Sel ööl. Esimene raamat - Барбара Фритти

Скачать книгу

üle õlgade ja teineteisest kaugel asetsevad tumepruunid silmad. Sarat tabas kurbuselaine, kui ta mõtles sellele, et see oli viimane foto temast ja emast. Kaks aastat hiljem oli Valerie surnud.

      Sara pööras mälestustele selja ja läks mööda koridori edasi. Tema tuba asus selle lõpus. Seal polnud suurt midagi – voodi ja madrats, ühes seinas tema vana laud, teises kummut. Raamaturiiulid olid tühjad, nagu ka sahtlid. Mõned naelad näitasid, et seinal olid rippunud pildid. Tema lapsepõlvest polnud mingeid jälgi.

      See poleks pidanud teda üllatama. Isa oli paari aasta eest talle mitu kasti saatnud, aga siiski oli üsna nukker näha, kuidas tema varasem elu oli täielikult ära kustutatud.

      Sara astus akna alla ja nägi tuttavat vaatepilti – Callawayde tagahoov. Suur puidust kindlus koos liumägede ja tunnelitega oli nüüd tühi. Nagu tema nii olid ka Callawayd suureks saanud. Ta mõtles endamisi, kas keegi neist võiks veel ka kodus elada.

      „Nagu näed, ei ole ma külaliste vastuvõtmiseks valmis,“ ütles isa tema mõtetesse sekkudes.

      Sara pöördus ja nägi teda uksel seismas. „Olen kindel, et kapis linu on. Mul pole palju vaja.“

      Isa vaatas talle otsa, tema tumedatest silmadest ei olnud võimalik midagi välja lugeda. „Miks sa siia tulid, Sara?“

      „Tahtsin su sünnipäeva ajal siin olla. Me pole kaua aega suhelnud, ainult meili teel. Peaksime rääkima, end teineteise tegemistega kurssi viima.“

      „Miks sa peaksid minuga rääkida tahtma?“

      Hämming isa silmis sundis Sarat mõistma, kui kaugeks on nad teineteisest jäänud. „Sa oled minu isa, minu perekond. Meil polegi kedagi teist.“

      „Kas sul on raha vaja?“

      „Asi pole rahas. Ema ei tahtnud, et me võõraks jääme. Peame oma suhet parandama.“

      Isa vaatas teda pikalt ja ütles siis: „Sul pole siin enam midagi, Sara. Ma soovin sulle head, aga me mõlemad peame edasi liikuma. Kui sa siia jääd, ei lõpe see hästi. Me pettume teineteises.“

      Sara rinnus pitsitas, isa sõnad tekitasid nii valu kui viha. Tema isa oli nagu kivimüür. Ta viskus isa poole, püüdes tema vastuseisust läbi murda, ent sai ainult uusi emotsionaalseid sinikaid.

      „Sa oled nüüd täiskasvanud naine,“ lisas isa. „Sa ei vaja isa.“

      „Mul pole isa kunagi olnudki,“ vastas Sara, üllatades ennastki nende sõnadega. Ta oli isa osas harjunud keelt hammaste taga hoidma, sest tavaliselt ajas rääkimine asja hullemaks.

      „Ma andsin endast parima,“ ütles isa.

      „Kas tõesti?“ küsis Sara vastu.

      Kurgus kipitas ja nägemine hägustus soovimatuist pisaraist. Ta polnud tulnud siia nutma. Sara tõmbas ninaga, mõeldes, miks õhk nii paks tundus. Tal kulus hetk aega taipamaks, et mitte emotsioonid, vaid suits pani silmad vett jooksma.

      Sama taipas ka isa. „Kurat,“ vandus ta. „Köök... ma tegin süüa...“

      Ta jooksis toast välja, Sara tema kannul, trepist alla, ehmudes, kui paks oli suits koridoris.

      Ta oli isa selja taga, kui viimane kööki jõudis. Vaatepilt oli uskumatu. Pliidil särisevast potist kerkisid poole meetri kõrgused leegid. Tuli oli saanud hoogu ajalehepatakast, mis oli jäetud pliidile liiga lähedale ja sealt jõudsid sädemed kardinateni.

      Isa haaras rätiku ja üritas leeke summutada neid rätiga tagudes, aga see tegi asja hullemaks. Hõõguvaid tükikesi lendles kõikjal, leides uusi kohti, mida süüdata ning kuumus muutus aina intensiivsemaks. Sara astus kraanikausi juurde ja lasi kannu vett täis, aga piisava veehulga hankimine võttis liiga kaua aega. Ta viskas vett tulle, kuid see ei aidanud.

