Metsikud südamed. Esimene raamat - Шарон Сала

Скачать книгу

tuli tagasi lauda ette, otsides rehvijälgi, kuid maa oli kõva ja kiviklibune. Seejärel läks ta munade hoiuruumi, mis jäi paremat kätt.

      Kõik riiulid ja lauad olid oma kohal; paistis, et midagi polnud liigutatud. Polnud mingit märki kähmlusest ega millestki muust ebatavalisest. Sügav kraanikauss, kus Dick enne sorteerimist mune pesi, oli puhas ja uued tühjad pappkarbid kõik oma kohal. Riiulite all seisis kümmekond tühja plastkarpi, mis olid umbes sama suured nagu laste mänguasjakastid, ja neile sobivad kaaned olid seina najal riidas. Polnud midagi tavatut peale laetala küljes rippuva surnukeha. Miski siin ei klappinud. Trey läks tagasi sahvrisse, kus Dick mune hoidis, ja pani tule põlema.

      Riiulitel seisid täidetud munakarbid, igaühel korjamiskuupäev peal.

      Earl tuli ümbrust uurimast tagasi.

      „Leidsid midagi?” küsis Trey.

      „Noh, kui ta ennast ära tappis, siis igatahes toitis ta enne seda kanu. Kanakuudis on värsket toitu ja munad on ära korjatud. Aga lehmi pole toidetud. Latrites pole värsket heina ega allapanu.”

      Trey kortsutas kulmu. „See on imelik. Kui ta hoolis kanadest nii palju, et enne enda ära tapmist neile süüa anda, siis oleks ta pidanud ka lehmi toitma.”

      Earl kehitas õlgu. „Kui ta just ei eeldanud, et nad söövad karjamaal ise. Rohi on üsna lühike, aga veel täiesti korralik.”

      Hakkasid kostma sireenid.

      „Šerif tuleb,” ütles Earl ja läks joostes maja juurde.

      BETSY vaatas, kuidas poeg lauta suundus, surus siis maha mälupildi ennist nähtud vaatepildist ja keeras pilgu lohutust otsides kaugusse mägede poole. Tema ümber kõrguvad iidsed mäed olid talle alati rahustavalt mõjunud, kuid täna polnud sellest abi. Ta pea tuikas, silmad olid nutmisest punased ja paistes ning tal oli tunne, nagu oleks ta saanud hoobi kõhtu. Ta lükkas sõrmed läbi juuste, hõõrudes hajameelselt pikka armi pea küljel. Ta juuksed varjasid selle olemasolu, kuid kui ta oli endast väljas, tuikas see iga ta südametuksega, ja tänane päev polnud erandiks. Dicki surnukeha nägemise šokk oli tekitanud déjà vu tunde, kuigi ta ei mõistnud, miks. Ta polnud kunagi varem traumaatilist surma näinud.

      Ta tõusis järsult püsti, suutmata enam paigal istuda, ja hakkas piki verandat edasi-tagasi tammuma, oodates kärsitult, et šerif juba tuleks ja ta saaks oma tunnistuse anda ning ära minna.

      Kui ta telefon helises, vaatas ta helistaja nime ja suunas siis kõne postkasti. See oli tema tütar Trina ja ta ei suudaks kunagi tema eest midagi varjata.

      Majas helises telefon ja talle kippus uuesti nutt peale. Keegi tahtis Dickiga rääkida. Kas see keegi nutaks juhtunust teada saades või ei tunneks ta muud kui mööduvat kahetsusehetke, et üks hea mees on lahkunud, ja unustaks siis, et ta kunagi olemas oli?

      Kui ta kuulis sireene, hingas ta isegi kergendunult. Ta ei tahtnud muud kui koju minna ja olla tänulik selle eest, mis tal oli.

      Sireenid muutusid valjemaks ja ta nägi politseinikku maja poole jooksmas. Ta vaatas oma pluusi ja, nähes, kui räpane ta oli, hakkas riietelt tolmu ja heina maha kloppima ning mõtles siis endamisi, kas ta juuksed on sama korratud. Juuksed lahti päästnud ja neid raputanud, kohendas ta neid sõrmedega ja kinnitas uuesti kuklal. Ta oli nii valmis, kui olla sai.

      ŠERIF Dewey Osmond jõudis sündmuskohale õõnsa tundega kõhus. Nad olid koos Dick Phillipsiga ikka koos kalal käinud ja ta ei suutnud juhtunut uskuda. Kui ta nägi politseinikku märku andmas, et ta peatuks, pidas ta auto kinni ja keris akna alla.

      „Mis on?”

      „Politseiülem Jakes arvas, et tahate maja ümber parkida, et mitte segada jälgi või muud värki, mis sündmuskohal võivad olla.”

      Osmond noogutas, keeras linna patrullauto kõrvale ja lülitas mootori välja. Autost väljudes nägi ta naist verandal.

