Isevärki kalmistu elukad - Андрей Иванов

Скачать книгу

tabanud ja nad kadusid minu elust, juhuslikult kokku trehvates paistsid nad mulle äravaevatuna, väga õnnetuna, justkui oleks neid piinatud, ning ma kartsin väga, et mul seisab ees midagi samalaadset).

      Kuni kahekümnendate aastate lõpuni ei teadvustanud ma päriselt, et elan Pariisis isa tahtel, see oli olnud tema tahe. Ta oli Pariisist lummatud, ta oli sellesse linna armunud, armastas ühtviisi nii uusgootikat kui ka art nouveau’d, jumaldas Hector Guimardi ja Jules Lavirotte’i. Isa oli nimme valinud välja väikese majakese XVI linnaosas, et elada Arc de Triomphe’i ja Champs-Élysées’ lähedal. Ta tahtis, et ma elaksin tema unistuses! Ning ma tundsin end selles imehästi. Ma olin õnnelik. Ma hakkasin oma teist kodu kogu südamest armastama. Siit kuhugi ära, kasvõi teise arrondissement’i kolimise mõte ei ole mulle kordagi pähe tulnud. Ma ei ole isa toas mitte midagi muutnud (kõige suurem muudatus leidis aset 1961. aastal, kui ma müüsin maha tema ostetud klavikordi ja selle asemele pandi see klavessiin). Mõned mu tuttavad imestavad, kuid need, kes tunnevad mind ammusest ajast, on harjunud. See iseloomustab mind, nõnda nad ütlevad ja vaevalt et eksivad.

      Ma elan mingis mõttes muuseumis, kuid märkan seda üksnes hilja öösel. Ilmub selline spetsiifiline lõhn ning kõik hämarusega kaetud esemed omandavad tähtsuse, otsekui oleksid nad klaasi all. See hirmutab natuke. Ma pole muuseume kunagi sallinud: vägisi eksponaatideks muudetud esemed annavad maailmast, ajaloost, inimesest vale ettekujutuse; oma keskkonnast välja tõmmatud nipsasi minetab osaliselt oma omadusi, lakkab paistmast tavaline, muutub terafimiks (mul on neid terve kollektsioon, ma tean, millest räägin); ainulaadsusega täidetud eksponaat annab valetunnistust nii oma kunagise omaniku kui ka inimese kui sellise kohta. Muuseum meenutab hullumaja. Kui peita psüühiliselt terve inimene idiootide sekka, ei erista keegi teda haigetest. Nii on ka asjadega. Ma võin panna muuseumisse ükskõik mida. Oma sokid. Oma lipsud. Näritud pliiatsijupi, millega kirjutan. Vabalt. Nad kõik väärivad võrdselt järeltulijate tähelepanu. Minu majale võib panna sildi „Un Musée” ja kõik, ilma selgituseta: un musée. Polegi tarvis midagi kuhugi viia. Terve Pariis on muuseum. Kogu maailm. Sest et … ei, sellest olen ma ühes teises kohas kirjutanud, peab otsima.

      Minu nädalad sarnanevad nüüd kammiga, kust osad piid on ära tulnud: see on ununenud, too kustunud.

      Meie kodus on grammofon alati olemas olnud. Esimest muusikaõpetajat ma ei mäleta. Kui läksin kooli, ilmusid minu miniatuursesse täiskasvanuellu päris märkmed. Mõnikord ma kujutlesin ennast notarina, täitsin blankette nagu isa, panin neile pitseri ja allkirja, seadsin sisse kaardid, kuhu kirjutasin oma sõprade nimed, nende sünniaja, silmade ja juuste värvi, kogusin postkaarte, marke ja münte. Eriline koht oli kapis detektiivikomplektil: eboniitvarrega suurendusklaas, kindad, pintslid, mängupüstol, võtmekimp, taskulamp, isa lisas sellele raamatu „Sherlock Holmesi seiklused”, piibu, ehtsa Inglise taskunoa kahe tera ja korgitseriga (noal oli graveering: James Fenton & Co, Sheffield). End kõigist eraldanuna sehkendasin ma mänguasjadega, tõstsin neid ühest sahtlist teise, joonistasin midagi või uurisin suurendusklaasiga. Liikuv kapp oli minu kabinet. Ma rändasin sellega terve ilma läbi! Kaart ja gloobus olid minu esimesed sõbrad. Ma reisisin väga lihtsalt – piisas gloobuse keerutamisest. Tahtsin, et mu tuba oleks isa kabineti täpne koopia: büroo, massiivne paljude sahtlitega laud, seinad täis raamaturiiuleid, nurgas suurte klaasustega kapp.

      Mind jälitab haruldast liiki košmaar: lõputu hoone, kust ma ei pääse välja, ja ei suuda kuidagi ärgata; korter Ostoženkal, Moskva gümnaasium, maja rue de la Pompe’il, lütseum, Sorbonne oma koridoride ja treppidega – kõik seguneb ja muutub koletislikuks labürindiks. Juhtub väga harva ka ilmsi. Nii nagu langetõbine tunneb ette haigushoogu, õppisin ka mina ära arvama, millal tuba hakkab järsku pikaks venima, seinad hakkavad kasvama, ning ma tean, et ukse taga võib olla mis iganes. Kui ma olen kaine ja reibas, siis võin kanduda isa tuppa – see on olemas, ma näen iga raamatut riiulil! Kes seal praegu ka ei ela, seal on kõik endistviisi. Ma näen teda: ta istub ja loeb midagi.

      Alfred ajab end üles. Koputab kustunud piibu tühjaks. Oh neid Maroko piipusid … Valab karahvinist veini. Käsi väriseb. Kurat. Joob ahnete lonksudega.

