LITMIR.BIZ

Скачать книгу

haukus Roland. „Ise üritasid mind just tappa!”

      Köögist paiskus välja pendeluksi laiali lööv Gilles. „Mis siin toimub?”

      „See tüüp üritab kaklust alustada,” teatas keegi rahva seast.

      „Ja Scarlet lõhkus ekraanid ära!”

      „Ei lõhkunud, idioot!” kisas Scarlet vastu, kuigi ei teadnud, kellele.

      Gilles silmitses pimedaid ekraane, ikka veel kaela masseerivat Rolandit ning märjal põrandal vedelevaid katkiseid pudeleid ja klaase. Ta saatis tänavavõitlejale raevuka altkulmupilgu. „Sina,” pahvatas ta sõrmega osutades. „Kao mu trahterist.”

      Scarleti sisemus tõmbus krampi. „Ta ei teinud mida…”

      „Sina ole küll vakka, Scarlet. Kui palju hävitustööd sul täna veel kavas on? Kas sa üritad mind sundida kontot sulgema?”

      Tüdruk tõmbus turri, nägu endiselt lõkendamas. „Võib-olla peaksin hoopis oma tarne tagasi võtma ja vaatame siis, kuidas su kundedele meeldiks halvaksläinud köögivilju närida.”

      Gilles marssis ümber baarileti ja rebis kaabli Scarletil käest. „Kas sa tõesti kujutad ette, et sul on Prantsusmaa ainuke tegutsev farm? Olgem ausad, Scar, tellin su käest toidukaupa vaid seetõttu, et su vanaema muudaks mul vastasel korral elu põrguks!”

      Scarlet pressis huuled kokku ning surus maha nördinud märkuse, et ta vanaema ei ole enam siin, ja võib-olla peakski mees soovi korral tõesti kellegi teise käest kaupa tellima.

      Gilles pööras tähelepanu tagasi võitlejale. „Ütlesin, et käi välja!”

      Võitleja ei teinud kõrtsmikku märkamagi. Ta sirutas käe Émilie poole, kes konutas ikka veel poolenisti kössi tõmbunult laua najal. Tüdruku nägu õhetas ja tema seelik oli õllest läbi ligunenud, kuid pilk hõõgus imetlusest, kui ta võitlejal end jalgele tõmmata lubas.

      „Aitäh,” sosistas ta ja see kostis kummastavas vaikuses üle kogu ruumi.

      Viimaks kohtus võitleja pilk Gilles’i raevuka põrnitsusega. „Lahkun, kuid ei ole oma eine eest tasunud.” Ta kõhkles. „Võin ka katkised klaasid kinni maksta.”

      Scarlet pilgutas üllatunult silmi. „Mida?”

      „Ma ei taha su raha!” röökis Gilles solvunud toonil. See tuli Scarletile veelgi suurema šokina, sest ta polnud meest kunagi kuulnud muud küsimas kui raha ja selle üle kaeblemas, kuidas tarnijad temalt seitse nahka koorivad. „Tahan, et sa jalamaid mu kõrtsist kaoksid.”

      Võitleja kahvatud silmad sööstsid Scarletile ja viivuks tajus tüdruk mehega sidet.

      Seal nad siis olid, mõlemad heidikud. Soovimatud. Hullud.

      Pulss pekslemas, surus Scarlet uitmõtte alla. Sellest mehest ei sünni muud kui häda. Ta võitleb inimestega raha eest – või äkki isegi lõbu pärast. Scarlet ei teadnud, kumb neist hullem on.

      End ära pöörates langetas võitleja peaaegu nagu vabandades pea ja hakkas väljapääsu poole loivama. Kui ta möödus, ei suutnud Scarlet tõrjuda peast mõtet, et kõikidest jõhkruse märkidest hoolimata ei näinud mees nüüd välja raasugi kurjakuulutavam kui peksa saanud peni.

      Kolmas peatükk

      Scarlet sikutas kartulikorvi madalaimalt riiulilt välja ja lasi sel mütsatusega põrandale kukkuda enne, kui sellele tomatikasti otsa tiris. Sibulad ja naerid läksid selle kõrvale. Ta pidi jälle kaks tiiru väljas hõljuki juures käima ja see ajas ta tigedamaks kui miski muu. Nii palju siis väärikast lahkumisest.

      Scarlet haaras alumise kasti sangadest ja vinnas selle üles.

