Salalikud südamed. Kolmas raamat - Шарон Сала

Скачать книгу

teha?” küsis Sam.

      „Muidugi,” kostis Trey. „Mis vaja?”

      „Pane mulle Granti motellis tuba kinni.”

      „See põles kuus aastat tagasi maha,” ütles Trey.

      „Pagan. Kas on mõni teine motell?”

      „On, aga sa saaksid kodutalus ööbida.”

      Sami toon ei kannatanud vastuvaidlemist.

      „Ei, ma ei saa kodutalus ööbida. Ma ei läinud koju, kui ema veel elas, ja ma ei lähe sinna ka nüüd. Pane mulle, palun, motellituba kinni.”

      Trey sai vihjest aru ega hakanud vastu vaidlema.

      „Ma helistan neile. See asub Maini tänava põhjapoolses otsas.”

      „Aitäh. Kui kohale jõuan, viin asjad ära ja siis tulen haiglasse. Seal näeme.”

      „Hea küll,” kostis Trey ja lisas siis: „Kuule, vennas.”

      „Jah?”

      „Tore sind jälle näha.”

      Sam ohkas. Ta tundis, et nutt kipub peale.

      „Mul on ka hea meel, et sind jälle näen,” ütles ta.

      Ta lõpetas kõne, tegi sõõrikukarbi lahti ja käivitas auto. Sõitma hakates võttis ta ampsu sõõrikut. See oli esimene nendest kolmest, mille ta jõuab ära süüa enne, kui tal kohv nende allaloputamiseks otsa saab.

      RITA Porter valas endale parajasti napsu, kui ta abikaasa Will tuli tagauksest sisse. Mehe äkiline ilmumine ehmatas Ritat, ta võpatas ja pillas klaasi kraanikaussi. Kõik kohad olid alkoholi ja klaasikilde täis.

      „Vaata nüüd, mis ma sinu pärast tegin!” kriiskas ta ja vaarus majapidamisruumi poole.

      Will oleks tahtnud naise kägistada. Tal polnud osariigi haridusinspektori kohale kandideerimiseks enam palju aega jäänud ja kõik läks ta elus allamäge. Tema meelest oleks Rita võinud kuradile käia ja ta suundus oma kabinetti, võttes mööda minnes esikulaualt posti ja jättes Rita sodi koristama.

      Rita aga polnud temaga veel lõpetanud. Ta tuli tagasi ja järgnes mehele läbi maja, hari ja kühvel käes.

      „Sa oled ilmselt Jakeside kohta kuulnud,” ütles ta.

      Will keeras ringi, ühes käes endiselt hunnik kirju ja teises käes kirjutuslaualt võetud kirjapress.

      „Kõik siin linnas räägivad sellest, nii et jah, ma olen kuulnud.”

      Rita vahtis teda sõnagi lausumata.

      „Mis on?” kähvas Will.

      Naine kehitas õlgu. „Ma lihtsalt mõtlesin. Sa lõpetasid kooli samal ajal kui need kolm mõrvaohvrit.”

      Mehe kulm läks veelgi rohkem kortsu. „Jah. Ja mida sa sellega öelda tahad?”

      „Ma ei tea. Lihtsalt mõtlesin, et äkki sa tead sellest kõigest midagi.”

      Meest haaras selline raev, et ta virutas kirjapressi naise suunas. See läks napilt mööda.

      Naine hakkas karjuma.

      „Sa oleksid mulle peaaegu pihta visanud! Mida sa teha tahad? Mind ära tappa või? Just seda sa tahadki, jah? Sa tahad, et ma oleksin surnud.”

      Will jõllitas teda vihast värisedes.

      „Ma tahan, et sa poleks selline kuradi joodik. Vaat seda ma tahan. Nüüd mine ja korista klaasikillud ja viski ära, enne kui sul pilt eest läheb. Ma ei taha enam koristada ühtegi laga, mille sa oma joomatuuride ajal tekitad.”

      Naine kriiskas, virutas harja ja kühvli mehe suunas ning jooksis magamistuppa, teel komistades ja lõuates.

      „Kuradile see kõik,” ütles Will ja ohkas.

      Ta võttis pintsaku seljast, kääris käised üles, haaras harja ja kühvli ning suundus kööki.

      „Neetud mõrd. Vaat tahangi, et ta oleks surnud. Ma lihtsalt ei taha, et selles mind süüdistataks.”

      GREG Standish sisenes tagaukse kaudu panka ja lipsas märkamatult oma kabinetti. Tal polnud praegu tuju kellegagi rääkida. Tegelikult oleks ta tahtnud kuidagi oma surma lavastada ja kaduda. Ta elu ja unistused olid praktiliselt vastu taevast lennanud ja nagu sellest oleks veel vähe, olid ta naine Gloria ja tütar Carly viinud ta pankroti äärele. Kui direktorid sellest haisu ninna saavad, jääb ta töökohast ilma ja ongi kõik.

