LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Minu koer. Ta on nii armsake. Ma ei suudaks iialgi tema elu nimel valet vanduda. Ta kindlasti meeldiks teile, härra Poirot. Mitte keegi ei suuda tema vastu külmaks jääda.” Esimest korda pärast saabumist ilmus Annabel Treadway näole naeratus ja rusuv kurvastuse õhkkond andis pisut järele. „Ma peangi tema juurde tagasi minema. Küllap te peate mind narrikeseks, aga ma nii kangesti igatsen ta järele. Ja ma ei karda midagi − ausõna. Kui inimene, kes mulle kirja saatis, polnud valmis sinna oma nime alla panema, siis ei saa tema süüdistus olla tõsiselt võetav, on ju nii? See pole muud kui rumal nali ja mul on väga hea meel, et ma teiega kohtusin ja asjasse selgust tõin. Aga nüüd ma pean minema.”

      „Palun, Mademoiselle, jääge veel veidikeseks. Mul oleks veel mõned küsimused.”

      „Aga ma pean minema tagasi Hoppy juurde,” jäi Annabel Treadway endale kindlaks ja tõusis püsti. „Ta vajab … Ja mitte keegi neist ei oska … Kui mind pole temaga, siis ta … Mul on väga kahju. Loodan, et kirjade kirjutaja, kes ta ka poleks, ei valmista teile enam rohkem ebameeldivusi. Aitäh, et nõustusite mind vastu võtma. Head aega, härra Poirot.”

      „Head aega, Mademoiselle,” ütles Poirot tühjale toale, kus võis ikka veel aduda lootusetuse painavat hõngu.

      4. PEATÜKK

      Kes ei kuulu teiste hulka?

      Järgmisel hommikul hakkas Hercule Poirot’l pikapeale lausa imelik. Kell sai kümme ja ikka veel polnud keegi talle helistanud. Mitte keegi polnud ilmunud Whitehaven Mansionsisse, et süüdistada detektiivi tema süüdistamises Barnabas Pandy mõrvas. Ta jäi koju ootama, kuni kell sai kahekümne minuti pärast kaksteist (ei või iial teada, millal äratuskell mõnd süüdistatavat alt veab), ja asus alles siis teele Pleasant’si kohviku poole.

      Pleasant’si kohviku eest kandis mitteametlikult hoolt noor ettekandja, kelle nimi oli Euphemia Spring. Kõik kutsusid teda lühema hüüdnimega Fee. Poirot oli temast vaimustatud. Fee võis öelda kõige ootamatumaid asju. Naise lendlevad juuksed ei hoidnud kombekalt peadligi, vaid oleksid justkui keeldunud allumast maa külgetõmbejõule, samas kui seda, mis toimus juuste all, poleks saanud mitte kuidagi kerglaseks pidada, vastupidi, Fee mõistus oli alati terane ja asjalik. Ta valmistas Londoni kõige paremat kohvi ja tegi siis kõik, mis suutis, et veenda kliente seda mitte jooma. Tee, nagu ta meelsasti rõhutas, on palju parem ja pealegi tervisele kasulik, samas kui kohv pidavat põhjustama magamata öid ja üldse kõiksugu hädasid.

      Fee hoiatusi ja palveid eirates käis Poirot järjekindlalt tema suurepärast kohvi joomas ning oli pannud tähele, et ettekandja oskab öelda midagi tarka paljudel teemadel (välja arvatud juba mainitud kohvi teema). Näiteks oli Fee arvestatav asjatundja inspektor Edward Catchpooli, Poirot’ sõpra ja ajutist abilist puudutavates küsimustes. Mis oligi täna tema tuleku põhjus.

      Kohvik täitus tasapisi kundedest. Aknaklaasid tõmbusid seestpoolt higiseks. Poirot’ saabudes teenindas Fee saali teises otsas üht meesklienti, kuid ta viipas detektiivile vasaku käega, andes elegantse liigutusega märku, kuhu tuleb istuda teda ootama.

      Poirot istus. Nagu alati, nihutas ta söögiriistad enda ees laual täpselt õige nurga alla ja püüdis mitte näha teekannude väljapanekut riiulil, mis asus üleval seinal. Tal oli neid teekanne valus vaadata, igaüks ise nurga all ja täiesti juhuslikult ritta seatud. Ei olnud seal mingit loogikat. Et keegi, kes armastab teekanne piisavalt, et neid sellisel hulgal koguda, ei pea vajalikuks keerata kõik tilad samasse suunda … Poirot kahtlustas juba ammu, et Fee oli korraldanud selle segaduse meelega, nimelt tema kiusamiseks. Ükskord palju aega tagasi, siis kui teekannude asetus riiulil oli olnud veidigi korrapärasem, oli Poirot juhtinud Fee tähelepanu neist ühele, mida oleks pidanud pisut kohendama. Pärast seda olid kõik kannud ümber paiknenud ja enam juhuslikumat asetust oli võimatu ette kujutada. Paistis, et Fee Spring ei talu kriitikat.

