Скачать книгу

abi, need tekitavad lastele ja täiskasvanutele ravimi kõrvaltoimete näol hoopis lisakaebusi.

      Meile õpetati meditsiinikoolis, et köharavimid ei toimi eriti hästi, mis on väga hea, sest kui köha tegelikult välja ravida, ladestuks lima sügavale kopsudesse ja põhjustaks kopsupõletiku. Kõige levinumad köharavimid sisaldavad dekstrometorfaani ja kodeiini. Platseebo ja selliste köharavimite otsene võrdlus näitab, et platseebo toimib täpselt sama hästi. Kõikide laste enesetunne paranes märgatavalt kolmandal päeval ning kolmes ravigrupis ei olnud ühegi sümptomi näitajates erinevusi.38

      Käsimüügiravimite abil sümptomite allasurumine ei ole kuigivõrd mõistlik, kuid see võib olla parem lahendus kui arsti külastamine, kes patsiendi soovist lähtudes antibiootikumi välja kirjutab. Tavaliste viirushaiguste puhul antibiootikumidest kasu ei ole. Need on mõeldud harvaesinevate bakteriaalsete haiguste raviks. Muidugi on antibiootikumide kasutamine mõnikord ka põhjendatud, kuid praegusel ajal meie riigis kasutatavatest antibiootikumidest kuulub nende hulka alla kümne protsendi.

      Kui olete haigestunud tavalisse viirushaigusesse, on kõige parem puhata, vett juua, vältida töödeldud toitu ja kui kõht on tühi, tarbida ainult suure veesisaldusega puu- ja köögivilju. Vältida tuleks arste ja ravimeid. Arsti juurde tasub minna vaid juhul, kui haigus on ebatavaline, tavapärasest tõsisem või pikaajaline. Parem variant oleks isegi anda mittevajalikke antibiootikume tervetele inimestele, kui et koormata selliste potentsiaalselt ohtlike ravimitega viiruste käes kannatavaid haigeid.

SUUREPÄRANE TOITUMINE – ALTERNATIIV NII ÜLD- KUI ERIMEDITSIINILE

      Viimase kolmeteistkümne aasta jooksul olen oma toitumisele suunatud perearstipraksises pidanud haruharva välja kirjutama ravimiretsepte. Minu soovitatud suurepärase toitumise programmi järgides ei vaja enamik eelnevalt ravimeid tarvitanud lastest enam oma rohtusid. Olen näinud märkimisväärseid tulemusi. Olen näinud, kuidas lapsed on paranenud järgmistest haigustest:

      • astma ja allergia,

      • aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH),

      • kõhukinnisus ja seedehäired,

      • kõrvapõletikud (keskkõrvapõletik),

      • ekseem ja muud levinud nahahaigused,

      • sagedane haigestumine ja nakkused.

      Olen näinud, kuidas lapsed paranevad lapseea reumatoidartriidist. Üks minu patsientidest, viieaastane tüdruk, paranes kolme kuuga täielikult lapseea reumatoidartriidist ilma ravimiteta. Selle asemel, et oma reumatoloogi määratud steroide ja immuunreaktsiooni pärssivaid ravimeid võtta, järgis ta rõõmsalt minu toitumisnõuandeid ning paistetus tema liigestes alanes ja vere põletikunäitajate tase tasapisi normaliseerus.

ATH JA RAVIMID

      Aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) diagnoosimine ja ravi on viimastel aastatel sagenenud ning seetõttu on suurenenud ka kooliõpilaste arv, kes tarvitavad amfetamiine ja stimulante, näiteks Ritalini, Adderalli, Concertat, Cylerti ja muid ravimeid. 9 protsendil kooliealistest lastest on tuvastatud ATH sümptomid, näiteks keskendumisraskused, hüperaktiivsus, ärrituvus, õpiraskused või käitumisprobleemid.39

      Need ravimid koos teadaolevate kõrvalmõjude ja võimalike ohtudega on paljude minu lapspatsientide puhul olnud täiesti ebavajalikud. Kui need lapsed on järginud minu suurepärase toitumise programmi, olen näinud häid ja püsivaid tulemusi. Arstid ignoreerivad teadusuuringuid, mis toetavad terviklikku toitumisalast lähenemist ATH ravimisele ning kasutavad üldiselt ainsa ravimeetodina ravimeid.

