LITMIR.BIZ

      BETSY Jakesil oli kokaraamat ees ja ta uuris parajasti, milliseid aineid läheb vaja tema kuulsa Itaalia kreemitordi valmistamiseks. Järgmisel päeval oli tulemas tema poja Trey sünnipäev ja see oli poja lemmikkook. Ta luges retsepti, lisades vajalikud koostisained poenimekirja, ja otsustas käia tagasiteel Dicki juurest läbi, et mune osta.

      Ta oli tundnud Dicki peaaegu kogu elu ja noorena olid nad koos üle elanud isegi saatusliku autoõnnetuse ööl pärast keskkooli lõpetamist. Mehe tüdruksõber Connie, kes oli tol ööl roolis, hukkus õnnetuses; Dick, Betsy ja tema poiss Paul jäid aga ellu. Ehkki nad olid läinud eraldi radu, sidus neid ühine minevik.

      Betsy vaatas oma välimuse üle ja võttis plaani osta juuksevärvi. Juuksejuured olid juba näha. Siis kammis ta oma õlgadeni ulatuvaid lokkis juukseid ja kinnitas need kuklal. Kui ta naeratas, olid tema silmanurkades ja suu ümber näha mõned uued kortsud, ent kui ta naeris, lõid tema pruunid silmad ikka veel särama. Tema lõug oli alati olnud veidi liiga kandiline ja vanusega andis see talle mõneti buldogi ilme. Ta kortsutas kulmu, mõeldes, et peaks umbes viis kilo alla võtma ja sellest lahti saama, siis aga lõi käega. Ta oli eluga rahul olev lesk ega soovinud enam kunagi abielluda. Milleks siis pingutada?

      Vahetanud tööriided puhaste teksade ja üle pea tõmmatava kollase pluusi vastu, võttis ta nüüd igati moekalt riietatuna suuna Mystici linna poole. Ta kuulas oma lemmikraadiojaama, nautides vanu lugusid, kui kõlama hakkas Bob Segeri laul. Ta naeratas möödunud aegu meenutades, keeras muusika valjemaks ja laulis kaasa.

      Kui ta lõpuks Mysticisse sisse sõitis, heitis ta pilgu politseijaoskonna poole, et näha, kas Trey patrullauto on seal. Trey oli olnud politseiülem üle viie aasta ja Betsy tundis tema üle uhkust. Poeg meenutas talle väga tema abikaasat Beaud ja naisel ei läinud päevagi soovimata, et Beau oleks elanud piisavalt kaua, et näha oma lapsi üles kasvamas. Patrullautot aga ei olnud, mis tähendas, et Trey oli ametis. Võib-olla nad kohtuvad, enne kui naine linnast ära sõidab.

      Betsy käis kiirelt poes ja ütles ära ühe oma sõbranna kutse koos lõunatada, sest ta kibeles tagasi koju kooki küpsetama. Siiski tegi ta peatuse kohaliku kiirtoidurestorani French Fry sissesõiduluugi juures, et osta tagasisõiduks karastusjook. Jooki oodates nägi ta lõpuks Treyd mööda sõitmas ja mõtiskles, mida huvitavat küll Mysticis toimus, ning otsustas talle hiljem helistada.

      „Siin on teie pepsi,” ütles teenindaja ja kummardus luugist välja, et ulatada Betsyle tops ja kõrs.

      „Suur tänu,” ütles Betsy ja lehvitas minema sõites.

      Ta rüüpas parajasti pepsit ja kuulas Rolling Stonesi, kui talle meenusid munad, ja ta keeras järgmisel teeristil paremale.

      Dicki talu oli väike, kuid kaunis, ulatudes üheni nende väikelinna ümbritsevatest paljudest mägedest. Betsy silmitses roniroose majaseinale toetuval sõrestikul ja talle meenus, kui väga oli Dicki naine Marcy oma lilli armastanud. Ta tundis Marcy Phillipsist puudust. Marcy oli olnud hea sõbranna.

      Betsy parkis auto aia äärde ja koputas uksele. Kui Dick ei vastanud, läks ta vaatama, kas mehe kastiauto seisab garaažis, ja leidiski selle sealt. Eesuks oli lahti ja naine piilus sisse.

      „Dick! Tere, Dick, see olen mina, Betsy! Oled sa siin?”

      Seest ei kostnud mingit vastust ja ta keeras pilgu lauda poole. Lehmade ammumist kuuldes noogutas ta endamisi, mõeldes, et mees on kindlasti just seal. Mõtted ikka veel pikal koogiküpsetamise protsessil, lippas ta trepist jälle alla ja suundus pikkade sammudega lauda poole.

      Laut oli ehitatud üle saja aasta tagasi stiilis, mis meenutas Pennsylvania sakslaste hooneid. Kahekorruseline ehitis kõrgus maastiku taustal, lakaosa sama suur kui laut ise. Välisseinad olid kaetud üsna uue pruunikaspunase värvi kihiga, vanad aknaluugid olid aga valgeks värvitud. Heinamaa oli majast ja taluõuest taraga eraldatud ning ulatus kaugemal mäejalamil kasvavate puudeni.

      „Dick! Dick! See olen mina, Betsy! Kus sa oled?” hõikas ta, aga vastust ei tulnud.

      Ta vaatas edasi kiirustades heinamaa poole, mõeldes, et iga hetk tuleb mees puude vahelt välja. Siis kuulis ta koera haukumist ja kortsutas kulmu. Dickil ei olnud koeri. Naine arutas endamisi, kas keegi on ehk mehe maadele jahti pidama tulnud, ja vaatas ringi.

      Ta pilk liikus lauda keskosa läbivast katusealusest mööda ja korraga nägi ta midagi õhus rippumas. Ta peatus ja pingutas silmi, püüdes kindlaks teha, mis see küll olla võiks. Heinamaad unustades hakkas ta lauda poole minema, kuid aeglasel sammul – tema mõistus ei olnud valmis tõde omaks võtma.

      Kui ta oli paarikümne meetri kaugusel, nii lähedal, et võis näha mehe riideid ja jalanõusid ning tema kaela hirmsat nurka, läksid tal põlved nõrgaks ja ta ei suutnud enam sammugi edasi minna. Ta vajus maha, õõtsutas end edasi-tagasi ja halises. Kahel korral püüdis ta püsti tõusta, kuid jalad ei kandnud teda. Ta püüdis uuesti vaadata, lootes, et nähtu muutub millekski muuks. Kuid see oli Dick Phillipsi elutu keha, mis kiikus aeglaselt tuule käes. Hääl, mis tema kurgust valla pääses, oli pigem ulg kui karje, ent see andis talle tõuke tegutsema asuda.

      Trey! Ta pidi Treyle helistama.

      Ta ajas end püsti ja jooksis tagasi auto juurde telefoni võtma, kogu tee kisendades. Auto juurde jõudes vajus ta esiistmele ja haaras hoidikust mobiiltelefoni. Ikka veel nii kõvasti nuuksudes ja värisedes, et suutis vaevu hingata, püüdis ta kontaktide hulgast õiget leida ja valis kolm korda valesti, enne kui lõpuks Trey kätte sai. Kohe, kui ta poja häält kuulis, hakkas ta jälle karjuma ja seekord ei saanud ta enam pidama.