      Ta nägi politseiautot mööda kihutamas ja ta kulm läks kipra. Niisiis oli viimane inimene, kes tolles avariis ellu jäi, nüüd surnud. Ta oli kuulnud, et Trey oli ema leidnud. Ja Trina. Ta ei suutnud uskuda, et naine oli nii lähedalt tulistamise järel ellu jäänud. Greg kortsutas kulmu. Ta polnud varem kuigi palju suremisest mõelnud, ent nüüd juurdles ta, kas see on valus.

      T.J. Silver oli mängutoas ja mängis Xboxiga sõjamängu „Call of Duty”, kui ta isa sisse astus.

      „Tere, isa,” pomises T.J. silmi ekraanilt tõstmata.

      Marcus seisis ukselävel, silmitses poega ja mõtles, mida ta valesti oli teinud. T.J. oli nägus ja intelligentne, ta oli kolledži lõpetanud, ent polnud veel midagi töösarnast teinud. Marcus oli sündinud rikkasse perre, kuid oli alati töötanud. Ta oli alati tahtnud, et isa ta üle uhkust tunneks. T.J.-d aga ei paistnud rikka inimese jõudeelu häirivat.

      Kui Marcus talle ei vastanud, taipas T.J., et isa on millegipärast pahane, pani mängu kohe kinni ja tõusis püsti. „Ilmselt kuulsid Betsy Jakesi kohta,” ütles ta.

      Marcuse kulm läks kipra. „Jah, kuulsin. Kuulsin veel, et ka tema tütart tulistati. Aga ta ei ole surnud.”

      T.J. kehitas õlgu. „Räägitakse, et ilmselt ei jää ta elama. Vigastused olid liiga rasked.”

      Marcus osutas Xboxile. „Oled sa täna midagi sellist teinud, mida võiks kaudseltki tööks pidada?”

      T.J. silmad läksid pärani. See polnud isa moodi. Miski oli isa ärritanud.

      „Tegelikult olen küll. Olin terve hommiku kabinetis ja töötasin su senatikohale kandideerimise peo üksikasjade kallal. Siis käisin Jacksoni mälestusteenistusel – nagu sinagi, sest ma nägin sind seal, ehkki sa ei teinud mind märkamagi. Nii et millega sa rahul pole, isa?”

      „Sellega, et sinu vanuses peaks sul olema muudki teha kui videomänge mängida. Minu nooruspõlves eeldas isa, et ma täidan oma kohust.”

      T.J. kulm läks kortsu ja ta vastas toonil, mis oli peaaegu jäme.

      „Noh, minu nooruspõlves jällegi julgustas … ei, eeldas minu isa, et ma paistan kolledžis silma, ja kui ma kooli lõpetasin, pidin käima igasugustel heategevusüritustel ja nii edasi, et mind mainitaks pidevalt seltskonnauudistes. Ma arvasin, et minust tahetakse kasvatada kedagi erilist, näiteks kedagi, kes käiks isa jälgedes, kui isa poliitikasse läheb. Ma arvasin, et minu isa seda just eeldaski.”

      Marcusel oli tunne, nagu oleks teda löödud, ja ta oigas valuliselt. Kahel korral hakkas ta midagi ütlema, aga jäi siis vait, sest taipas, et T.J.-l oli õigus. Ta polnud poja käitumist varem selles valguses näinud, kuid T.J. sõnades peitus tõde. Poeg oli Marcuse oma kasvatuse vili ja tal polnud süüdistada kedagi peale iseenda. Ta vangutas pead ja läks ära.

      T.J. vaatas ikka veel veidi pahaselt, kuidas isa lahkus. Vanamees oli ilmselt järjekordse klassikaaslase mõrva pärast endast väljas. Oli alles jama.

      T.J. vaatas kella. Kokk saab ilmselt õhtusöögi varsti valmis ning ta tahtis enne sööki duši all käia ja riided vahetada. Teel trepist üles oma tuppa arutas ta endamisi, mida selga panna. Ta otsustas millegi moodsa, aga mugava kasuks. Kunagi ei tasunud oma välimust hooletusse jätta. Iial ei või teada, millal on tähtis jätta hea mulje.

      PÄIKESELOOJANGUNI oli vaid mõni minut, kui Lainey tuli kaeraämbriga heinamaalt, jättes Dandy välja sööma. Praegu polnud siin ühtegi teist looma peale Lainey hobuse. Dandy oli suur hiirjas tarmuka olekuga hobune

Скачать книгу