LITMIR.BIZ

Скачать книгу

asjadesse suhtuda osanud. Kurat, sama kehtib ka praegu, mõtles ta laupa kibrutades.

      Ta sundis end pilku ära pöörama ja läks mööda teed kodu poole. Ta oli kolm pikka nädalat kaalunud, kas tulla koju või mitte. See võis olla ainuõige või väga halb otsus. Seni ei tõotanud see midagi head.

      Aiden polnud arvanud, et tal tuleb tegemist tulekahjuga. Ta oli hetke kõhelnud, kuna kolme nädala tagused sündmused olid värskelt meeles, aga instinkt sundis teda edasi minema. Ja seekord ei saanud keegi surma.

      Kyle’ile mõeldes pani Aiden käe pakitsevale põsele. Ta oleks pidanud seda hoopi ette nägema. See polnud pärast Kyle’i surma esimene rusikahoop ja vaevalt see ka viimaseks jääb. Ent füüsilise valuga saab ta hakkama. Ületamatu ja järeleandmatu tundus see valu, mis oli sügaval tema sees. Ta oli püüdnud selle eest põgeneda, seda alkoholi uputada, aga see oli ikka temaga ja ta arutles, kas see üldse ta kunagi rahule jätab.

      Aiden avas küljeukse, astus majja ja pani koti maha. Ta võttis köögirätiku, külmikust jääd ja surus näole.

      Lynda astus hetk hiljem kööki, kulm kipras, silmitsedes jääd ja Aideni paistes põske.

      „Ma ei teadnud, et sa said viga,“ tähendas naine.

      „Pole midagi hullu,“ vastas Aiden, soovimata midagi selgitada.

      Ta istus sama suure kandilise laua taha, kus oli kunagi koolitöid teinud, ja lasi koju jõudmise tundel endast läbi kanduda. Suures rustikaalses köögis olid tammepuidust kapid ja laudpõrand. Tema ema oli lasknud köögis remonti teha siis, kui Aiden käis keskkoolis, oli lisanud siia palju riiuleid, et mahutada toitu, mida kaheksa last iga päev ära sõid. Piisavalt oli ka kapipealset pinda, muuhulgas köögisaar, mis oli tihti olnud tema õe küpsetamisseikluste keskuseks. Enamasti üritas Aiden neist eemale hoida vähemalt seni, kuni tainast sai maitsta. Ta naeratas nende mälestuste peale.

      See maja oli alati olnud turvaline pelgupaik, aga ta polnud kindel, kas see on seda ka nüüd. Lynda võis ju rõõmus ja lahke olla, aga isa ja vanem vend Burke suhtuvad temasse arvatavasti teisiti. Aiden oli mõlemalt saanud mitu telefonikõnet ja sõnumit ning alguses olid nad olnud mures tema tervise pärast, ent hiljem väga vihased, et ta ei püüdnud negatiivsete kuulujuttudega võidelda.

      „On sul kõht tühi, janu?“ küsis Lynda, mure pilgus. „Mida sa vajad?“

      Mida ta vajas? Seda oli palju.

      „Lihtsalt istu,“ vastas Aiden. „Ma ei vaja midagi.“

      „Kas tõesti?“ uuris Lynda, istudes tema vastu. „Sa oled vigastatud, Aiden, ja ma ei räägi sellest sinikast su näol, ehkki see meenutab pigem kellegi rusika jälge kui tuld.“

      Lynda oli alati olnud tähelepanelik, vahel rohkem, kui Aidenile meeldis. Lynda oli olnud tema kasuema sellest ajast, kui ta oli kaheksa-aastane. Aidenil oli läinud natuke aega, enne kui ta Lyndat usaldama hakkas, kuna ta oli oma bioloogilise emaga väga lähedane olnud. Ent Lynda oli olnud talle toeks, kui ta ema vajas.

      „Kes sind lõi?“ küsis Lynda. „Ja ära hakka seda eitama.“

      „Ray Hawkins.“

      Naise huuled pinguldusid. „Kyle’i sõber.“

      „Jah. Tema nõbu Dave oli minu meeskonnas, kui Kyle hukkus. Ta polnud meiega just kaua koos hüpanud ja oli Missoulast üle tulnud. Ma ei meeldinud talle eriti.“

      „Kas sa saad rääkida, mis Kyle’iga juhtus?“

      Need sõnad tõid silme ette mälestuse, möirgava metsatulekahju, tugeva tuule ja hirmu teiste tuletõrjujate nägudel. Tulekahjude hooaeg pidi läbi olema. Oli oktoobri algus. Nad olid juba varustust kokku pakkinud, valmis asuma hooajavälistesse ametitesse. Ent sada ootamatut välgutabamust Shasta-Trinity metsas oli nende plaane muutnud.

