LITMIR.BIZ

Скачать книгу

mis ei ole vaid stiilse kujundusega, vaid kasutajal on ka hõlbus neid seadmeid oma soovi kohaselt talitama panna.) Mõnikord peetakse arhitektuuri toimimist aga enesestmõistetavaks ning sellisel juhul tasuks see hoolikalt üle vaadata.

      Toome näite meie oma tööandja, Chicago ülikooli juurest. Nagu paljudel suurtel tööandjatel, on ülikoolil igas novembris „avatud registreerimise“ aeg, kus töötajad saavad näiteks tervisekindlustuse ja pensionikogumise osas seniseid valikuid muuta. Töötajad peavad valikud tegema veebis. (Neile, kel internetiühendus puudub, pakutakse võimalust kasutada avalikke arvuteid.) Töötajad saavad posti teel paki materjalidega, kus selgitatakse võimalike valikuid ja juhendatakse kasutajakontole sisse logima, et need ära teha. Lisaks saavad töötajad nii paberil kui meilitsi meeldetuletusi.

      Et töötajad on inimesed, leidub ka selliseid, kes sisse ei logi, seega on tähtis otsustada, millised on nende kiire eluga hajameelsete inimeste jaoks standardseaded. Asja lihtsustamiseks võib ette kujutada, et on vaid kaks võimalust: need, kes valikut ei tee, saavad kas oma mulluse valiku või nende senine valik „nullitakse“. Oletame, et eelmisel aastal maksis töötaja Janet oma pensioniplaani tuhat dollarit. Kui Janet uueks aastaks valikut ei tee, on esimene võimalus eraldada tema palgast vaikimisi tuhat dollarit – teine null dollarit. Neid võiks nimetada „status quo“ ja „tagasi nulli“ võimalusteks. Kuidas peaks valikuarhitekt nende kahe standardseade vahel valima?

      Libertaarsed paternalistid tahaksid standardseade määrata selle põhjal, mida eelistavad Janeti ametikohal olevad kaalutlevad töötajad. Kuigi ka sellest põhimõttest lähtudes ei pruugi jõuda alati hea valikuni, on see ikkagi parem standardseade juhuslikust määramisest, või siis kõigi puhul „status quo“ või „tagasi nulli“ standardseadeks tegemisest. Näiteks võib õigustatult arvata, et enamik töötajatest ei soovi loobuda oma heldelt subsideeritud tervisekindlustusest. Nii et tervisekindlustuse puhul võiks „status quo“ standardseadet (sama plaan, mis mullu) kindlalt eelistada „tagasi nulli“ seadele (mis tähendaks tervisekindlustuseta jäämist).

      Aga võrdleme seda töötaja „paindliku arvelduskontoga“, kuhu ta paneb iga kuu raha, et kasutada seda teatud kulutusteks (nagu kindlustusega katmata tervishoiu- või lapsehoolduskulud). Sinna pandud raha tuleb iga aasta ära kulutada, muidu läheb see kaotsi, ning ennustatud kulutused võivad aastati suuresti kõikuda (näiteks lapse kooliikka jõudes lapsehoolduskulu väheneb). Sellisel juhul võib nullseade olla „status quo“ omast mõistlikum.

      See küsimus ei ole vaid hüpoteetiline. Kord oli meil kokkusaamine ülikooli kolme kõrge haldusjuhiga, kus arutati just selliseid küsimusi, ning see leidis aset töötajate avatud registreerimisaja viimasel päeval. Mainisime seda ning küsisime, kas haldusjuhtidel on tähtaja kukkumine meeles. Üks ütles, et ta plaanis oma valikud teha hiljem samal päeval, ning oli meeldetuletuse eest tänulik. Teine tunnistas, et oli unustanud, kolmas aga teatas, et loodab sellistes asjades oma abikaasa peale! Siis asusime arutama seda, milline peaks olema täiendava palgavähendusprogrammi (ehk maksukaitsega säästude kogumise programmi) standardseade. Seni oli seal standardseadeks valitud „tagasi nulli“ variant. Et aga makseid sellesse programmi sai peatada igal ajal, jõudis rühm üksmeelselt otsusele, et parem oleks see vahetada „status quo“ ehk „sama, mis mullu“ vastu. Oleme kindlad, et mõne hajameelse professori jaoks kujuneb pensionipõlv nüüd mugavamaks.

      See näide osutab, millised võiksid olla hea valikuarhitektuuri aluspõhimõtted. Valijad on inimesed, seega peaksid kujundajad nende elu võimalikult lihtsaks tegema. Saatke meeldetuletusi ning üritage siis hoida kulud võimalikult väikesed nende puhul, kes teie (ja nende endi) parimast tahtmisest hoolimata tähtaja ikkagi unustavad. Nagu näeme, saab neid põhimõtteid (ja hulka teisigi) rakendada nii avalikus kui erasektoris, ning siin on veel palju sellist, mis alles tegemist ootab.