      Ma jumaldasin isa tuba. Ronisin kiiktooli, kiikusin omaette ümisedes, vaatasin, kuidas ta töötab: tõstab pabereid ringi, kiikab paksudesse raamatutesse. Tugitool naksus, paberid sahisesid, isa sulg kriiksus, mõnikord kriipsutas ta midagi alla ning siis viunatas sulg naljakalt, see lõbustas mind, ma palusin: „Issi, tee veel! Veel-veel!”

      „Veel-veel,” ütleb Alfred pimedusse. „Veel! Veel!”

      Ma tahtsin, et mul oleks kõik samamoodi nagu temal. Ma kogusin kappi riiulitele paberit, isa andis oma vanad suled mulle ning ma kriiksutasin nendega, püüdsin hoolega.

      „Meie Alfred on muutunud väikeseks kontoriametnikuks,” rääkis ema külalistele, paotades toa ust, nad piilusid sirmi taha, ma kangestusin – mõnust (mulle meeldis, kui mind vaadati, kuid ei näidanud seda välja).

      Kord kuulsin, kuidas keegi ema sõbrataridest (või meie kauge sugulane) hüüatas: „Issand, kui nukulik ta teil on! No täitsa nagu mänguasi!” Ehkki ma kohmetusin, teesklesin siiski, et kirjutan ega kuule midagi, võõrastetuppa ma end näole ei andnudki.

      Ma sündisin 1896. aastal (päeval, mil suri Maurice de Hirsch13), isa oli siis kolmkümmend neli aastat vana – need arvud ei mahu mulle pähe. Ma ei tea isa tolleaegsest elust peaaegu mitte midagi, sest võtsin kõike enesestmõistetavana ja arvasin, et peale selle, mida näen, ei toimu midagi (minu vanemad ilmusid koos minuga). Nüüd annaksin ma oma käe või jala ära (lõppude lõpuks, milleks nad mulle?), et saada isa kohta natukenegi rohkem teada. Tean, et mu vanaisa oli riiaka loomuga, ta oli kogu oma suguseltsiga tülli pööranud ja siirdunud Saksamaalt Peterburi (pidas õega salajast kirjavahetust), võib ette kujutada tema vintsutusi: töötas repetiitorina, kaubaagendina, lehemüüjana, üüris tillukest tuba, mida tuletas isale iga päev meelde. Vanaisal oli õnne abielluda nutika ja mitte kõige vaesema vene neiuga, vaat siis avas ta oma raamatupoe, mis oli pooleldi ajalehekiosk. Sõbrad siginesid talle eranditult venelased ja asjalikud, väikeettevõtjad; ta ülistas vene kultuuri ja püüdis saksa keelt mitte suhu võtta. Oma lapsed pani ta tavalisse vene kooli. Isa, kahest pojast vanim, sai võimaluse Moskvasse õppima minna (ta õppis iseseisvalt saksa keelt), ent noorema venna koolitamiseks raha ei jätkunud, tema pidi tööle minema, võttis varakult naise, töötas trükikojas, käisid kuuldused, et ta jõi ja mängis, hülgas perekonna, hakkas anarhistiks, sattus kroonuleivale. Peterburis käisime me ainult kaks korda, seevastu Saksamaal käisime sageli ning kui vanaisa kuulis, et isa sõitis sugulaste juurde kummardama, sai ta jube vihaseks.

      Isa töötas suures Moskva notarikontoris, kust hiljem lahkus, asutas oma tagasihoidliku büroo ja oli ise enda peremees. Me emaga käisime tal sageli vastas tolle hoone trepil, kus büroo paiknes, ja kõndisime sealt kõik koos Arbatile, Pretšistenski bulvarile või Tverskajale; inimeste seas jalutades tundsin ma end väga väiksena, mulle tundus, et ma jalutan puude vahel; ma mõtlesin välja, et nendel inimestel on lisaks kätele ja jalgadele ka pikad-pikad oksad, mis ulatuvad teistesse maailmadesse, ja nendel okstel kasvavad imelised lilled; need lilled, mis olid kübaratel ja revääridel, sümboliseerisid minu arvamist mööda teisi, tõelisi, pilgule varjatud õisi; võib-olla mõjus mulle nii tugevasti kirikute ülevus, ema käis pühapäeviti Strastnoi kloostris, võttis mind mõnikord kaasa. Minu jaoks oli tähtis, kuidas ma välja näen, kuidas mind vaadatakse. Ma piidlesin pingsalt möödaminejate nägusid, mõistatades, millise mulje ma neile jätan; ma otsisin igas vastutulijas vastukaja, naeratasin kõigile …

      Oma esimesele päris reisile suundus kohver alles 1906. aastal (oli teel hirmsasti tüliks). Me kolisime jäädavalt Pariisi, kuid isa jätkas Moskvas töötamist. Minu haridusega ja Pariisi elu ringkondadesse viimisega tegeles ikka seesama monsieur Léandre. Tolleks ajaks oli ta väheke kulunud, end käest lasknud ning pahatihti oli tal joomalehk man, kuid talle anti andeks. „Ja ka see, kallis, on osa Pariisi kasvatusest,” rahustas isa emmet. Varsti lugesin ma Rousseau asemel ette Huysmansi, harjutasin edutult Chabrier’ klaveripalasid. Kui me käisime Pariisis, meenutas meie elu muinasjuttu: jaamas oli meil sohver vastas, uksele ilmus tärgeldatud köögitüdruk, maja lõhnas värskete saiakeste

Скачать книгу