LITMIR.BIZ

      UUDISED Betsy Jakesi mõrvast levisid Mysticis kulutulena. Paljud mälestusteenistusel olnud inimesed polnud kuni praeguseni Trey Jakesi sõnu kuigi tõsiselt võtnud. Ta oli palunud tolle saatusliku lennu inimestel minevikule mõelda. Ta oli öelnud, et Mysticis on inimesi, kes teavad midagi. Ta oli nende abi palunud. Ta oli maininud kümne tuhande dollari suurust vaevatasu. Nüüd mõtlesid mõrvatute Mysticisse jäänud klassikaaslased ja kõik, kes olid tollal keskkoolis käinud, tookordsele koolilõpuõhtule, tuletades meelde, palju suutsid, ja meenutades iga kuulujuttu, mida nad olid kuulnud.

      Lainey Pickett elas umbes viisteist kilomeetrit Mysticist väljas ja pärast seda, kui Sam Jakes ta aastaid tagasi maha jättis, oli ta Mystici ja sealsed inimesed sihilikult oma elust välja tõrjunud. Ta ajas asju ja käis poes naaberlinnas ning püüdis eluga kuidagi toime tulla. Ta polnud mälestusteenistusel käinud, sest ta ei teadnud neist mõrvadest midagi, seega ei teadnud ta midagi ka teadaandest, mida Trey Jakes seal jagas. Ta oli harjumuseks võtnud Jakesi meeste peale üldse mitte mõelda.

      Viimasest kümnest aastast neli oli ta pühendanud ajaloodoktori kraadi saamisele ja viimased kuus aastat oli ta Lääne-Virginia ülikooli õppejõuna veebi teel loenguid andnud. Tema elu polnud täiuslik, kuid ta oli võtnud seda enesestmõistetavana, kuni leidis möödunud jõulude ajal oma rinnast tüki.

      Pärast mõlema rinna eemaldamist ja keemiaravi oli ta nüüd tissideta, kuid vähist vaba ja teda ootas ees rindade rekonstrueerimine. Tema kunagi paksud punased juuksed olid hakanud tagasi kasvama, ta oli elus ja selle eest tänulik.

      Ta oli just selle päeva viimase loengu lõpetanud ja valmistus vastama ühe tudengi e-kirjale, kui tema mobiiltelefon vibreerima hakkas. Ta oli unustanud heli uuesti sisse lülitada ja kui telefon hakkas põrisedes mööda lauda ringi liikuma, haaras ta selle kätte, enne kui see jõudis maha kukkuda.

      „Halloo?”

      „Lainey, siin Dallas Phillips.”

      Lainey kangestus. Nad olid Dallasega kunagi lähedased sõbrannad, sest käisid mõlemad Jakesi vendadega, kuid see kõik oli koos tema unistustega vastu taevast lennanud. Kiusatus kõne katkestada oli suur, kuid uudishimu jäi võitjaks.

      „Pole ammu rääkinud,” ütles Lainey.

      Dallas kuulis külmust Lainey hääles, kuid ei võtnud seda isiklikult. Ta teadis, et Sam oli Laineyt maha jättes naisele hirmsasti haiget teinud, ja sellepärast ta helistaski.

      „Ma tean, ja mu helistamise põhjus pole meeldiv, kuid ma tahan, et sa teaksid. Naised omavahel, ma tahan sind hoiatada, et Sam tuleb koju.”

      Laineyst käis läbi selline valusähvatus, et ta suutis vaevu keskenduda.

      „Noh, siis peab küll viimnepäev käes olema,” kähvas ta.

      Dallas krimpsutas nägu. Lainey oli ikka veel vihane ja Dallas ei saanud talle seda ette heita. Sam oli neid kõiki maha jätnud.

      „Asi on veelgi hullem. Betsyt ja Trinat tulistati teel Paul Jacksoni mälestusteenistuselt koju. Betsy on surnud ja Trina kriitilises seisundis.”

      Lainey ahhetas. „Taevas küll! Mis juhtus? Miks?”

      Dallase kulm läks kipra. „Sa kindlasti tead, et mu isa ja Paul Jackson mõrvati hiljuti?”