      Enamik uutest ATH juhtumitest on keskendumisraskuste alatüübi juhtumid. Keskendumisraskustega ATHga lapsed suudavad vaid lühikest aega oma tähelepanu keskendada ning on hajevil, kuid nad ei ole hüperaktiivsed. Psühhostimulante kasutavate patsientidega läbiviidud uuringud näitavad ravivastust mitte saavutanud patsientide suurt osakaalu, ja kuigi ravimite manustamine tõi kaasa lühiajalise sümptomite vähenemise, ei paranenud patsientide tervis keskmiselt.40

      Lapsevanemad peaksid enne stimulantide, näiteks Ritalini kasutamisega kaasnevate plusside ja miinuste kaalumist andma võimaluse suurepärasele toitumisele. Ohud, mis kaasnevad stimuleerivate ravimite pikaajalise kasutamisega, ei ole teada ning puudub info selle kohta, kas nende pikaajaline tarvitamine lapsepõlves suurendab hilisemas elus vähki haigestumise riski. Mõningane risk kindlasti on, eriti seetõttu, et hiirtel põhjustavad need ravimid vähilaadseid kasvajaid.41

      Siinkohal on mõistlik küsida, miks on vaja riskida oma lapse tervisega ja pikaajaliselt ravimeid kasutada, samal ajal kui suurepärane toitumine on ühtviisi tulemuslik ja turvaline ning tervisele pikemas perspektiivis lausa kasulik. Seda programmi järgides teeksite enamat kui lihtsalt parandaksite oma lapse käitumist. Parandaksite ka kogu tema keha alusstruktuuri ja toimimist ning ennetaksite teiste, palju tõsisemate haiguste tekkimist tulevikus.

      Enim uuritud toitumisprogramm, mida ATH raviks kasutatakse, on lisaainetevaba Feingoldi dieet. Seda dieeti on uuritud mitmete teadusuuringute raames ning see ei ole väga efektiivne, kuna tulemusi esineb seinast seina. Mõned uuringud, kus teadlastel polnud infot selle kohta, millised lapsed olid lisaainete- ja toiduvärvidevabal dieedil, näitavad, et väikesel protsendil lastest käitumine paranes, seega oli umbes 5–25 protsendil lastest sellest dieedist kasu.42

      See lisaainetevaba dieet sobib alustuseks, sest meie lapsed ei peaks värvaineid ja kemikaale koos toiduga sisse sööma, kuid ainult nende välistamisest on vähe kasu. Parimaks võimalikuks ajutegevuseks vajame enamat kui lihtsalt töödeldud toidust lisaainete ja toiduvärvide väljajätmist. Kui toitumine jääb sealjuures toitainevaeseks ja tekib asendamatute toitainete ja rasvhapete puudujääk, ei saa aju normaalselt toimida. Samuti ei ole kuigivõrd efektiivne vaid rafineeritud suhkrust loobumine.

      Viimase aja uuringute põhjal on osutunud väga tulemuslikuks suure toitainesisaldusega toidu söömine, töödeldud toitude menüüst väljajätmine ja oomega-3-rasvhappe toidulisandite tarbimine.43 Minu lähenemise ja teiste lähenemiste vahe seisneb selles, et toitainevaene toitumine muutub suurepäraseks toitumiseks, kuna sisaldab piisavas koguses tuhandeid olulisi üheskoos toimivaid toitaineid ning välja on jäetud mürgised ained, nagu keemilised lisaained, transrasvad, küllastunud rasvad ja tühje kaloreid sisaldavad toidud, mis meie ajurakkudele kasutut stressi tekitavad. Mina usun, et see terviklik lähenemine on tulemuslikum. Seda soovitab teaduskirjandus ning olen seda ka ise sadade ATH lastega töötades märganud.

