LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Beatrix McGill

      Kaks ema ja kolm isa

      Proloog

      AMBER WOODWORT ISTUS kirikus pingil ja püüdis vaimuliku sõnu kõrvust mööda lasta. Ta pilk oli naelutatud lipuga kaetud sargale. Selles lamas mees, kes oli vähem kui kolm kuud tema abikaasa olnud. Uskumatu – veel kolm päeva tagasi oli ta mehega telefonis vestelnud. Nende abielu lõppes, olles vaevu alanud.

      Kurku kerkisid pisarad. Amber hingas sügavalt. Tuleb veel veidi aega vastu pidada ja siis saab oma korterisse varjudes vaikselt leinata.

      Ema surus ta kätt. Amber püüdis naeratada. Mida ta küll ema ja Matti, oma kasuisa toetuseta teeks? Nad on alati valmis teda abistama, kuid ees on tee, mille ta peab läbima üksinda.

      Tegelikult pole see nii. Amber surus käe vastu kõhtu. Peale ema ja Matti ei tea veel keegi. Jimmyle ta seda öelda ei jõudnud, et novembris sünnib neile laps.

      Ta vaatas ema poole, kes oli samuti rase – Mattist. Kohutav, nende lapsed näevad ilmavalgust praktiliselt üheaegselt! Oma vanuse poolest sobiks ta sündivale õele või vennale pigem tädiks.

      Kõlas viimane hümn. Jimmy ema nuttis ahastavalt. Amber teadis, et Virginia Woodwort nutab oma kallist poega elu lõpuni taga.

      Ta meenutas, kui ebameeldiv oli nende lühikese abielu jooksul olnud Virginia sekkumine. Tihti tundus talle, et Jimmy jääb sõjaväebaasi just sellepärast, et mitte emaga kohtuda.

      Ta peletas selle vaenuliku mõtte eemale. Jimmy oli olnud tööle nii andunud, et Amber tundis vahel armukadedust.

      Sõit kalmistule ja lühike hauakõne möödusid nagu unes. Kui hakkas kostma trummipõrin, purskusid Amberi silmist pisarad. Mitte kunagi enam ei näe ta Jimmyt. Enam ei naera nad koos ega koosta tulevikuplaane. Amber armastas meest sellest ajast, kui ta sai viieteistkümneseks, seega peaaegu viis aastat. Nad pidid terve elu koos olema.

      Auvahtkonna leitnant astus sammu ettepoole ja ulatas Amberile kokkuvolditud lipu.

      “Tänuga kogu rahvalt,” ütles ta pidulikult.

      Amber surus lipu rinnale, pisaratest looritatud pilk suunatud poleeritud kirstule. Järgmisel kuul saab ta kahekümneseks – ja on juba lesk! Kuidas ta elab meheta, kellega tahtis kogu elu koos olla?

      “Lipu oleksin pidanud saama mina,” oigas Virginia, “Jimmy oli minu poeg pikemat aega kui tema mees. Lipu pean saama mina!”

      Leitnant, soovides teda rahustada, embas naist, too aga, ihates tähelepanu, kõrgendas vaid häält.

      Amber vaatas vapustatult ema poole.

      “Kas annan lipu talle?”

      Sara raputas pead:

      “Ei, see on sinu, hoia seda lapse jaoks!”

      1. peatükk

      “JUUNI SAN FRANCISCOS ON suurepärane,” mõtles Amber pargipingil istudes ja eemal loksuvat ookeani vaadates. Läänest puhus jahe tuuleke ning Amberile tundus, et ta hakkab ärkama sellest udusest ükskõiksusest, milles ta pärast Jimmy surma oli viibinud.

      Temast vasakul ilmus nähtavale jooksja, keda ta ennegi oli näinud.

      Mees ilmus parki alati ühel ja samal ajal. Kas mitte sellepärast ei otsustanud Amber siin puhata? Või veenda end selles, et see on kokkusattumus?

      Amber vaatas, kuidas mees sirutusharjutuste tegemiseks rööbaspuude juures peatus. Mehe kätel ja seljal mänglesid elastsed lihased. T-särk tuli lühikestest pükstest välja ja naine silmas mehe musklilisi kitsaid puusi. Painutanud end vähemalt kakskümmend viis korda, heitis mees pilgu Amberile, viipas talle sõbralikult käega ja hakkas uuesti jooksma, kadudes kiiresti silmist.

      Amber jälgis meest hinge kinni hoides.

      Oh sa poiss! Sellist figuuri omades võiks küll kalendri kaanepildi jaoks poseerida. Amber oli mehest juba sõbranna Betsyle rääkinud. Betsy tahtis meest kohe vaatama tulla, kuid Amber oli sellele vastu seisnud.

      Teda haaras kahetsus. Tal ei sobinud meeste vastu huvi ilmutada, sest alles oli ta enda oma kaotanud. Tegelikult, ega see olnudki huvi, vaid mehe ilus keha oli lihtsalt tema tähelepanu köitnud.

