LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ning ma teadsin kohe, kes ta on.

      „Kurat mind võtaks,” ütlesin veel enne, kui Vespa seljast maha sain. „See on Frankie. Kust sa välja ilmusid?”

      Frank haaras mind ühe käega endale kaenlasse. Neli aastat ei olnud teda põrmugi muutnud; ma olin üsna kindel, et ta kandis isegi sedasama kulunud nahktagi. „Cassie Maddox,” ütles ta. „Maailma parim valeüliõpilane. Kuidas sul läinud on? Mis värk selle koduvägivalla osakonnaga on?”

      „Ma päästan maailma. Mulle anti valgusmõõk ja puha.” Silmanurgast märkasin Sami segaduses kulmukortsutust – ma ei räägi eriti oma kunagisest salaagendi tööst, ma pole isegi kindel, kas ta on mind kunagi kuulnud Franki nime mainimas –, aga alles siis, kui tema poole pöörasin, nägin, kui jube ta välja näeb, suu ümber valge rõngas ja silmad pärani. Miski minu sees tõmbus kokku: see pidi tõesti hull juhtum olema.

      „Kuidas sul on?” küsisin ma kiivrit peast võttes.

      „Tipp-topp,” ütles Sam. Ta püüdis mulle naeratada, kuid tema naeratus oli vildakas.

      „Vau,” ütles Frank ülepakutud vaimustusega, kui mind pealaest jalatallani uuris. „Vaata aga vaata. Kas sellist kraami üks hästi riietuv uurija tänapäeval kannabki?” Kui ta mind viimati nägi, olid mul jalas tanksaapad ja seljas T-särk, millel kiri „Preili Kiisu lõbustuste maja ootab SIND”.

      „Näksi muru, Frank,” ütlesin talle. „Vähemalt olen mina viimase paari aasta jooksul mõnel korral oma garderoobi uuendanud.”

      „Ei, ei, ei, ma olen ju lausa rabatud. Väga ärinaiselik.” Ta püüdis mind keerutada, kuid ma rehmasin ta käe eemale. Täpsuse huvides pean märkima, et ma ei olnud riides nagu Hillary Clinton. Mul olid seljas mu tööriided – must pükskostüüm, valge särk – ja ma polnud neist ka ise erilises vaimustuses, aga kui ma koduvägivalla osakonda üle läksin, ei jõudnud mu uus ülemus mulle piisavalt toonitada, kui oluline on korrektne ühiskuvand ja avaliku usalduse loomine, mida nähtavasti ei ole võimalik saavutada teksades ja T-särgis, ning mul polnud piisavalt jaksu, et vastu vaielda. „Kas sa võtsid kaasa päikeseprillid ja pusa või midagi?” küsis Frank. „Need sobivad kenasti selle sinu kostüümiga.”

      „Sa lasid mul selleks kohale tulla, et mu moetunnetust arutada?” pärisin. Otsisin rolleri sadula alt panipaigast välja vana punase bareti ja viibutasin sellega tema poole.

      „Ei, arutame seda millalgi hiljem. Näe, võta need.” Frank võttis taskust päikeseprillid, jubedad peegelklaasidega asjandused, mis 1985. aastal kuulusid arvatavasti Don Johnsonile, ja ulatas need mulle.

      „Kui ma pean ringi käima nagu mingi idioot,” ütlesin prille vaadates, „oleks parem, kui selleks oleks ka üks kuratlikult hea põhjendus.”

      „Selleni jõuame kohe. Kui sulle need ei sobi, võid alati ka oma kiivri pähe jätta.” Frank ootas, kuni ma õlgu kehitasin ja idioodivarustuse pähe tõmbasin. Tema nägemisest tekkinud elevus oli lahtunud ja mu selg hakkas jälle pingesse tõmbuma. Sam nägi haiglane välja, Frank oli juhtumi juurde kutsutud ja ta ei tahtnud, et mind sündmuspaigal nähtaks: see kõlas täpselt, nagu oleks mõni salaagent mõrvatud.

      „Kaunis nagu alati,” ütles Frank. Ta tõstis politseilindi üles, et ma saaksin selle alt läbi lipsata, ning see tundus kõik nii tuttav, ma olin seda kiiret, ladusat liigutust teinud nii palju kordi, et hetkeks oli mul tunne, nagu oleksin koju jõudnud. Sättisin automaatselt relva vööl ja enne, kui isegi aru sain, heitsin oma paarimeest otsides pilgu üle õla, nagu oleks see minu juhtum.

      „Lugu on järgmine,” ütles Sam. „Veerand seitsme paiku hommikul jalutas üks kohalik Richard Doyle’i nimeline tüüp sellel jalgrajal siin oma koera. Ta lasi koera rihma otsast lahti heinamaale jooksma. Jalgrajast mitte väga kaugel asub varemetes maja ning koer jooksis sinna sisse, aga ei tahtnud enam kuidagi välja tulla, nii et lõpuks pidi Doyle talle järele minema. Ta leidis koera naise surnukeha juures ringi nuuskimast. Doyle haaras koera kaenlasse, vaatas, et majast välja sai, ja helistas politseisse.”