      Lainey oli vapustatud. „Ei! Ma ei teadnud ja mul on nii kahju. Ma käin harva Mysticis. Ajan asju peamiselt Summertonis. Mis juhtus?”

      „Minu isa oli esimene. Mõrvar püüdis jätta muljet, et tegu oli enesetapuga, kuid selgus üsna ruttu, et see oli mõrv. Siis tapeti Mack Jacksoni isa Paul. Sama lugu. Mõrvar püüdis jätta muljet, et see oli õnnetus, kuid leiti, et tegemist oli mõrvaga.”

      Lainey ei suutnud kuuldut uskuda.

      „Mul on nii kahju. Ma ei teadnud. Ma lihtsalt ei teadnud, aga … Miks Betsy?“

      Dallas selgitas kiirelt seost koolilõpuõhtuga.

      „Nüüd on nad kõik surnud,” lisas ta. „Trey töötab päevad ja ööd, et juhtlõngu leida, aga ei midagi. Ja nüüd siis see. Sellepärast tulebki Sam koju. Keegi pole teda terve igaviku näinud. Ma ei tea, mida oodata, aga ma mõtlesin, et on õiglane, kui sa sellest tead.”

      Lainey hääl värises. „Mul on nii kahju … teie kõigi pärast. Ja, Dallas, aitäh sulle.”

      „Pole tänu väärt,” kostis Dallas ja kõhkles siis. „Ee … kui ma küsisin Treylt, kas peaksin sulle helistama, siis ta ütles jah. Tal on kahju, et Sam sinuga nii käitus … et ta kõigi oma sõprade ja pereliikmetega nii käitus. Sõda tegi temaga midagi. Ta pole enam see Sam, kes ta varem oli.”

      Laineyle tulid pisarad silma, kuid ta häälest kostis pahameel.

      „Jah, elu teeb seda inimestega. Keegi meist pole enam seesama inimene, kes varem. Aitäh, et helistasid.”

      Ta pani telefoni ära ja puhkes nutma.

      Kaks

      SAM sõitis peaaegu kaks tundi mööda I-75 kiirteed põhja poole, ilma et talle oleks sellest teekonnast midagi meelde jäänud. Alles siis, kui kütusenäidik andis märku tühjenevast bensiinipaagist, pidi ta lõpuks peatuse tegema. Ta läks tuikava pea ja koriseva kõhuga bensiinijaama hoonesse. Ta teadis, et peaks sööma, kuid kahtles, kas miski tal sees püsib.

      Leti taga olev naine luges midagi oma telefonis ega vaevunud pilku tõstma, kui Sam sisse tuli.

      „Kuidas läheb?” pomises teenindaja.

      Sam aimas, et see oli naise standardtervitus, ega vaevunud vastama.

      Kiirest pilgust sooja toidu letti piisas ja ta suundus otsima midagi pikema säilivusajaga, otsustades magusa kasuks. Ta võttis karbi sõõrikuid ja meesaiakese ning sinna juurde suure topsi kohvi ja läks kassa juurde maksma.

      „On see kõik?” päris kassapidaja, pilk endiselt telefonil.

      Sam pani käe üle leti naise telefonile.

      „Kas pean sõnumi saatma?” küsis ta vaikselt.

      Naine vaatas üles, kulm kipras. Sami näoilme ehmatas teda ja ta lõi kiirelt mehe ostud kokku.

      Sam maksis sularahas, sai vahetusraha tagasi ja läks välja, juues käigu pealt kohvi. See oli liiga kange ja kuradima mõru, aga täitis oma eesmärki ja tasapisi Sami kõht rahunes.

      Ta pani toidu autosse ja hakkas bensiini võtma. Seda tehes heitis ta pilgu kellale. Kell oli peaaegu viis õhtul. Ehkki varsti pidi minema pimedaks, otsustas ta edasi sõita. Isegi heades tingimustes võttis see reis vähemalt kaheksa tundi, kuid pimedal ajal mägedes kulus sõiduks veelgi kauem. Sel polnud aga tähtsust. Ta ei saa niikuinii magada, ükskõik, kus ta on.

      Kui bensiinipaak oli täis, istus ta autosse ja helistas Treyle.

      Vend võttis

Скачать книгу