Kuuõde - Lucinda Riley

Скачать книгу

soov siiski tekkida, aga praegu tunnen ma sulle isa kaotuse pärast kaasa. Ühesõnaga, mopid ja harjad on koridori lõpus vasemat kätt kapis. Võta julgelt kõik, mis tarvis, aga kui valmis saad, too asjad tagasi.”

      „Aitäh, Beryl,” tänasin teda, liigutatud kaastundest Pa surma puhul.

      „Kui sa vajad oma elupaiga kordategemiseks veel midagi, anna teada. Aga nüüd pean ma raadiosaatja abil võtma ühendust meie meistrimehe Beniga ja saatma ta Chilly küttepuude varusid täiendama.”

      „Chilly on see vana mustlasmees, kes elab mõisas?”

      „Jah, tema see on.”

      „Margaret soovitas mul talle külla minna.”

      „Ta on muide alati kodus, kullake. Artriidist kõver, ja ma ei kujuta ette, kuidas ta seal sügaval orus talved üle elab. Aga vähemalt on ta praegu oma palktares, mille uus mõisnik talle suvel ehitas. See on soojustatud, nii et tal on soe.”

      „See oli Ch ... mõisahärrast väga kena.”

      „Tead, ma juba ütlesin talle, et Chilly enda turvalisuse pärast peaks sotsiaalhoolekanne aitama tal külasse kolida. Aga probleem on selles, et iga kord, kui nad võtavad ette pika teekonna orgu, et ta sealt ära tuua, peidab mees end ära ja keegi ei leia teda üles. Kui nad järgmine kord tulevad, ei kavatse ma Chillyt enam hoiatada,” kirtsutas Beryl nina. „Ühtlasi tähendab see seda, et keegi meist peab iga päev teda vaatamas käima, talle toitu viima ja küttepuude korvi täis laduma. Nagu meil veel vähe tööd oleks. Aga nüüd ...” – Beryl sirutas käe raadiosaatja järele – „pean ma edasi tegutsema.”

      Võtnud kapist mopi, harja ja tolmuimeja, tassisin need üksi üle õue, sest ärevalt minu ees saalivast Thistle’ist polnud vähimatki abi.

      „Hei, Tig!” jõudis siseõues seisva kuuri sisemusest minuni kellegi hääl. „Ma olen siin, keedan paari hirvepiad. Paned varsti tee tõmbama?”

      „Jep, aga sa pead sealt teele ise järele tulema – kuni sul selline toiming käsil on, ei kavatse mina oma jalga kuuri alla tõsta!” hõikasin vastuseks.

      „Aitüma, Tig, kaks tükki suhkrut palun!”

      „Hästi, teie kõrgeausus!” vastasin. „Kui teil midagi selle vastu pole, panen kõigepealt ämbri ja mopi ära.” Tegin aupakliku reveransi ja avasin majaukse.

      4

      Jõuludeni jäi ainult kaks nädalat ja päevad olid enne talvist pööripäeva veelgi lühemaks muutunud. Ehkki aknaklaase katsid jäälilled, polnud veel kordagi lund sadanud, ning ma mõtlesin rõõmuga, et olen suutnud teha maja tunduvalt hubasemaks, kui see esialgu oli. Päev pärast seda, kui ma Berylilt moppi, tolmuimejat ja harja laenasin, ilmus ta minu juurde, ilusad lillelised kardinad süles.

      „Vali välja, milliseid soovid,” ütles ta mulle. „Enne jahimaja renoveerimist rippusid need seal, aga äraviskamiseks on liiga head. Mõned vaibad jäid samuti üle – väheke koidest puretud, aga kiviplaatidest põrandad muudaksid need soojemaks. Ütle Calile, et küüni all on vana nahktugitool, mis sobiks kenasti kamina ette.”

      „Sa oled ju nigu päris koduperenaene või mis?” itsitas Cal äsja uue ilme saanud elutuba nähes.

      Olin tahtmatult kogu protsessi nautinud, sest mul pole kunagi olnud päris oma kodu. Nüüd istusin õhtuti mõnuga hiigelsuure kamina ees kulunud nahktugitoolis, Cal aga pikutas diivanil. Ehkki esialgu oli Cal Alice’it ignoreerinud, oli ka tema nüüd siilipojast võlutud, võttis loomakese sageli puurist välja ja lasi tal end suurel peopesal rahulolevalt kerra kerida. Mind isegi häiris veidi, et Alice’it pidas ta juba meie majasõbraks, kuid Thistle’ile keeldus endiselt järeleandmisi tegemast.

      „Kas sa sõidad jõuludeks oma pere juurde?” küsis ta minult, kui sõime koos hommikust, härmatis aknaklaaside ümber meie all laiuvat imekaunist mäekuru raamimas.

