LITMIR.BIZ

      Tänusõnad

      Minu piiritu tänu kuulub järgmistele inimestele:

      James Pritchard ja Matthew Pritchard ja kõik Agatha Christie Limited töötajad; David Brawn, Kate Elton ja kõik Harper Collins UK töötajad; minu agent Peter Straus ja tema meeskond Rogers, Coleridge & White juures; minu võrratu väljaandja William Morrow New Yorgis; ja kõik minu toimetused üle maailma, mis on aidanud levitada neid raamatuid igasse maailma otsa; Chris Gribble, kes luges ja innustas otsustavas algusjärgus; Emily Winslow, kes andis mulle toimetajana soovitusi, mis olid hoolikad ja hindamatud nagu alati; Jamie Bernthal-Hooker, kes abistas mind lugematul eri viisil teksti ülelugemisest taustauuringute ja pealkirja nuputamisele kaasaaitamiseni; Faith Tilleray, kes disainis mulle uue vaimustava veebilehe ja kellest sai minu turundusguru; minu pere: Dan, Phoebe, Guy ja antud juhul eriti veel Brewster, põhjustel, mida peaksid taipama kõik, kes mu raamatut loevad!

      Tänu teile, võistluse võitjad Melanie Vout ja Ian Manson, kes andsid mulle nimed Peter Vout ja Hubert Thrubwell. Mõlemad suurepärased nimed! Olen piiritult tänulik ka kõigile lugejatele, kellele on meeldinud „Monogrammimõrvad”, „Suletud kirst” ja minu teised teosed ning kes on mulle sellest kirjas/tviidis/sõnumis teada andnud − teie innukus paneb mind tundma, et kõigel sellel on mõtet.

      ESIMENE NELJANDIK

      1. PEATÜKK

      Poirot’d süüdistatakse

      Kui Hercule Poirot’ autojuht sõiduki kiiduväärt sümmeetrilisusega seisma jättis, tõi see detektiivi näole rahuloleva muheluse. Puhtuse ja korra armastajana oskas Poirot hinnata automobiili paigutust täpselt kohakuti tema elukohaks oleva Whitehaven Mansionsi välisuksega. Auto keskkohast oleks saanud tõmmata sirge joone punktini, kus maja kahe poolega uksed kokku puutusid.

      Lõunasööki, millelt ta parajasti saabus, võis iseloomustada sõnadega tres bon divertissement − täiuslik nii kehakinnituse kui ka seltskonna poolest. Poirot väljus autost, tänas südamlikult sohvrit, ja kavatses juba majja minna, kui teda valdas eriskummaline taju (nii ta ise seda endale nimetas) millestki oma selja taga, mis otsekui püüdnuks tõmmata endale ta tähelepanu.

      Ringi keerates ta siiski ei oodanud, et näeb midagi erakordset. Veebruarikuu kohta oli ilm isegi mahe, see võis olla kerge tuulehoog, mis õhu ta ümber värelema pani.

      Õige pea nägi Poirot, et süüdi polnud kliima, kuigi talle kiirel sammul lähenev hästi riietatud naisterahvas meenutas oma moekale helesinisele mantlile ja kübarale vaatamata loodusnähtust. „Ta on tuulepöörise purustava võimsusega,” pomises Poirot enda ette.

      Kübar ei meeldinud talle üldse. Linnas ringi liikudes oli ta näinud samasugust ka teiste naiste peas: minimalistlik, ilma ühegi kaunistuseta, peadligi hoidev nagu kangast tehtud ujumismüts. Kübaral peaks olema äär või mingi ilustus, leidis Poirot. Kübar peaks ometi olema midagi enamat kui ainult pea soojendaja. Küllap harjub ta nende modernsete naistekübaratega varsti ära ja niipea kui tema on need mõttes heaks kiitnud, teeb mood uuesti täispöörde, nagu alati.

      Sinisesse riietatud naise huuled tukslesid ja kõverdusid, kuigi hääletult. Ta oleks justkui harjutanud sõnu, mida saata üle huulte kohe, kui on Poirot’le järele jõudnud. Polnud vähimatki kahtlust, et naine oli just nimelt Poirot’ sihikule võtnud. Paistis, et ta kavatses teha midagi ebameeldivat, kui on sihtmärgile piisavalt lähedal. Ähvardav tuulepööris pani Poirot’ sammukese taganema, kuigi tema poole tuhises üksainus naisterahvas.

      Naise juuksed olid tumepruunid ja läikivad. Kui ta viimaks detektiivile ebamugavalt lähedal seisma jäi, taipas Poirot, et naine polegi nii noor, nagu eemalt vaadates oli paistnud. Üldsegi mitte, ta oli kindlasti üle viiekümne. Ehk koguni kuuekümnene. Keskealine daam, kes oskas meisterlikult oma kortse varjata. Silmad olid sügavsinised, ei heledad ega tumedad.

      „Teie olete Hercule Poirot, on mul õigus?” ütles naine võimalikult valju sosinaga. Poirot mõistis, et naise eesmärk oli väljendada oma raevu, ilma et möödakäijad võiksid teda kuulda, ja ometi polnud läheduses kedagi.

