Leegitsev rist 2. osa - Диана Гэблдон Võõramaalane

Скачать книгу

oli kahtlustada, et too kokkupuude oli tekitanud Briannas soovimatuid aistinguid. Ent neil harvadel juhtudel, kui Roger minetas tavapärase leebuse ja võttis teda tavapärasest robustsemalt, reageeris Bree sellele ometi mingi silmanähtava muutusega.

      Nüüd oli asi palvetest kaugel.

      Rogeril oli sama tunne kui kunagi rododendronipõrgus: ükskõik kuhu ka ei pöörduks, ikka seesama niiskete juurte ja näo ees rippuvate lehtede rägastik. Hämarad tunnelid näisid pakkuvat väljapääsu, ent lõppesid üksnes uutes padrikutes.

       Sest ei iial enam kohtu mina ja mu arm, sinu kallastel, me kaunis Loch Lomond ...

      Roger oli taas pingule tõmbunud, tema nahk kirvendas ja jalad tõmblesid närviliselt. Sääsk pinises kõrva ääres ja ta laksas seda – muidugi liiga hilja. Suutmata vagusi lamada, puges ta tasahilju voodist välja ning tegi krampunud lihaste lõdvestamiseks kiire seeria sügavaid kükke.

      See pakkus pisut leevendust ning Roger laskus põrandale, et teha kätekõverdusi, loendades neid alla laskudes. Üks. Kaks. Kolm. Neli. Ta keskendus üksnes rinnus, käsivartes ja õlgades tugevnevale pakitsusele ja lohutavalt monotoonsetele arvudele. Kakskümmend kuus, kakskümmend seitse, kakskümmend kaheksa ...

      Lihased ajutisest kurnatusest surisemas, ajas ta end viimaks püsti, võttis loomanaha akna eest ära ning jäi alasti seisma, tundes, kuidas niiske öine õhk üle keha voogab. Ehk laseb ta sealjuures sisse veel mõne sääse ... aga võib-olla lendab hoopis see üks välja.

      Mets seisis kuuvalguses hõbedasena ning selle mustavast sügavusest paistev punakas tulekuma näitas kätte rahvakaitseväe laagri asukoha. Mehi oli voorinud juurde terve päeva, mõni muula, mõni hobusekronu seljas, musket põiki üle tekipambu. Tuulepuhang kandis Rogeri kõrvu hääli – naeru ja lausekatkeid. Vähemasti pole tema ainus unetu, see mõte pakkus lohutust.

      Suure maja kõrval lagendiku teises servas nägi ta heledamat tuld. Latern; selle valgel kõndis lähestikku koos kaks inimkogu, üks pikka kasvu, teine väiksem.

      Mees ütles midagi, tema kõmisev hääl kerkis küsivalt. Roger tundis ära Jamie oma, aga sõnu ei eristanud.

      „Ei,” vastas Claire’i heledam hääl juba selgesti – nad olid lähemale tulnud. Ta nägi laterna kumas naise käeliigutust. „Olen aiatööst räpane. Pesen end puhtaks, enne kui tuppa tulen. Mine sina voodisse.”

      Suurem kogu kõhkles viivu, ent ulatas talle siis laterna. Valgus langes korraks Claire’i ülespoole pööratud naeratavale näole. Jamie kummardus, suudles teda põgusalt ja astus tagasi.

      „Tee siis kähku,” lausus ta ning Roger kuulis teda naisele vastu naeratavat. „Ma ei maga hästi, kui sind kõrval pole, inglismann.”

      „Sa tahad kohe magama jääda või mis?” Naise hääles kõlas aasiv noot ja ta jäi ootama.

      „Ei, mitte kohe.” Jamie kuju oli pimedusega ühte sulanud, aga sealtpoolt puhuv tuul kandis Rogeri kõrvu tema vastuse, otsekui oleks öö ise rääkima hakanud, „aga seda teist ei saa ma ka hästi teha, kui sa mu kõrval pole – ega ju?”

      Claire naeris, ehkki vaikselt.

      „Alusta minuta,” lausus ta kaevu poole suundudes. „Küll ma sulle järele jõuan.”

      Roger ootas akna juures, kuni nägi teda naasvat, latern kärmete sammude taktis õõtsumas, ning majja minevat. Tuul oli pöördunud ja metsast ei kandunud temani enam meeste hääli, ehkki lõke põles endiselt.

      „Sa oled õige varajane,” ütles Roger, tonksates sõrmega tasakesi tulikärbest. „Kas arvad, et väljas on peale sinu veel kedagi liikvel?” Putukas nihkus paar tolli eemale ja jäi seisma, kõhualune jonnakalt plinkimas.

      Roger vaatas metsa poole; tal oli hakanud jahe, rinnale kerkis kananahk. Ta hõõrus seda hajameelselt ja tundis käe all hella kohta, kust Bree oli teda hammustanud. Hammustus paistis nahal kuuvalguses ähmase tumeda laiguna – ei tea, kas see on homme veel näha, mõtles Roger.