      Istunud veel kümmekond minutit, Amber tõusis. Eksamid on sooritatud, õppeaasta kolledžis lõppenud. Tuleb oma paberid läbi vaadata ja kõik ülearune minema visata. Seejärel tuleb otsustada elamispinna küsimus. Ühetoaline korter ei sobi lapsega naisele.

      Ema ja kasuisa juurde ei tahtnud ta kolida, kuigi nad teda kangekaelselt keelitasid seda tegema. Sara ja Matt olid abiellunud pärast Amberit ja Jimmyt ning seetõttu pidas Amber neid ikka veel noorpaariks. Ta ei tahtnud neile tülinaks olla.

      Peale selle ei tunne ta end seal kuigi mugavalt, sest nad on nii silmanähtavalt teineteisesse armunud ning selline olek kutsub kõrvalseisjates tavaliselt esile kadeduse. Jimmy oli alati nii töösse süvenenud, et võttis armastust kui midagi enesestmõistetavat.

      Pargist väljunud, suundus Amber kodu poole. Millal see jooksja õigupoolest ta tähelepanu oli köitnud? Oli see nädal tagasi? Nüüd juba ootab ta iga päev mehe ilmumist. Üliõpilasele ta ei sarnane, ehk treenib enne tööd?

      Ust avades mõtles Amber kahetsusega, et abikaasa surmast ei ole veel viit kuudki möödas. Lein peab vist kestma terve aasta?

      Sisenedes kuulis Amber telefonihelinat ja võttis toru.

      “Amber?”

      “Jah, Virginia.”

      Amber istus diivanile ja toetus vastu seljatuge. Teda haaras süütunne: ta ei olnud veel ämmale öelnud, et too saab jõuludeks vanaemaks. Küll nad koos Jamesiga rõõmustavad, et nende pojal on laps! Rasedus muutus juba nähtavaks. Miks ta sellest varem ei olnud neile rääkinud?

      “Kus sa olid? Helistasin sulle kolm korda. Ootame Jamesiga sind täna õhtusöögile. James tahab Jimmy toa korda teha, aga minu arvates on veel vara… Mis sina arvad?”

      “Eks te ise tea, kui aeg selleks küps on,” ütles Amber.

      Seda küsimust oli ta kuulnud vähemalt korra nädalas. Erinevalt ämmast ei ole tal midagi vaja sorteerida, sest nad elasid Jimmyga praktiliselt eraldi.

      Milline nende abielu oli olnud?

      “Meil ei ole seda tuba vaja. Minu arvates tuleks kõik jätta nii nagu on.”

      “Jimmy ei tule enam kunagi tagasi, Virginia,” vaidles Amber rahulikult vastu.

      “Ma tean,” ämma hääl värahtas, “kuid ma ei suuda uskuda, et mu poega enam ei ole.”

      Kuuldes tema hääles pisaraid, pühkis ka Amber oma märjaks muutunud silmi. Ta ei suutnud samuti uskuda, et ei näe oma meest enam iialgi.

      Viimase kahe aasta jooksul olid nad koos olnud vaid mõned nädalad. Mees oli märgatavalt muutunud, täpselt nagu ta isegi.

      Esimest korda tuli talle pähe mõte, et nad oleksid pidanud abiellumisega veel ootama. Ema oligi keelitanud teda ootama, kuni Jimmy teenistus lõpeb.

      “Ma ei saa õhtusöögile tulla,” ütles Amber, “mul on teised plaanid. Tuba aga võiks veel mõneks ajaks jääda nii nagu see on.”

      Tal polnud vähimatki soovi nende vaidlustesse sekkuda. Amber oli Jamesi poolt ja see kurvastas Virginiat. Amberile meeldis Jamesi ellusuhtumine.

      “Millised plaanid?” imestas Virginia.

      Amber ohkas vaikselt. Ämm tahab temaga Jimmyst rääkida. Virginia elu nagu oleks seiskunud sel päeval, kui poeg suri. Ta kujutab ette, et sama oleks pidanud juhtuma ka Amberiga. Kas ämm muutub, kui lapselapsest teada saab?

      “Virginia, ma tuleksin õhtusöögile laupäeval, kui see teile sobib.”

      Reedel läheb ta ämmaemanda juurde ning laupäeval saab ta oma rasedusest teatada ja ka värsket informatsiooni jagada.

      “Jah, nagu ka igal muul ajal. Ootame sind õhtul kell kuus.”

      Amber asetas toru hargile ja vaatas laual olevat Jimmy pilti.

      “Su ema ajab mind hulluks.”

      Viimasel ajal jälitas teda süütunne. Ta peaks samamoodi kurvastama nagu Virginia, kuid see ei tulnud välja. Loomulikult igatses ta Jimmy järele,

Скачать книгу