LITMIR.BIZ

Скачать книгу

minust arvavad, millisena ma esemetel peegeldun. Ma ei taha neid enda juures hoida. Vabastada haardest, lasta maailmal vaikusse minna. Harjumus asjadega rääkida. Mitte üksindusest. Ma ei ole kunagi olnud üksildane, olen alati tundnud kohalolekut – viirastuse, Jumala, kes lendab ööliblikana mu tuppa. Olen tundnud pilku. Minu eksistents on möödunud nähtamatute vaatajate pingsa jälgimise all, see on alati neist sõltunud. Vaat võtan kätte ja müün selle kirjutuskapi maha! Kaua võib! Varsti saab sellest pool sajandit, kui siin on kõik omal kohal. Ma ei muuda interjööris mitte midagi – elus on liiga palju ümberpaigutusi, meie maailm ei seisa mitte kõval pinnasel, vaid lõõmava laava jõel. Mõned Pariisi linnaosad on viimase kümne aastaga tundmatuseni muutunud.

      Minu tänavat justkui tassitaks laiali. Võeti maha kastanipuu selle maja nurgal, kus mõnda aega elasid Brigovskied, päris kahekümnendate alguses, aga seejärel lammutati ka maja ise, tema järel läksid laternapostid, kadus hoovike koos lehtlaga. Allpool, Passy kandis, olid kunagi puuviljaaiad, farmid, tallid. Nende asemele ehitatakse midagi muud. Armastatud kohvikud, kus mind hellitati, neist pole jälgegi, isegi mitte koorunud värvi, mitte üht tähte klaasidel; on ilmunud teised, tänav on muutnud värvi, ümber korraldunud – see on kuskile üles kirjutatud, ma olen arvet pidanud. Kui me olime just äsja sisse kolinud, kükitas kondiitriäri lähedal vanas pooleldi puust majas pisike La Pyramide’i kohvik; juhtus nii, et mu Egiptuse-vaimustus langes kokku meie kolimisega ning kohvik kõigi oma nipsasjakeste ja piltidega, mida peremees olla Egiptusest toonud, oli kui rusikas silmaauku, me käisime seal nagu muuseumis, ma silmitsesin joovastusega jumalate kujukesi, joonistasin puutükikestelt, papüürustelt ja kividelt, mida kohvikuomanik esitas püramiidikildude pähe, hieroglüüfe maha; kõik see erutas mind, kõik paistis olevat autentne, ehkki isa rääkis, et oli korduvalt näinud kohvikupidajat kirbuturul Aafrika helmeid ostmas. La Pyramide’i külastajad näisid mulle isevärki inimestena, eriti õhtuti, kui me fiakris aeglaselt mööda sõitsime, kiikudes nagu lainetel, nägin läbi madalate aknakeste häguste klaaside: nad naersid, laulsid, tantsisid, daamide kübarad ujusid meduusidena, nende õlarätid lohisesid nagu vetikad, õlilampide enigmaatiline valgus muutis näod merekarpideks, kust vaatasid ebamaist sära heitvad silmad. Siis äkki pani kohvik uksed kinni, teeskles natuke aega kalatarvete kaupluseks olemist, oli veel midagi, galanteriipood pidas vist kuni sõjani vastu, seejärel jäi maja justkui haigeks ja suri rutakalt ära, ühel lämbel ja tolmusel 1918. aasta juulikuu päeval lükati ta kokku, tänaval haigutas veel tükk aega väljatõmmatud hamba auk, valus oli mööda kõndida. Nüüd seisab sel kohal ilmetu kontoreid täis hoone. Sealt tulevad välja võõrad inimesed. Neid on Passys üha rohkem ja rohkem, patseerivad börsitöötajate moega, mugivad või suitsetavad, särgiväel, vööni lipsudega, kühmakad ja häbematud, lokkis peaga, kiilakad, lohakad, võõramaiste kommete ja aktsendiga …

      Rue de la Pompe sajandi algul: kõrged haralised kastanid, häbelikud puitmajakesed, lai mugav trotuaar. Kõigile jätkus ruumi: nii jalakäijatele, rattameestele kui ka kaubitsejatele oma kärudega. Esimese ilmasõja järel võeti puumajad maha, nende asemele ehitati aukartust äratavad kivist hooned – tänav muutus kitsamaks, kastanid madalamaks; majaakendest vaatasid uued inimesed; piima, puu- ja köögivilju, saiu vinnati üles nööri otsa seotud korviga, aknalaudadele sigines palju lilli, tänav oli otsekui pidurüüs ning naeratamine muutus harjumuseks. Kastanid … nüüd on nad külmunud invaliidid, kolm sõda üle elanud veteranid, mõnesse oksa on kruvitud tihvtid, tüved on trossidega toestatud, suurem osa oksi lühemaks saetud, nad kuivavad ja lehed ei kahise nii nagu varem, aga akaatsiate ja plaatanite varjud, mis kunagi olid tintmustad ja tihked, on nüüd pleekinud, muutunud läbipaistvaks ja kitsaks.

      Kolm maja meist edasi oli bakaalkaupade äri küüraka vanamehega, ma nägin surnuvankrit, millega ta ära viidi, mulle jäi meelde, et inimesed meie tänaval peatusid ja paljastasid pea, ma nägin tema äri aknal silti „à vendre” ja oleksin tahtnud nutta.