      „Aiden?“ Lynda järeleandmatu hääl tõi ta tagasi olevikku. „Mis Kyle’iga juhtus?“

      „Ta hukkus.“ Need sõnad tundusid praegu sama ebareaalsed kui kolm nädalat tagasi.

      „Kuidas?“

      „On sel vahet?“ Aiden pani jääpaki käest. „See oli minu süü.“

      „Ma ei usu seda.“

      „Kõik teised usuvad. Olen kindel, et isa, Burke või keegi on sulle juba öelnud, et mina olen süüdi.“

      „Ma tahan teada, mis sinul on öelda,“ sõnas Lynda.

      „Ma juba ütlesin.“

      Lynda vaatas talle otsa. „Midagi sa ei öelnud. Sa oled muutunud, Aiden. Oled karmim, turris, vihasem – vaevu tunnen sind ära.“

      Vahel oli Aidenil ise ka ennast raske ära tunda.

      „Sa jääd mõneks ajaks siia,“ teatas Lynda, nagu ärgitades teda vastu vaidlema. „Sa pead olema kodus koos oma perekonnaga. Sa pead paranema.“

      „Kas ruumi on?“ küsis Aiden, teadmata, kes õdedest-vendadest veel kodus elab.

      „Mu laste jaoks on alati ruumi,“ vastas Lynda.

      „Ma olen kolmkümmend kaks,“ tuletas Aiden talle meelde.

      „Kui ma sind vaatan, mäletan ikka üheksa-aastast poisikest, kes pakkis ära oma sisaliku ja andis mulle sünnipäevakingiks.“

      „Sa oleks pidanud olema kõrvust tõstetud. See oli mu lemmiksisalik,“ lausus Aiden, tundes teema muutuse üle kergendust.

      „Sa panid mu proovile.“

      „Sa läbisid selle testi. Sa ei kartnud üldse. See avaldas muljet.“

      „Jumal tänatud, et see polnud madu. Sa võid saada oma vana toa garaaži peal. Shayla, Colton ja Emma elavad praegu teistes tubades.“

      „Väga hea.“ Nii ongi parem, kui ta ei ole peamajas. Kaost on vähem ja loodetavasti ka vähem küsimusi, kui õed-vennad või vanemad peavad nende esitamiseks garaaži peale ronima.

      Aiden tõusis, küljeuks avanes ja tema õde Nicole astus sisse koos viieaastase poja Brandoniga. Nicole oli sama vana kui Aiden. Algul oli olnud kummaline, et kasuõde käib samas klassis, aga Nicole oli humoorikas, optimistlik, tore tüdruk, kes nägi inimestes alati midagi head ja tavaliselt võis olla kindel, et tema näeb elu positiivsemat poolt.

      Siniste silmadega lopsaka blondiinina oli Nicole ahvatlev olnud, eriti Aideni sõpradele. Ta oli püüdnud neid õest eemal hoida ja enamasti see ka õnnestus, kuni Nicole kohtus Ryaniga. Nad armusid üheksateistkümnestena, kolisid kokku kahekümnestena, abiellusid kahekümne ühestena ja said lapsevanemateks kahekümne seitsmestena. Paraku oli nende pojal kaks aastat tagasi, kui ta kolmene oli, diagnoositud autism.

      Aiden ei olnud õepoega peaaegu aasta aega näinud, ja ehkki Brandon oli vähemalt viis sentimeetrit kasvanud, ei olnud tema silmad enam uudishimulikud ja elavad, vaid tumedad ja tuimad, pilk täis varje maailmast, kus ta elas.

      „Aiden,“ ütles Nicole, rõõmus üllatus silmis. „Sa andsid end viimaks näole.“

      „Kunagi pidi see ju juhtuma.“

      „Kui tore. Brandon, kas sa mäletad onu Aidenit?“

      Brandon ei vastanud. Ta sikutas ema kätt, püüdes eemale pääseda, pilk uksel, mis viis kööki ja söögituppa.

      „Kullake,“ ütles Nicole. „Vaata oma onu.“

      Brandon sikutas tugevamini ja tema ilme muutus tuimast otsustavaks.

      „Pole midagi,“ sekkus Aiden. „Räägime pärastpoole.“

      „Väga lahe,“ sõnas Nicole ja lasi Brandonil minna.

      „Kuhu ta läheb?“ uuris Aiden.

      „Talle meeldivad isa akvaariumikalad,“ vastas Nicole. „See on tema jaoks parem kui teler. Talle meeldib siin käia ja kalu vaadata.

Скачать книгу