      „Mine eest,“ karjus isa ja haaras kaks pajalappi.

      „Mida sa teed?“ küsis Sara segaduses.

      Isa püüdis poti võtta ja selle kraanikaussi tõsta, aga Sara oli ees, ta komistas ja pott kukkus prügikasti. Sara hüppas uue lahvatava leegi eest kaugemale.

      „Peame tuletõrjesse helistama,“ sattus Sara paanikasse, ent köögis polnud telefoni ja tema mobiil oli välisukse juures käekotis. „Lähme välja.“

      Isa püüdis ikka veel tuld kustutada, kuid tulemusteta.

      „Isa, palun.“

      „Mine välja, Sara,“ lausus isa jõuliselt ja jooksis siis kõrvalasuvasse pesutuppa.

      „Oota! Kuhu sa lähed?“

      „Pean midagi tähtsat ära tooma,“ karjus ta vastu.

      „Isa. Me peame majast välja minema.“ Sara köhis seda öeldes, aga isa oli kadunud läbi pesutoa alla keldrisse. Ta ei saanud aru, mida isa sealt tahta võis. Seal olid vaid aiatööriistad ja koristusvahendid.

      Sara hakkas isale järele minema, aga hüppas tagasi, kui tuli tema pea kõrval tapeedi süütas, praksudes ja limpsates tema riideid.

      „Isa!“ kisendas ta. „Me peame majast välja saama!“

      Majas plahvatas midagi. Siis kuulis Sara vaid tule praksumist.

      Kaks

      Sara jooksis läbi leekide alla keldrisse. Trepi kohal laes rippus kaabli küljes elektripirn ja ta nägi selle valguses, et isa lebab kägaras betoonpõrandal.

      Ta vajus isa liikumatu kogu kõrvale põlvili. Isa oli teadvuseta, pea all oli verd ja parem jalg oli ebaloomulikult väändunud. Sara pani käe isa rinnale. Süda lõi.

      „Isa,“ ütles ta. „Ärka üles.“

      Isa pilgutas uimasena silmi. „Sara?“ küsis ta segaduses. „Mida sa siin teed?“

      „Köök põleb. Me peame majast välja saama.“ Pilku üle õla heites nägi Sara, et keldrisse tuleb suitsu ka trepi ülemises otsas olevast avatud uksest. Keldrist ei saanud välja ilma köögist läbi minemata.

      Isa üritas end istuma ajada, ent vajus valust ägades kohe tagasi. „Mu jalaluu on katki. Mine sina.“

      „Ma ei saa sind siia jätta. Seda ma ei tee.“

      „Sa ei jaksa mind kanda. Mine. Kutsu abi.“

      „Ma tulen kohe tagasi,“ lubas Sara.

      Ta jooksis trepist üles, ehmunud ja vapustatud sellest, kui palju oli tuli mõne minutiga paisunud. Kuumus oli talumatu. Ta sai vaevu hingata ning tema ja ainsa väljapääsu vahel oli leekidest müür. Praegu ei tohtinud hirmul endast võitu saada lasta. Ta haaras pesumasina pealt rätiku, kattis nina ja suu kinni ning valmistus jooksma.

      Enne, kui ta liigutada jõudis, ilmus teisele poole leeke kellegi kogu – mees.

      Sarat tabas kergenduslaine. Abi oli kohal.

      Mees tormas läbi tule ja suitsu, lüües leeke kätega eemale, nagu oleks need tüütud mesilased. Kui ta naise ees peatus, nõksatas viimase süda taas.

      „Aiden?“ Sara lasi rätikul alla vajuda. See oli küll viimane Callaway, keda Sara näha tahtnuks.

      „Sara?“ hüüdis mees jahmunult.

      „Mu isa on keldris. Ta on vigastatud.“ Sara viitas käega pesuruumi avatud ukse poole. „Ta murdis vist jalaluu. Sa pead teda aitama.“

      „Enne sina, siis tema,“ lausus mees otsustavalt.

      „Aga...“

      „Mida kauem sa siin vaidled...“

      „Olgu.“ Sara võttis mehe käest kinni, pani rätiku suu ja nina peale ning lasi mehel end läbi leekide juhtida.

      See oli hirmutav. Sarale tundus, et juuksed süttivad iga hetk põlema. Tal oli hea meel, et oli need üles pannud, nii oli vähem lahtisi salke, mis tuld

Скачать книгу