      „Oui, Madame. See ma olen.”

      „Kuidas te julgete! Kuidas te julgete saata mulle sellist kirja?”

      „Madame, ma vabandan, aga meie vist ei tunne teineteist.”

      „Ärge mitte püüdkegi minu ees süütukest teeselda! Ma olen Sylvia Rule. Nagu te väga hästi teate.”

      „Nüüd ma tean seda, sest teie ise ütlesite mulle. Hetk tagasi ma veel ei teadnud. Te viitasite mingile kirjale …”

      „Te siis tahate, et ma kordaksin teie alatut laimu avalikus kohas? Nagu soovite, ma teen seda. Täna hommikul sain ma kirja − uskumatult jälestusväärse kirja, mis kannab teie allkirja.” Naine suskas õhku terava sõrmega, mis oleks tabanud Poirot’d rindu, kui detektiiv poleks jõudnud kõrvale hüpata.

      „Non, Madame,” püüdis Poirot vastu vaielda, kuid süüdistaja vaigistas ta ägeda sõnavalinguga.

      „Selles armetus kirjas te süüdistate mind mõrvas. Mõrvas! Mind! Sylvia Rule’i! Te väidate, et suudate mu süü tõestada ja soovitate mul kohe politseisse minna oma tegu üles tunnistama. Kuidas te julgete? Te ei saa minu vastu mitte midagi tõestada sel lihtsal põhjusel, et ma olen süütu. Ma pole mitte kedagi ära tapnud. Ma olen kõige vähem vägivaldne inimene, keda ma iial kohanud olen. Ja Barnabas Pandy nime kuulen ma esimest korda!”

      „Barnabas …”

      „See on lihtsalt ennekuulmatu, et te süüdistate mind, kõigist inimestest just mind! Lihtsalt ennekuulmatu! Ma ei kavatse sellist asja taluda. Ma võtaksin meelsasti ühendust oma advokaadiga, ainult ma ei taha, et ta kuuleks sellest alatust laimust. Ma pöördun pigem politseisse. Millise näruse rünnaku ohvriks ma olen langenud! Milline solvang! Minu positsiooniga naine ei pea seda taluma!”

      Sylvia Rule jätkas samas vaimus veel mõnda aega. Tema ärritunud sosinas oli ohtralt sisinat ja visinat. See tõi Poirot’le meelde valju kohinaga mäslevad kosed, mida ta oli näinud oma reisidel: muljet avaldav vaadata ja samas häirivalt purustava jõuga. Voog, mida on võimatu peatada.

      Kui Poirot’l õnnestus viimaks sõna sekka poetada, ütles ta: „Madame, palun lubage mul kinnitada, et ma pole teile sellist kirja kirjutanud. Kui teie olete taolise kirja saanud, siis ei ole mitte mina seda teile saatnud. Ma ise pole samuti kunagi kuulnud Barnabas Pandy nime. Kas see on mees, kelle mõrvas teid süüdistati inimese poolt, kes on kirja autor?”

      „Teie olete kirja autor ja ärge vihastage mind veel rohkem välja oma süüd eitades. Eustace õhutas teid seda tegema, on mul õigus? Te mõlemad teate suurepäraselt, et ma pole mitte kedagi tapnud, et ma olen süüst nii puhas kui üldse saab olla! Teie ja Eustace haudusite selle plaani välja, et mind hulluks ajada! See on täpselt tema moodi ja muidugi püüab ta hiljem väita, et tegi ainult nalja.”

      „Ma ei tunne mitte ühtegi Eustace’it, Madame.” Poirot ei lakanud üritamast, kuigi mõistis, et öelgu tema mida tahes, Sylvia Rule’i arvamust see ei kõiguta.

      „Ta vist arvab, et on nii äraütlemata nutikas − kõige nutikam mees tervel Inglismaal! Oma vastiku sarkastilise muigega, mis tal ringi käies alati näol on. Kui palju ta teile maksis? Olen kindel, et see oli tema idee. Ja teie hakkasite tema käsilaseks. Teie, kuulus Hercule Poirot, usaldatud meie truult ja ausalt riiki teeniva politsei poolt. Te olete petis! Kuidas te võisite? Laimata minusugust laitmatu kuulsusega naist! Eustace on valmis kõigeks, et mind hävitada. Kõigeks! Mida iganes ta teile minu kohta rääkis, see kõik on vale!”

      Oleks naine lasknud tal rääkida, oleks Poirot võinud talle kinnitada, et ta ei teeks mitte iialgi koostööd mehega, kes peab end kõige nutikamaks tervel Inglismaal, mille pealinnas elab ometi Hercule Poirot.

      „Palun näidake mulle seda kirja, Madame.”

      „Te ometi ei arva, et ma hoidsin selle alles? Mul oli vastik seda isegi käes hoida! Ma rebisin kirja väikesteks tükkideks ja viskasin tulle. Lükkaksin hea meelega Eustace’i sinnasamasse kirjale järele! Küll on kahju, et seadus sellist asja ei luba. Võin

Скачать книгу