      „Kes see on?” küsis ta.

      „Betsy Jakes, ülema ema. Ta tuli mune ostma ja leidis laudast laiba.”

      Dewey kattus külma higiga. Ta pidi sinna minema ja ta pelgas seda hirmsamal kombel. Ta otsustas, et kõige parem on uurimist alustada, kuulates tunnistaja ära.

      Kahjuks polnud naisel nagu saatuse kiuste midagi sellist öelda, mis oleks võinud aidata neil asjast sotti saada. Šerif pani saadud info kirja ja palus endale helistada, kui naisele veel midagi meenub.

      „Kas ma võin nüüd ära minna?” küsis Betsy.

      „Jah, proua, ja aitäh abi eest.”

      Betsy judistas end. „Ma annaksin mida iganes, et poleks pidanud seda nägema,” ütles ta. „Kas te ütleksite mu pojale, et ma lähen ära?”

      „Jah, proua,” kostis šerif ja suundus lauta, Betsy aga istus autosse ja sõitis tagasi linna mune ostma.

      TREY vaatas, kuidas šerifi meeskond kuriteopaika uuris, ega öelnud midagi. See polnud tema juhtum ja ta ei tahtnud teistele jalgu jääda, kuid tal oli üks isiklik palve ja kui šerif tuli laudast välja helistama, läks Trey talle järele. Kui šerif telefonikõne lõpetas, läks ta tema juurde.

      „Kuule, Dewey, ma tahaksin ühte teenet paluda,” ütles Trey.

      Dewey pööras ringi ja vaatas teda uudishimulikult. Dick oli rääkinud Trey Jakesist nagu pereliikmest. Ta oleks tahtnud teada, kas Treyl oli kõhus sama vastik tunne kui temal.

      „Mida nimelt?” päris Dewey.

      „Lähedaste teavitamine. Ma tahaksin seda ise teha, kui sa vastu pole. Dicki tütrel Dallasel ja minul on ühine minevik ja see siin tuleb talle suure löögina.”

      Või tütar. Nüüd oli selge, kuidas nad seotud olid.

      „Ma pole vastu,” ütles Dewey. „See on see kõige raskem osa tööst, kas pole?”

      Trey noogutas. „Ma tean, et lahkamine ja teie uurimine aitavad surma põhjuse välja selgitada, aga mis ma peaksin talle ütlema? Ilmselt enesetapp?”

      „Jah, nii mulle tundub, aga ütle talle kindlasti, et lõplik otsus sõltub lahkamisest. Koroner tuleb laiba järele. Ta peaks varsti jõudma.”

      „Annan talle su kontaktandmed, kui tal peaks küsimusi olema, sobib?”

      „Jah, ja anna talle edasi mu kaastunne. Me olime Dickiga head sõbrad. Ma ei suuda uskuda, et ta seda tegi. Ma ei taha uskuda, et ta seda tegi,” pomises ta.

      „Kas su mehed on majas lõpetanud?”

      Osmond noogutas. „Hüvastijätukirja ei olnud. Kohvikannu oli äsja kasutatud ja maja oli tipp-topp korras nagu alati.”

      „Kas on siis okei, kui ma sisse lähen?”

      „Jah, aga miks?” küsis Osmond.

      „Mul on vaja Dallase uut telefoninumbrit. Ma pole temaga mitu aastat rääkinud, sellest ajast peale, kui ta Charlestoni kolis.”

      „Hästi,” ütles Osmond, pühkis otsaesiselt higi ja suundus tagasi lauta, Trey aga läks majja.

      Ta läks majapidamisruumi tagauksest sisse ja pühkis lävel oleval jalamatil harjumusest jalad puhtaks. Kõik oli siin täpselt nii, nagu ta mäletas, ning ta läks otse edasi kööki ja seejärel elutuppa tugitooli kõrval oleva lauatelefoni juurde. Ta nägi vaimusilmas Dicki vastu tugitooli seljatuge naaldumas ja telefoniga rääkimas, teler hääletu peale pandud. Ta oli sadu kordi näinud teda nii tegemas. Ta mõtles, kas Dallas jätab selle koha alles. See oli olnud Phillipsite perekonnas juba üle saja viiekümne aasta. Oleks kahju, kui see pärand läheks kaduma.

      Ta istus tugitooli, võttis Dicki telefoniraamatu ja otsis üles lehekülje sageli kasutatavate numbritega. Dallase number oli seal esimene.

      Ta hakkas juba lauatelefonilt helistama, siis aga salvestas numbri selle asemel oma mobiiltelefoni ja tuli majast välja. Ei tundunud õige helistada tütrele tema isa telefonilt ja öelda talle, et isa oli surnud.

      Ta istus patrullautosse, võttis raadiosaatja ja ütles Averyle, et jõuab varsti linna

Скачать книгу