      11-aastane George Grant on kõige toredam ja viisakam poiss, keda iial kohata võib. Kuigi tema vanemad teatasid, et pärast kaheaastast Ritalini tarvitamist on tema keskendumisvõime ja käitumine paranenud, ei olnud nad siiski lõpuni rahul. George’il esinesid sageli ravimist tingitud peavalud ja kõhuvalud ning ta oli proovinud ka teisi stimulante, kuid probleemid jätkusid. Mulle meeldis George’iga suhelda ja vestelda. Ta oli üllatavalt täiskasvanulik ja huvitus koolis edasijõudmisest ning tahtis saada häid hindeid. Ma ütlesin tema vanematele, et selle teadasaamine, kas toitumisalane sekkumine võiks Ritaliniga võrdväärselt häid tulemusi anda, võtab umbes kolm kuni kuus kuud aega, kuid ühte asja võin lubada: suure toitainesisaldusega toitu süües paranevad George’i enesetunne, unekvaliteet ja söögiisu paari nädalaga ning tema pea- ja kõhuvalu kaovad. Tema vanemad oli väga rõõmsad, kui meil oli võimalik Ritalini kogust järgmise kahe kuu jooksul vähendada ning suvevaheajal sai George Ritalinist täielikult loobuda. Septembris kooli minnes ei tarvitanud ta enam ravimeid ning tema õpitulemused olid paremad, kui varem Ritalini tarvitades. Tema vanemad saatsid mulle koopia tema tunnistusest. Kõik hinded olid viied ning õpetajate kommentaarid olid muljetavaldavad.

      ATH põhjused on keerulised ja mitmekihilised. Üks paljudest teguritest on varajases eas sage telerivaatamine.44 Avastus, et varajases eas telerivaatamine võib mõjutada ajutegevust ja vähendada keskendumisvõimet, toetab Ameerika pediaatrite akadeemia soovitust, et alla kaheaastased lapsed ei peaks telerit vaatama. ATHd on võimalik ennetada

Скачать книгу


<p>38</p>

Taylor, J. A., Novack, A. H., Almquist, J. R., Rogers, J. E. Efficacy of cough suppressants in children. J Pediatr 1993; 122 (5, l. osa). Lk 799–802.

<p>39</p>

Shatin, D., Drinkard, C. R. Ambulatory use of psychotropics by employer-insured children and adolescents in a national managed care organization. Ambul Pediatr 2002; 2 (2). Lk 111–119.

<p>40</p>

McCormick, L. H. ADHD treatment and academic performance: A case series. J Family Practice 2003; 52 (8). Lk 620–624. Cantwell, D. P., Baker, L. Attention deficit disorder with and without hyperactivity; a review and comparison of matched groups. J Am Acad Child Adolesc Psychiatry 1992; 31. Lk 432–438. Barkley, R. A., DuPaul, G. J., McMurray, M. B. Attention deficit disorder with and without hyperactivity: clinical response to three dose levels of methylphenidate. Pediatrics 1991; 87. Lk 519–531. Safer, D. J. Major treatment consideration for attention hyperactivity disorder. Curr Probl Pediatr 1995; 25. Lk 137–143.

<p>41</p>

Dunnick, J. K., Hailey, J. R. Experimental studies on the long-term effects of methylphenidate hydrochlonde. Toxicology 1995; 103 (2). Lk 77–84.

<p>42</p>

Boris, M., Mandel, F. S. Foods and additives are common causes of the attention deficit hyperactive disorder in children. Ann Allergy mai 1994; 72 (5). Lk 462–468. Krummel, D. A., Seligson, F. H., Guthria, H. A. Hyperactivity: is candy causal? Rit Rev Food Sci Nutr 1996; 36. Lk 31–47. Dulcan, M. Practice parameters for the assessment and treatment of children, adolescents, and adults with attention-deficit/hyperactivity disorder. AJ Am Acad Child Adolesc Psychiatry 1997; 36. Lk 85S- 121S.

<p>43</p>

Breakey, J. The role of diet and behaviour in childhood. J Paediatr Child Health 1997; 33 (3). Lk 190–194. Schnoll, R., Burshteyn, D, Cea-Aravena, J. Nutrition in the treatment of attention-deficit hyperactivity disorder: a neglected but important aspect. Appl Psychophysiol Biofeedback 2003; 28 (l). Lk 63–75. Richardson, J., Puri, B. K. A randomized double-blind, placebo-controlled study of the effects of supplementation with highly unsaturated fatty acids on ADHD-related symptoms in children with specific learning difficulties. Prog Neuropsychopharmacol Biol Psychiatry 2002; 26 (2). Lk 233–239. Kidd, P. M. Attention deficit/hyperactivity disorder (ADHD) in children: rationale for its integrative management. Altern Med Rev 2000; 5 (5). Lk 402-428.

<p>44</p>

Christakis, D. A., Zimmerman, F. J., Di Giuseppe, D. L., et al. Early television exposure and subsequent attentional problems in children. Pediatrics 2004; 113 (4). Lk 708–713. Haag, M. Essential fatty acids and the brain Can J Psychiatry 2003; 48 (3). Lk 195–203.