LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      Keelatud vend

      Esimene peatükk

      Laura pani telefonitoru aeglaselt hargile. Tõtt-öelda oli tal olnud kiusatus toru hargile virutada, kui on Maria Brodiele karjunud, et lõpetagu talle iga päev helistamine ja katsed kõiki pisiasju ise korraldada. Kuid taktitundel on äris tähtis osa, niisiis oli Laura hääle vaos hoidnud ega näidanud millegagi helistajale oma ärritust. Ta oli oma enesevalitsuse üle uhke ja ohkas kergendatult alles siis, kui kõne oli lõppenud.

      See naine ajab ta hulluks!

      See polnud esimene kord pärast Hugo Atkinsi surma, kui Laura soovis, et mees juhiks endiselt kunstigaleriid ja ta võiks probleemid tollele lahendada jätta. Paraku polnud naisel praegu vastutust enam kellelegi teisele veeretada. Selgus, et väikese kunstigalerii pärimine Miragansettis polnudki mingi eriline õnn. Kuigi Maria Brodiega oli nagu paljude teistegi kunstiinimestega raske suhelda, oli Laural tavaliselt tolle helistamise üle hea meel. Enamasti rääkisid nad Maria tööst ja sel teemal oli naisega tunduvalt lihtsam vestelda.

      Praegu aga käis Laura ja Maria vahel võitlus, kui palju Maria poja töid on Laura nõus järgmisel kuul toimuvale mälestusnäitusele välja panema. Näituse avamiseni oli kaks nädalat ja selle ettevalmistamine oli lõppjärgus. Laura soovis, et Maria jätaks töö, mida ta hästi oskab, tema hooleks ja pöörduks maalimise juurde tagasi.

      Naine nõjatus toolileenile ja hõõrus meelekohti. Keevalise kunstnikuga asju ajades oli peavalu vältimatu. Osalt põhjustas seda Laura enda süütunne. Saladuse hoidmine polnud kerge. Oli aeg, mil Laura oli arvanud, et Mariast saab tema ämm. Naine murdis pead, kas neil nii tihedate sidemete juures oleks õnnestunud teineteise mahalöömist vältida. Pärast Jordani surma oli Mariaga veelgi raskem suhelda. Laura enda tunded olid pea peale pööratud. Aja jooksul olid haavumine ja lein tuhmunud. Mariaga rääkimine tuletas talle aga taas kõike teravalt meelde. Laura lootis, et aja jooksul nende läbisaamine paraneb. Kui näitus on läbi, pole Marial vaja enam iga päev helistada ja tema tegemisi kontrollida. Oh oleks juba juuli!

      „Laura, mul on sind kohe siia vaja!” hüüdis Laura abiline galeriist.

      Heather oli rahulik ja säilitas ka pingelistes olukordades külma närvi. Miks kostis naise häälest aga seekord paanikat?

      Kas tegu on hädaolukorraga? Laura tõusis ning kiirustas väikese, mööblit täis topitud kabineti ukse poole. Erinevalt tüünest ja kaunist galeriist oli Laura kabinet sisustatud praktiliselt ning siin käisid ainult tema lähimad sõbrad ja äripartnerid. Kirjutuslaual kõrgusid paberikuhjad. Ühe seina ääres seisis asjalik toimikukapp. Kaunistusteta mööbel oli otstarbekas ja vastupidav. Hugo oli jätnud kõik ilustused näitusesaalide tarbeks.

      Laura avas ukse ja astus hoopis teistsugusesse maailma. Seintel rippusid maalid, mida valgustasid tagasihoidlikud tehnika viimase sõna järgi tehtud lambid. Paks vaipkate summutas peaaegu kõik hääled. Kunstipäraselt paigutatud pjedestaalidel seisid maitsekad skulptuurid. Kunstigalerii oli tuntud peamiselt maalide poolest, aga siin pakuti ka metall-, kivi- ja klaastaieseid. Hugo oli Cape Codi lahe äärses ajaloolises linnakeses aluse pannud ärile, mis huvitas nii kohalikke elanikke kui turiste. Laura oli astunud tema jälgedes.

      Heather rääkis saali teises otsas mehega, kes seisis, selg Laura poole. Mehel oli seljas ülikond. Suvekuudel, mil inimesed end lõdvemaks lasksid, oli see ebatavaline. Heatheri nägu oli pingul. Laurat märgates oli abilise kergendus silmanähtav. Mees pööras ringi.

      Laura peatus jahmunult. Tal tõusis süda kurku. See polnud võimalik! Tema ees seisis Jordan Brodie! Hetkeks oli naine rõõmus ja elevil.

      Siis jõudis tõde Laurale pärale. See ei saanud Jordan olla: kolme kuu eest oli ta käinud mehe matustel.

      „Kas Laura Parkerson?” küsis mees. See hääl polnud Jordani oma, oli teistsugune: järsk, mitte laisk ja aasiv nagu Jordanil. Mehe nägu oli ühtaegu valvas ja pilklik. Ometi nägi ta välja täpselt nagu Jordan.

      „Jah?”

      „Kas teie olete selle galerii omanik?” küsis mees.

      „Jah.”

      „Arvasin, et see kuulub Hugo Atkinsile.”

