet, made, seitse astet ja vasakul tuba sildiga, paremal dušš, tualett ja külaliste toad, kuid mul ei õnnestunud esimesel visiidil õieti midagi näha (juba hiljem, kui mul oli juhust isegi tema juures elada, silmitsesin

Скачать книгу