LITMIR.BIZ

Скачать книгу

et mitte Drake’ile.”

      „Ma arvan, et nende sõprus on end nüüdseks ammendanud.”

      II

      Kõndinud mööda teerada üles ning hakates üle nõmme Grambleri poole astuma, polnud Drake ja Rosina leidnud veel ühist kõneainet. Rosina kandis kollast tanu ning pleekinud, kuid puhast kollast musliinkleiti, mille valge volangi alt ilmusid, sedamööda kuidas ta oma pika kaaslase kõrval edasi rühkis, korrapäraselt nähtavale väikesed mustad saapad. Tasasel maal polnud õieti märgatagi, et neiu lonkab. Järi õlale tõstetud, püüdis Drake sobitada samme tüdruku tempoga. Tema kandis rohelisi pikeepükse ja koredast riidest särki, mille lahtises kaeluses oli roheline rätt.

      Vaikus oli kestnud juba nii pikalt, et lõpuks tundis Drake kohustust see ise katkestada.

      „Kas ma kõnnin liiga kiiresti?”

      „Ei-ei, just nii nagu vaja.”

      „Teil pruugib ainult öelda.”

      Sellega oli vestlus mõneks ajaks ammendatud.

      Siis, olles hakatuseks korra või kaks huuli niisutanud, ütles neiu: „Ma käin nüüd peaaegu iga nädal korra seal. Emand Poldarkil on lihtsam, kui töötan tema pool, siis ei pea ta asju mulle koju saatma. Ma nõelun ja paikan nende riideid ja ...”

      „Ma pole õieti kunagi näinud oma õde suurt õmblustööd tegemas,” lausus Drake.

      „Ei. Ta ütleb, et pole just osav nõela käsitsema. Aga tal on mõtteid. Kui sinna jõuan, on tal sagedasti juba midagi välja mõeldud ja mina teen täpselt tema tahtmist mööda.”

      „Kes teile seda õpetas?”

      „Enamjaolt ise õppisin.” Rosina lükkas eemale tuulega suu ette kandunud juuksesalgu. „Kui sul on jalg nii pikka aega haige, hakkad tegema midagi kätega, mõistate. Ja siis laenasin proua Odgersilt selle kohta ühe raamatu.”

      „Te mõistate siis lugeda?”

      „Jah. Ema tõi koju pesta Trenwithi pesu ja see oli sagedasti ajalehe sisse mähitud. Ega ma küll teab kui ladusasti loe.”

      „Mina ei mõistnud veel kaheksateistkümneseltki lugeda. Alles siis õde õpetas.”

      „See õde?”

      „Mul ainult üks õde ongi. Vendi on mitu.”

      „Sam on üks nendest, eks? Jutlustaja. Olen teda sageli näinud. Väga hea inimene.”

      „Kas olete metodist?”

      „Ei. Käin lihtsalt pühapäeviti kirikus.”

      Nad olid jõudnud Grambleri küla servale. Mõlemad teadsid, et pruugib neil üksnes koos läbi küla Sawle’ini jalutada, kui lähevad liikvele jutud, et Drake Carne on endale lõpuks tüdruku leidnud ja kavatseb kosida Rosina Hoblyni.

      „Kuulge,” lausus Rosina. „Siit edasi saan ma juba ise hakkama. Tõesõna. See järi ei ole ju sugugi raske, ega?”

      Drake lõi viivuks kõhklema, tuul oli tõusnud ning tõukas ja sakutas teda.

      „Ei. See pole mulle mingi vaev. Muidugi kui see teile just vastumeelt pole.”

      „Kui teil midagi selle vastu pole, siis ei ole ka minul,” ütles Rosina.

      III

      Reverend Osborne Whitworthi mõtetel oli nii palju tegemist teda ennast lähedalt puudutavate küsimustega, et Nathaniel Pearce’i kiri tuli tal pähe avada alles kaks päeva pärast kojujõudmist. Viimasel ajal oli Ossie hakanud leiutama ettekäändeid, miks vanamehe vistiõhtu kutseid tagasi lükata, sest kui see päev kätte jõudis, oli härra Pearce enamasti podagrast vaevatuna voodis ja tühistas kutse või kui mängiski, siis nii hajameelselt, et ei märganud käia partneri masti. Mõnda aega oli Ossie seda talunud, sest see andis talle võimaluse kohtuda notarihärra mõjukate klientidega, kuid nüüd oli ta enda arvates näinud kõiki ja tundis neid piisavalt hästi, et saada hakkama vahemeesteta. Kui ta kirja viimaks läbi luges, ei sisaldanud see kummatigi üldse vistikutset. Härra Pearce oli haige ning soovis tungivalt teda näha.