      Sirutanud käe välja, et panna loomanahk akna ette tagasi, märkas ta kuukiirt klaasil välgatamas. Peegli juures riiulil seisid Brianna isiklikud asjakesed: paar Jocastalt kingiks saadud kilpkonnaluust kammi, hõbedast käevõru, klaaspurgike soolikarohuõli, kaks-kolm diskreetset käsnatükikest ja suurem läiklev purk metsporgandiseemneid. Soolikarohuõli jaoks polnud Breel täna aega jätkunud, aga et ta päeval seemneid oli võtnud, selles ei kahelnud Roger hetkegi. Ta kinnitas naha akna ette ja hakkas voodi poole minema, peatudes korraks lapse juures ja sirutades käe välja, et tunda läbi sääsevõrgu oma nahal tema rahustavalt sooja hingeõhku.

      Jem oli teki pealt põtkinud; Roger kergitas käsikaudu võrgu äärt ja kohendas tekiservad kenasti lapse ümber. Käe alla sattus midagi pehmet ... aa, see oli Jemmy kaltsunukk, poiss surus seda vastu rinda. Roger seisis viivu, käsi poja seljal, tundes, kuidas see lapse hingamise rahustavas rütmis kerkib ja vajub.

      „Head ööd, poisu,” sosistas ta viimaks. „Jumal õnnistagu ja kaitsku sind.”

      1 Šoti tundmatu autori laul, millele on omistatud palju, sealhulgas jakobiitide ülestõusuga seonduvaid tähendusi. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.) [ ↵ ]

      58

      Palju õnne sünnipäevaks

       1. mai 1771

       Rahvakaitseväe laager

      Ärkasin varsti pärast päevatõusu selle peale, et mingi sitikas sibas mööda mu jalga üles. Võdistasin jalga, mispeale too, kes ta ka iganes polnud, kibekähku rohu sisse pages, olles ehmatusega avastanud, et ma olen elus. Liigutasin igaks juhuks varbaid, aga et rohkem sissetungijaid mu teki sees ilmselt ei olnud, hingasin sügavalt sisse värsket lõhnadest tulvil õhku ja lasksin end mõnusasti lõdvaks.

      Kusagilt siitsamast kostis nahistamist, aga need olid kõigest ohvitseride hobused, kes, ärkvel ammu enne mehi, tammusid ja puhusid sõõrmetest õhku. Laager ise oli veel vaikne – või nii vaikne, kui üks kahesajast mehest koosnev laager ükskõik mis kellaajal olla saab. Mu pea kohal olevat puldankatet kirjasid mahedad valguslaigud ja lehtede varjud, aga päike polnud veel päriselt tõusnud. Silmad pooleldi suletud, tundsin rõõmu teadmisest, et ei pea end veel nii pea üles ajama ja kui ma seda teen, on keegi teine valmistanud hommikueine.

      Olime laagrisse heitnud eelmisel õhtul, seljataga käänuline teekond mägedest alla ja üle platoo kokkulepitud kohtumispaika kolonel Bryani istandusse. Olime aegsasti kohal; Tryon polnud oma vägedega New Bernist kohale jõudnud ega olnud siin veel ka Craveni ja Cartereti maakonna üksusi, kes pidid tooma kaasa välisuurtükid ja pöördkahurid. Tryoni väed pidid saabuma tänase päeva jooksul, nõnda oli kolonel Bryan meile igatahes eile õhtusöögi ajal öelnud.

      Puldankattele maandus kuuldava mütsatusega üks rohutirts. Jälgisin teda pingsalt, aga sisse tulla ei paistnud ta, jumal tänatud, kavatsevat. Võib-olla pidanuksin kuulama proua Bryanit, kui too lubas leida mulle voodi majas, kus magasid veel paari ohvitseri naised, kes olid meestega kaasa tulnud. Jamie oli jäänud kindlaks otsusele magada väljas nagu tema sõduridki ning olin läinud koos temaga, eelistades aset, kus on Jamie ja sitikad, voodile, kus pole kumbagi.

      Kiikasin kõrvale, hoidudes liigutamast, juhuks kui ta peaks veel magama. Ei maganud. Küll aga lamas ta päris vagusi ja oli täiesti lõdvestunud, kui välja arvata parem käsi. See oli üles tõstetud ning Jamie näis seda hoolega uurivat, pöörates kämmalt siia- ja sinnapoole ning kõverdades aeglaselt sõrmi, nii hästi kui suutis. Nimetamatsi liiges oli kokku kasvanud ja täiesti jäik; pikkpeeter pisut kõver ning selle keskmise liigese ümber lookles valge arm.

      Käsi oli tööst rakkus ja kare ning keset peopesa roosatas otsekui väike stigma ikka veel naelahaavast jäänud arm. Nahk oli pruuniks päevitunud ja parkunud, seda kirjasid tedretähnid ja pleekinud kuldsed karvad. Minu meelest oli see tähelepanuväärselt ilus käsi.

Скачать книгу