      „Esialgu oli mul tõesti kavas lennata paariks päevaks koju Šveitsi, aga et metskassid pole ikka veel kohanenud, jääb ilmselt minemata. Ma ei saaks seal hetkekski rahu, pealegi ei sõida sellel aastal koju ka ükski minu õde ning ilma nende ja Pa’ta oleks mul seal üpris veider olla.”

      „Kus nad kõik elavad?”

      „Minu vanim õde Maia Brasiilias, Ally Norras, Star Lõuna-Inglismaal, CeCe on tõenäoliselt alustanud järjekordset seiklust, ning Elektra, mu väike õde ... noh, tema võib olla kus tahes. Ta on nimelt modell. Ehk oled temast isegi kuulnud. Enamik inimesi on.”

      „Kas sa mõtled seda Elekrat? Kes on pikem kui mina, poseerib alailma poolpaljalt ajakirjade esikaanel ja semmib rokkstaaridega?”

      „Jep, sedasama,” kinnitasin.

      „Vau, Tig! Sa oled ju üllatusi täis!” Ta jäi mind tähelepanelikult uurima. „Eip, tema moodi sa küll välja ei näe.”

      „Ma tuletan sulle meelde, Cal, et me kõik oleme lapsendatud,” itsitasin. „Meis ei voola ainsatki tilka verd, mis meid seoks.”

      „Nujah, sedan’d küll,” nõustus ta. „Tiad, ütle Elektrale, et kui tal piaks tekkima mõte oma õeraasule külla tulla, siis ma sõidutaks ta uhkelt kohalikku kõrtsi ja teeks talle paar napsu viskit vällä.”

      „Kui ma temaga järgmine kord juttu ajan, siis ütlen edasi,” lubasin, ning märganud ta silmis kuulsusenäljale viitavat sädet, muutsin kähku teemat. „Ja mida sa ise jõulude ajal teed?”

      „Ikka seda, mis igal aastal. Olen suguvõsa juures Dornochis. Ka sina oleks sial teretuln’d, Tiggy. Seda ohtu, et sa terve kalkuni nahka pistad, vist põle?” turtsatas ta lõbusalt.

      „See on sinust väga armas, Cal, aga ma pole lõplikku otsust veel teinud. Ma tunnen end kehvasti, et ei mind ega minu õdesid pole seltsiks Ma’le, naisele, kes on meie kõigi eest lapsest saadik hoolitsenud. Ehk peaksin ta hoopis siia kutsuma?” tuli mulle mõte.

      „Kas see sinu Ma oli su papsiga abielus?”

      „Ei, ehkki vabalt oleks võinud olla. Muidugi mitte intiimses mõttes,” selgitasin kiiruga. „Isa võttis Ma tööle meie kõigi lapsehoidjana ja ta ei läinudki enam meie juurest ära.”

      „Sul on omapärane peremudel, kui sa mu sõnu pahaks ei pane, Tig. Vähemalt minu omaga võrreldes.”

      „Ma tean, aga ma armastan Ma’d, meie majapidajannat Claudiat ja oma õdesid sama palju kui sina oma pereliikmeid. Ma tõesti ei taha, et Pa surm meie vahele kiilu lööb. Just tema oli liim, mis meid koos hoidis,” ohkasin. „Jõuludeks püüdsime alati koju jõuda.”

      „Jajah, pere on väegade tähtis,” nõustus Cal. „Me võime seda hullult vihata, aga kui mõnd pereliiget rünnatakse, oleme valmis teda ihu ja hingega kaitsma. Kui sa tahaks oma Ma siia kutsuda, lase käia, ja meie teeme omalt poolt kõik, et jõulud oleks ... jõulude moodi. Aga nüüd pian ma aeda edasi parandama.” Cal tõusis ja patsutas minust möödudes mu õlga.

      Samal hommikul helistasin Ma’le ja tegin talle ettepaneku veeta jõulud Šotimaal, aga ta keeldus.

      „Tiggy, chérie, see on sinust nii armas, et sa minu peale mõtled, aga ma ei saa Claudiat üksi jätta.”

      „Ka tema on teretulnud,” pakkusin välja, „ehkki siis võib meil siin väheke kitsaks minna.”

      „Tõtt-öelda oleme me juba Georg Hoffmani külla kutsunud. Ja loomulikult on ka Christian meiega.”

      „Selge. Mis siis ikka, kui sa oma otsuses kindel oled,” laususin, mõeldes kurbusega, et jõulude ajal on Atlantises ainult personal ja mitte ainsatki pereliiget.

      „Olen, chérie. Aga räägi parem, kuidas sul endal läheb. Ja kas bronhidega on kõik korras?”

      „Parimas korras. Ma saan siin tohutul hulgal värsket mäestikuõhku, Ma.”

      „Vaata

Скачать книгу