      Ma jumaldasin kahe vanaldase õe pagaritöökoda, ajapikku läksid nad oma toodete nägu; armastasin põigata jahitarvete poodi, silmitsesin ruttamata püsse, topiseid, nahku, kuulasin puujalaga kütivana luiskelugusid, ehkki ei saanud pooltest sõnadest aru, ta rääkis väga segaselt, mingis veidras dialektis, tal olid naljakalt tahumatud maneerid.

      Rue Victor Hugol tegi ema sisseoste, rue Picot’l elas ilus vene preili, ta andis alati mulle mõne kompveki. Ma ei saanud aru, et ta on väga noor. Imelik, kuid ma ei mäleta ta nime. Ta oli Peterburist, pandud väga noorelt mehele prantslasest insenerile, temast palju vanemale kuivikule. Mees töötas sillakonstruktsioonide kallal, oli alailma sõidus, tõi maastikest tehtud ülesvõtteid, mida nad siis mu isaga piipu popsutades tõsisel ilmel arutasid. Nende kodus rippusid seintel tehasedetailid, ilusad, läikivaks poleeritud, me küsisime: „Miks nad siin ripuvad?” „Ilu pärast,” vastas insener. „Kas nad pole siis ilusad?” Me nõustusime temaga. Kord ilmus vanaaegsele tugevale pultlauale väike mootor (või osa mootorist), üleni õline, tsehhi-, bensiini- ja suitsulõhnane, insener tundis selle üle uhkust, rääkis, et see on tehnikarevolutsiooni alge. „Me oleme sisenemas uute kiiruste ajastusse,” rääkis ta. Inseneri kabinet oli täis jooniseid, mõnikord oli ta nii hõivatud, et ei tulnud meie juurde. „Abikaasa töötab,” rääkis tema naine nukra näoga ning kohemaid naeratas oma võluvat naeratust, „kuid sellest pole midagi, tulge sisse, tulge aga sisse, ma pakun teile kooke!” Ta rõõmustas alati meie üle, tal olid pikad punased juuksed (arvan, et ta meeldis isale väga). Ta tantsis minuga ja isaga; insener tuli oma kabinetist vaatama, pliiats kõrva taga, üleni sakris, palus vabandust, nõudis kohvi, mu isa küsis, ega me teda sega, tema vastas, et teda ei sega miski. „Aga grammofon?.. lärm?..” – „Ei,” ütles ta, „lärm ei sega mind kunagi.” Ning tõmbas ukse kinni.

      Ranelagh’sse kavatsetakse vist teha tenniseväljak. Loodan, et ma ei ela selleni. Saabub päev, mil ma kaon, ning see tänav saab olema teistsugune.

      *

      Keset tuba seisab püsti l’armoire-valise¹². Laiali tõmmatud. Kolm sahtlikest on õieli, neist vahivad välja paberite keelekesed. Alfred sikutas – jõnkshaaval (kapp ei tahtnud kohe lahti lasta) – välja väikese lauakese. Tõmbas hinge. Pani selle ette lastetooli. Leidus tindipott. Ladus suled lauale. Äramurtud vändaga arvutusmasin. Pole viga, võib pliiatsi sisse torgata. Siin see ongi, näritud otsaga. Ma kirjutasin need paberid täis kuuskümmend aastat tagasi. Mul tõuseb klomp kurku, kui neid vaatan … see on minu käsi, minu lapsekäsi.

      Mulle meeldis end seintega eraldada.

      Ta paneb paika ühe tooli. Kõrvale teise. Rebib sohvalt teki maha. See lendab põrandale. Heidab toolikorjudele lina. Tõmbab selle sirgeks.

      Voilà! Minu kindlus. Niiviisi seda ehitati.

      Voltaire’i rinnakuju lauale. Rousseau ja Didrot etažeerile nagu publik beletaažil. Kena.

      Ta kõnnib ümber oma rajatise, kiikab ukse tagant sisse.

      Nüüd olen ma pea ja õla jagu kohvrist pikem. Kindlasti olen ma isast pikem.

      Alfred istub sohvale, ohkab. Käe alla satub piip. Ah siin sa siis oledki! Ta otsib tükk aega tubakakotti. Viimaks saab põlema.

      Kohver käis lahti nagu päris kapp, vasaku poole sisse olid ehitatud nagid ja riiulid, parem aga koosnes kolmest sektsioonist, millest igaühes oli mitu väljatõmmatavat sahtlikest; peale selle lasi kaas välja õhukese sirmi: selle välimisel küljel oli pilt džunglis rändavast pühast Kristoforusest, aga sisemine külg oli kuni põrandani peegeljas. Ma peitusin sirmi taha ja riietusin kord piraadiks, kord musketäriks. Kostüümid, relvad, parukad, lehvid, lindid, vööd olid kapist võtta.

      Pariisis soetasime me sihilikult sellise mööbli, mis oli väga sarnane meil Moskvas olnuga. Isa kartis, et ma elan elukohamuutust raskelt üle, seetõttu ei kolinud me mitu aastat, käisime uues Pariisi korteris puhuti – paar-kolm korda aastas, vanemad tegid näo, nagu me ei kavatseks üldse kolida, siit sõitsime me Rivierasse, Biarritzi ja Monacosse, siia tulime me tagasi, õppisime Pariisi tundma, käisime Versailles’s, kui isa sai kutseid, külastasime tuntud Vene aristokraatide salonge, Prantsusmaale ammu ümber asunutena tahtsid

Скачать книгу