      Ossie lükkas minekut veel paar päeva edasi ja olles ratsutanud Trurosse mingil muul põhjusel, seisatas ka puidust silti „Nat. G. Pearce. Notar ja vandeadvokaat” kandva ukse taga. Kõndides talle ukse avanud lohaka moega vinnilise naise kannul üles nagisevast trepist, mis näis ähvardavat iga hetk puukoide rünnaku all kokku variseda, kirtsutas Ossie majas valitseva kolkunud leha peale nina, ning kui ta magamistuppa juhatati, lõi see talle eriti vängelt näkku. Vahel harva vastu tahtmist haigete juures käivale Ossiele olid säärased haisud tuttavad ning tal polnud just teab kui tundlik haistmismeel, aga see siin oli vaieldamatult ebameeldiv.

      Notar ja vandeadvokaat istus voodis patjade najal, öösärk seljas ja öömüts peas. Tema astmeliste lõualottidega paks nägu meenutas värvi poolest küpsusjärku jõudvaid mooruspuumarju. Võre taga miilasid söed ja aken oli tihedalt suletud.

      „Aa, härra Whitworth. Arvasin juba, et olete kutse unustanud. Astuge sisse, mu poiss. Küllap on teil kahju näha mind säärases seisundis. Mul endal on samuti. Kõigil on kahju. Tütar valab igal ööl pisaraid ning palvetab mu voodi kõrval. Ah? Mis te ütlesite? Palun rääkige selgemalt, see podagra on mõjutanud pisut mu kuulmist.”

      „Olen olnud hõivatud kirikuasjadega,” karjus Ossie, eirates pakutud tooli ning seistes, selg tule poole. „Teha on palju: nelipühadeni jääb kõigest kaks päeva ja Sawle’is tahavad samuti asjad korraldada. Peale selle on mul olnud asjaõiendusi St. Austellis. Mismoodi ma saan teid aidata?”

      „Üht asja,” lausus härra Pearce, „tuleb teie kiituseks öelda, mu poiss: teie jutt on alati kuulda, ilma et peaksite häält kõrgendama. Ah? Küllap on põhjus selles, et olete kirikuõpetaja ning harjunud jutlusi pidama. Nojah ...” Pearce pilgutas paar korda oma verdunud silmi. „Oli see Thomas Nash, kes kirjutas luuletuse „Haige olen, pean surema”? Mina olen samuti haige, härra Whitworth, ega kahtle põrmugi, et doktor Behennal oli õigus, kui ta mu paranemislootusi kasinaks nimetas. Ma olen kuuskümmend kuus aastat vana, mu poiss, aga, helde looja, tundub küll, justkui oleksin alles eile olnud teievanune. Elu on nagu laadakarusselli hobune: muudkui sõidad selle seljas ühe tiiru teise järel, täis lusti ja rõõmu, aga siis ... siis äkki saab muusika otsa ...”

      Käed selja taga, kergitas Ossie kuuesabasid, nii et kumbki rippus üle ühe käsivarre. Ta täheldas, et härra Pearce näib olevat liigutatud. Tõsi mis tõsi: tema silmis värelesid pisarad ja langesid voodilinale. Too vana tobu näis end tõepoolest kangesti haletsevat.

      „Podagra? See on tühiasi. Rääkisite mulle kord, et see on vaevanud teid juba kakskümmend aastat. Pisike paast ning olete oma hädad jälle unustanud. Kas lubasite endal paastuajal väheke maiustada? Tunnistage üles.”

      „Podagra?” sõnas härra Pearce. „Kas te mainisite podagrat? Jah, olen seda oma ihuliikmetes kandnud pool elu, aga nüüd on see kerkinud mulle südamesse. Öösel juhtub alatihti – juba sellele mõeldagi on hirmus –, et ajan end sirgu ... üha rohkem ja rohkem sirgu ... ahmides järgmist õhuraasukest. Ühel päeval, ühel ööl seda järgmist ei tule.”

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской

Скачать книгу