      Pinge minus andis pisut järele: ma ei teadnud ühtegi naisagenti. „Ja miks mina siin olen?” küsisin. „Rääkimata sinust, kullake. Kas sa läksid mõrvarühma üle ja mulle lihtsalt ei räägitud sellest?”

      „Küll sa näed,” vastas Frank. Ma läksin tema järel mööda jalgrada ning nägin vaid tema kukalt. „Usu mind, küll sa näed.”

      Heitsin pilgu üle õla Samile. „Ära muretse,” ütles ta vaikselt. Talle hakkas värv näkku tagasi tulema, eredate ebaühtlaste laikudena. „Midagi hullu pole.”

      Teerada läks üles mäkke ja oli liiga kitsas, et kaks inimest sinna kõrvuti kõndima mahuksid; see polnud rohkemat kui kitsas mudane rajake, mille kahes küljes kasvas tihe viirpuuhekk. Nende vahelt oli näha roheliste heinamaade pööraselt kirju lapitekk, mis oli kirjatud lammastega – kusagil läheduses määgis pisike talleke. Õhk oli külm ja nii rikkalik, et seda oleks võinud juua, ning päike heitis läbi viirpuude pikki kuldseid siilusid. Kaalusin hetkeks, kas peaksin lihtsalt edasi kõndima, üle mäeselja üha edasi minema, ning laskma Samil ja Frankil muretseda selle pärast, mis iganes õudus meid selle hommikuvalguse all ootas. „Siiapoole,” ütles Frank.

      Hekk lõppes ja asendus lagunenud kivimüüriga, mis ümbritses sööti lastud heinamaad. Maja oli jalgrajast kolmekümne või kolmekümne viie meetri kaugusel: üks neist paljudest näljahüttidest^[1.], mis siiani Iirimaad risustavad, ning mille surm või väljaränne oli 19. sajandil igaveseks tühjaks jätnud. Üks pilk majale ning tunne, et ma tahaksin siin toimuvast – mis iganes see siis ka on – võimalikult kaugel olla, süvenes veelgi. Kogu heinamaa oleks pidanud kihama keskendunud, kiirustamata tegevusest: politseinikest, kes, pilk maas, süstemaatiliselt rohtu läbi kammides liiguvad, valgetes kaitseülikondades kohtumeditsiinitiimist, kes askeldavad kaamerate ja joonlaudade ja sõrmejäljepulbriga, surnukuuripoistest, kes oma kanderaami autost välja tõmbavad. Kõige selle asemel oli siin aga vaid kaks mundris politseinikku, kes teine teisel pool ust jalalt jalale tammusid, nagu ei teaks nad päris täpselt, mida teevad, ning paar ärritunud ilmega punarinda, kes karglesid räästa all talade vahel ja tõid kuuldavale vihaseid hääli.

      „Kus kõik on?” küsisin.

      Ma pöördusin Sami poole, aga Frank vastas: „Cooper käis juba ära.” Cooper on riiklik patoloog. „Ma mõtlesin, et ta peaks tüdruku võimalikult kiiresti üle vaatama, et me surmaaja teada saaksime. Labor võib oodata, kohtumeditsiinilised tõendid ei kao siit kuhugi.”

      „Isver,” ütlesin. „Siis küll kaovad, kui me neil peal tallume. Sam, kas sa oled kunagi topeltmõrva uurinud?”

      Frank kergitas kulmu. „Kas sa leidsid veel mõne surnukeha?”

      „Sinu oma, kui kohtumeditsiini tüübid siia jõuavad. Kuus inimest trambib kuriteopaigas enne, kui nemad on selle üle vaadanud? Nad löövad su maha!”

      „Asi on seda väärt,” ütles Frank rõõmsalt ja heitis ühe jala üle müüri. „Tahan seda mõnda aega saladuses hoida ja see on keeruline, kui kohtumeditsiini tüübid siin ringi sagivad. Nad kipuvad inimestele silma jääma.”

      Miski oli siin väga valesti. See oli Sami juhtum, mitte Franki oma; Sam oleks pidanud olema see, kes otsustab, kuidas tõenditega ümber käia ja keda millal kohale kutsuda. Majakesest leitu oli teda niivõrd endast välja viinud, et ta oli lasknud Frankil kohale lennata, endast põhimõtteliselt üle sõita ja hakata korraldama asju nii, nagu temale parasjagu sobis. Püüdsin Sami pilku tabada, kuid ta vinnas end parasjagu üle müüri ega vaadanud meie poole.

      „Kas sa selles kostüümis üldse üle müüride ronida saad?” päris Frank mesikeelselt. „Või on sul abi vaja?” Tegin talle kurja nägu ja hüppasin üle müüri, maandudes pahkluudeni kõrge märja rohu ja võilillede keskele.

      Majakeses oli kunagi kaua aega tagasi olnud kaks tuba. Üks neist nägi endiselt enam-vähem toa moodi välja – sel oli isegi suur osa katust alles –, kuid teisest polnud järel muud

Скачать книгу