      Uus tee

      Erasektori nügimisvõimaluste kohta on meil veel päris palju öelda, kuid paljud libertaarse paternalismi tähtsaimad rakendusvõimalused jäävad riigi kanda, ning meil on pakkuda avaliku poliitika ja seadusloome jaoks terve hulk soovitusi. Loodame, et need soovitused võivad meeldida poliitikamaailma mõlemale suurele osapoolele. Tõepoolest, me usume, et libertaarse paternalismi soovitatud poliitikad võiksid omaks võtta nii konservatiivid kui liberaalid. Mõningad sellised poliitikad on juba heaks kiitnud Suurbritannia Konservatiivse Partei juht David Cameron ning ka USA Demokraatliku Partei presidendikandidaat Barack Obama. Peapõhjus on see, et paljud neist poliitikatest ei maksa sisuliselt midagi ega tekita maksumaksjatele lisakoormust.

      Paljud vabariiklased ei arva enam, et riigi tegutsemist tuleks alati vastustada. Nagu näitas orkaan Katrina kogemus, on riik sageli sunnitud tegutsema, kui see on ainus vahend, kuidas koondada, organiseerida ja rakendada vajalikke ressursse. Vabariiklased soovivad rahva elujärge parandada, nad on lihtsalt õigustatult skeptilised juhtudel, kui võib kahtlustada inimeste valikuvõimaluste piiramist.

      Samas ei poolda paljud demokraadid enam nii innukalt kõige riiklikku planeerimist. Mõistlikud demokraadid loodavad, et avalikud asutised suudavad rahva elujärge parandada. Kuid ka demokraadid on nüüdseks nõustunud, et paljudes valdkondades on valikuvabadus hea ja isegi asendamatu avaliku poliitika alus. Nii et see näib pakkuvat hea võimaluse ületada parteide vaheline lõhe.

      Arvame, et libertaarne paternalism on hea alus parteidevahelisele koostööle. Väidame, et paljudes valdkondades, sealhulgas keskkonnakaitses, perekonnaseaduses ja kooli valimisel, on paremaks valitsemiseks vaja vähem riigi sundi ja piiranguid ning rohkem valikuvabadust. Kui piirangute ja keeldude asemele asuks stiimulid ja nügimine, oleks riigi osakaal väiksem ja tagasihoidlikum. Et asjad lõplikult selgeks saaksid: me ei poolda riigi osatähtsuse suurendamist, vaid paremat valitsemist.

      Õigupoolest on meil ka tõendeid, et meie optimism (mille puhul oleme valmis tunnistama ka kallutatust) ei ole pelk maailma nägemine läbi roosade prillide. Libertaarne paternalism seoses säästude kogumisega, mida arutame 6. peatükis, on USA kongressis saanud innukat toetust mõlemalt parteilt, sealhulgas praegustelt ja endistelt vabariiklaste senaatoritelt, nagu Robert Bennett (Utah) ja Rick Santorum (Pennsylvania), ning ka liberaalsetelt demokraatidelt, nagu Illinoisi esindav Rahm Emmanuel. 2006. aastal võtsid mõningad olulised mõtted vaikselt seaduse vormi. Too uus seadus võimaldab paljudele ameeriklastele mugavama pensionipõlve, kuid maksumaksjale ei lähe see maksma sisuliselt midagi.

      Kokkuvõtlikult võib öelda, et libertaarne paternalism ei ole ei vasak- ega parempoolne, demokraatlik ega vabariiklik. Paljudes valdkondades ei poolda selgema mõtlemisega demokraadid valikuid elimineerivaid programme enam endise entusiasmiga. Paljudes valdkondades on selgema mõtlemisega vabariiklased hülgamas automaatset vastuseisu asjalikele riigipoolsetele algatustele. Loodame, et need kaks osapoolt suudavad erinevustest hoolimata ühiselt toetada mõningaid leebeid nügimiskatseid.

      I OSA

      INIMESED JA ECONID

      1

      KALLUTATUSED JA EKSITUSED

      Vaadake neid kahe lauda.

      JOONIS 1.1. Kaks lauda (Shepard [1990])

      Oletame, et üritate otsustada, kumb neist paremini teie elutuppa kohvilauaks sobiks. Mida peate nende mõõtmeteks? Pakkuge, milline on nende pikkuse ja laiuse suhe. Lihtsalt silma järgi hinnates.

      Enamik inimesi arvab, et vasakpoolne laud on palju pikem ja kitsam kui parempoolne. Tavaliselt pakutakse, et vasakpoolse laua pikkuse-laiuse suhe on 3:1 ja parempoolsel 1,5:1. Nüüd võite lauad joonlauaga üle mõõta. Avastate, et mõlema lauaplaadi pikkuse-laiuse on suhe sama. Mõõtke, kuni olete täiesti veendunud, sest antud juhul ei ole oma silm kuningas. (Kui Thaler seda pilti nende stammrestoranis Sunsteinile näitas, kasutas Sunstein mõõtmiseks oma söögipulka.)

      Mida sellest näitest järeldada? Kui teile tundub, et vasakpoolne laud on pikem ja kitsam kui parempoolne, olete lihtsalt inimene. Teiega ei ole midagi valesti (või vähemalt selle katse põhjal ei ole põhjust seda oletada). Sellegipoolest oli teie hinnang siin kallutatud, mida võis ka ennustada. Sest keegi ei pea parempoolset lauda

Скачать книгу