      „Kuuluski. Hugo suri mõned aastad tagasi. Nüüd kuulub see mulle.” Mehel polnud vaja üksikasju teada. Laura oli mitu aastat Hugo alluvana töötanud ja temalt palju õppinud. Ta tundis mehest iga päev puudust. Ta teadis, et mees oli galeriid väga armastanud ja kuna tal lapsi polnud, pärandanud selle Laurale.

      „See on Jordani vend,” sõnas Heather, kuigi selleks puudus vajadus. „Tema kaksikvend.”

      „Ma ei teadnud…” alustas Laura, kuid pani siis suu kinni. Miks peaks teda üllatama, et ta kunagisel kihlatul on kaksikvend? See polnud ainus asi, millest Jordan polnud talle rääkinud. Laura tundis taas kurbust ja kaotusvalu. Ta oli Jordanit armastanud. Mees oli talle olnud kogu maailm… kuni tolle saatusliku päevani. Laura hõõrus rinda. Valu oli sama terav kui kolme kuu eest, kui ta oli avastanud, et Jordan teda petab ja kui ta sai teada mehe surmast.

      „Mida ma saan teie heaks teha?” Külaline oli nagu Jordani veidi moonutatud peegelpilt. Mees oli Jordaniga sama kasvu ja samasuguse kehaehitusega, kuid temast kiirgas jõulisust, mida Laura Jordani juures polnud kunagi märganud. Laura tajus temas tumma enesekindlust. Mees ei pidanud end väljakutsuva poosetamisega tõestama. Jordan oli olnud sarmikas, mis võimaldas tal terve nahaga pääseda isegi sellistest pahandustest, millest teised mehed poleks välja tulnud. Jordani sarm oli pannud Laura mehesse ülepeakaela armuma. Ta polnud kunagi end nii erilisena tundnud kui Jordan Brodie seltsis.

      „Minu nimi on Jed Brodie. Tulin oma venna maalide järele. Nagu ma aru saan, on mõned neist teie käes,” ütles mees.

      „On küll. Õigupoolest lõpetasin just telefonikõne teie emaga. Kavatseme järgmisel kuul Jordani töödest mälestusnäituse korraldada ja töö käib täie hooga. Mida te sellega öelda tahate, et tulite tema maalide järele? Raamin need siinsamas galeriis. Kas teil on midagi selle vastu?”

      „Vajan maale, et lasta need maksude tasumiseks ära hinnata. Kui need on midagi väärt, otsustan, kas müüa need kohe või lükata see hilisemale ajale.” Jed vaatas kärsitult kella.

      „Müüa?” Laura tundis end nagu papagoi. Ta ei mõistnud. Kas Jed Brodie lootis Jordani maalide müügist varanduse teenida? „Teie ema ütles, et ta ei soovi maale müüa. Ta tahab neid lihtsalt Jordani mälestuseks avalikkusele näidata.” Häda oli selles, et Maria tahtis kõiki poja maale näidata. Laura jäi aga endale kindlaks ning oli nõus galeriis välja panema ainult tosina maali ringis. Näituseks eraldatud võlvialusesse lihtsalt rohkem ei mahtunud.

      Laura vaatas võlvialuse poole. Jordan oli nende esimesest kohtumisest saati talle peale käinud, et naine eraldaks talle näituse tarvis kogu galerii. Mees oli täiesti kindel, et tema tööd löövad kunstiringkondades laineid ja käis naisele isikunäituse korraldamise osas järjekindlalt peale. Laura oli sama järjekindlalt keeldunud. Ta tahtis äriasjad eraelust lahus hoida. Pealegi polnud Jordani maalid nii kõrgel tasemel kui need taiesed, mida Laura tavatses oma galeriis välja panna. Võib-olla oleks naine oma otsust muutnud, kui Jordan oleks tööga rohkem vaeva näinud. Nüüd oli aga liiga hilja.

      „Emal pole maalide koha pealt sõnaõigust. Pean laskma maalid ära hinnata ja otsustama, mida nendega edasi teha – kas müüa, kinkida või minema visata.”

      „Need on teie venna maalid. Te ei tohi neid lihtsalt minema visata.” Mõte sellele tekitas Lauras õudust. Ta teadis, et Jordani töid ei hinda keegi kõrgelt, aga kuhu jäävad siis lojaalsus perekonnale ja veresidemetele? Jumala eest, Jordan oli Jed Brodie kaksikvend. Naine oli kuulnud, et kaksikute ühtekuuluvustunne on eriti tugev.

      Jed vaatas mõtlikult Laurat. Ilmselgelt ei soovinud mees seda teemat pikemalt arutada. „Tõtt-öelda võin nendega teha, mida tahan.”

      „Aga näituse toimumise aeg on juba kindlaks määratud. Kuulutused on juba kohalikes lehtedes ilmunud. Bukletid on juba trükikojas ja lähevad trükki kohe, kui viimased üksikasjad on paika pandud. Maalide raamimisega on algust tehtud. Te ei tohi enam näitust ära keelata.” Kas mehel on õrna aimugi, kui palju tööd selle nimel on juba ära tehtud?

      „Sel juhul on vast targem, kui arutaksime seda asja omavahel, enne kui hilja. Olen siin ainult mõned päevad. Enne lahkumist pean kõik asjad joonde ajama,”

Скачать книгу