      Nüüd ilmus naine ta kõrvale ja lajatas lauale noa-kahvli vahele taldriku. Sellel lebas koogitükk, mida Poirot polnud tellinud. „Mul läheb teie abi vaja,” teatas Fee veel enne, kui detektiiv oleks jõudnud temalt Catchpooli kohta küsida, „aga kõigepealt sööge see ära.”

      Tegemist oli Fee kuulsa kirikuaknakoogiga, mille nimetus tulenes selle värvilistest kihtidest – iga lõik koosnes kahest kollasest ja kahest roosast vaheldumisi paiknevast ruudust, mis ilmselt oleksid pidanud meenutama kirikuakna vitraaži. Poirot’d häiris see nimi. Kirikuaknad olid tõepoolest värvilised, kuid samas ka läbipaistvad ja valmistatud klaasist. Sama hästi oleks võinud nimi olla malelauakook, Poirot’le igatahes tuli see esimesena meelde, olgugi et malelaud on tunduvalt suurem ja hoopis teistes värvides.

      „Ma helistasin täna hommikul Scotland Yardi,” ütles ta nüüd Feele. „Nemad väitsid, et Catchpool sõitis mere äärde puhkama, koos oma emaga. Mis ei kõlanud minu jaoks usutavalt.”

      „Sööge,” käskis Fee.

      „Oui, mais …”

      „Te siis tahate teada Edwardi asukohta. Mispärast? Kas midagi on juhtunud?” Poirot’le polnud jäänud märkamata, et viimastel kuudel oli Fee hakanud Catchpooli Edwardiks kutsuma, ainult mitte kunagi mehe enda juuresolekul.

      „Kas teie teate, kus ta on?” küsis Poirot.

      „Võin isegi teada.” Fee muigas. „Ma räägin teile kõik ära, niipalju kui mulle teada on, kohe kui te olete andnud mulle lubaduse mind aidata. Aga nüüd sööge.”

      Poirot ohkas. „Mil moel see teid aitab, kui ma söön tüki teie kooki?”

      Fee istus ta kõrvale ja toetas küünarnukid lauale. „See pole minu kook,” sosistas ta, justkui räägiks millestki häbiväärsest. „Näeb välja nagu minu oma, maitseb nagu minu oma, aga ei ole minu oma. Selles häda ongi.”

      „Ma ei mõista.”

      „On teid siin kunagi teenindanud Philippa-nimeline tüdruk − kontkõhn ja hambad nagu hobusel?”

      „Non. Ei tule mulle tuttav ette.”

      „Ta ei püsinud siin kaua. Jäi mulle vahele toidu näppamisega, olin sunnitud teda tõsiselt noomima. Ta oleks küll tõesti vajanud pisut nuumamist, aga ma ei saanud lubada tal võtta toitu inimeste taldrikutelt, kes olid selle eest ausalt maksnud. Andsin talle loa võtta kundede söömata jäänud palukesi, aga see polnud tema jaoks küllalt hea. Talle ei meeldinud, et ma süüdistasin teda varguses − varastele see kunagi ei meeldi − ja nii me teda siin rohkem ei näinud. Nüüd ta siis töötab Kemble’is, tolles uues Oxford Streeti kohvikus veinikeldri lähedal. Ma ei kadesta neid, õnn kaasa, aga siis hakkasin ma oma kundedelt kuulma, et ta teeb seal minu kooki. Alguses ma üldse ei uskunud. Kuidas ta võis retsepti teada? See on kulgenud meie suguvõsas mu vanavanaemalt vanaemale, siis minu emale ja lõpuks mulle. Ennem ma lõikaksin endal keele suust, kui et loovutaksin selle retsepti mõnele võõrale, ja tõesti ma pole seda teinud, kõige vähem veel avaldanud oma saladust talle. Retsept ei ole mul kuhugi üles kirjutatud. Ainus võimalus: ta on mind küpsetamise juures salaja jälginud … Ja kui ma siis põhjalikult järele mõtlesin − tõepoolest, seda ta võis teha küll. Piisas isegi ühest korrast, kui ta kõik tähelepanelikult meelde jättis, ja ma ei saa väita, nagu ta poleks olnud tähelepanelik. Kõik need päevad meie kahekesi ahtas köögis …”

      Fee osutas süüdistavalt sõrmega, justkui süüdi oleks Pleasant’si köök. „Polegi eriline kunst teeselda, et tegeled usinalt millegi muuga. Ja see tüdruk oli üks igavene uss. Ma lihtsalt pidin minema ja ise järele proovima. Ja minu meelest on neil õigus − neil, kes ütlesid, et ta valmistab minu kooki. Neil on tuline õigus!” Fee silmad pildusid põlgusenooli.

      „Mida te ootate, et ma teeksin, Mademoiselle?”

      „Kas ma pole siis öelnud? Mida ma siis kogu aeg räägin? Maitske seda ja ütelge mulle, on mul õigus või mitte. See on tema oma, mitte minu. Torkasin selle tüki oma palitutaskusse, kui ta mujale vaatas. Ta isegi ei teadnud, et ma käisin seal kohvikus, toimetasin nii ettevaatlikult. Läksin sinna maskeeritult − kandsin ehtsat kostüümi!”

      Poirot’l polnud mingit tahtmist

Скачать книгу