      „Mida sa nüüd teed?” päris Gilles ukselävelt, käterätt üle õla heidetud.

      „Võtan need tagasi.”

      Raskelt ohates toetas Gilles end vastu seina. „Scar… ma ei mõelnud kõiki oma sõnu tõsiselt.”

      „Raske uskuda.”

      „Kuule, mulle meeldib su vanaema ja sina meeldid mulle ka. Jah, ta küsib liiga soolast hinda ja sina võid olla üks paras ora tagumikus ning olete mõlemad mõnikord natuke peast segi…” Mees tõstis kaitsvalt mõlemad käed üles, kui Scarleti karva taas turri tõmbumas nägi. „Kuule, sina olid see, kes üles baarileti otsa ronis ja kõnet pidama hakkas, nii et ära üldse hakka seletama, et see pole nii.”

      Tüdruk kirtsutas mehe suunas nina.

      „Aga lõppkokkuvõttes peab su grand-mère korralikku talu ja te kasvatate aasta aasta järel Prantsusmaa parimaid tomateid. Ma ei soovi lepingut lõpetada.”

      Scarlet kallutas kasti nii, et läikivad punased kerad mütsudes üksteise vastu veeresid.

      „Pane need tagasi, Scar. Panin juba veolehele allkirja alla.”

      Kõrtsmik kõndis minema enne, kui Scarlet jõudis taas enesevalitsust kaotada.

      Punast kiharat näolt eemale puhudes pani tüdruk kastid maha ja lõi kartulid jalaga tagasi oma kohale riiulite all. Ta kuulis kokkasid söögisaalidraama üle naerda turtsumas. Ettekandjate suu läbi oli lugu juba legendi hõngu külge saanud. Kokkade sõnutsi virutas tänavavõitleja pudeli Rolandi pähe puruks nii, et mees teadvuse kaotas ja selle käigus ühe tooli pilbasteks kukkus. Ta oleks ka Gilles’i maha võtnud, kui Émilie poleks teda oma armsa naeratusega maha rahustanud.

      Loo parandamise vastu vähimatki huvi tundmata pühkis Scarlet käed pükste vastu puhtaks ja tõttas kiirel sammul tagasi kööki. Tema ja trahteri teenindajate vahel valitses jahe õhkkond, kui tüdruk tagaukse kõrval asuva skanneri suunas liikus – Gilles’i ei paistnud kusagilt ja Émilie naerukihin kostis ukse tagant söögisaalist. Scarlet lootis sisimas, et kujutas salamisi vahetatud pilke endale üksnes ette. Ta mõtles, kui kiiresti kuulujutt üle linna levida võib. Scarlet Benoit kaitses küborgit! Kuulast! Tal on ilmselgelt peast mõni kruvi puudu, just nagu ta… nagu ta…

      Tüdruk tõmbas randme iidvana skanneri alt läbi. Harjumusest kontrollis ta ekraanile ilmunud veolehte, et Gilles tal nahka üle kõrvade ei tõmbaks, nagu mees tihtipeale üritas. Scarlet märkas, et kõrtsmik arvestas tõepoolest purukspekstud tomatite eest kolm univeri maha. 687U KANTUD MÜÜJA KONTOLE: BENOIT’ FARMID JA AIAD.

      Scarlet lahkus kellegagi hüvasti jätmata tagaukse kaudu.

      Kuigi kõrvaltänav oli pärastlõunasest päikesest veel soe, pakkus selle varjulisus võrreldes lämmatava köögiga värskendavat vaheldust. Scarlet lubas sel end maha jahutada ja sättis siis kastid uuesti hõljuki tagaossa. Ta oli graafikust kõvasti maas. Koju saab alles hilisõhtul. Toulouse’i politseijaoskonda minekuks peab ta eriti vara ärkama, muidu läheb kaotsi veel terve päev, mil keegi vanaema tagasi saamiseks midagi ette ei võta.

      Kaks nädalat. Vanaema on kusagil seal ihuüksi olnud kaks nädalat. Abituna. Unustatuna. Võib-olla… võib-olla isegi surnuna. Äkki ta rööviti, tapeti ja jäeti kuhugi pimedasse märga kraavi vedelema. Aga miks? Miksmiksmiks?

      Tüdruku silmad tulvasid täis abitult raevunud pisaraid, kuid ta pilgutas, kuni need taandusid. Luuki mürtsuga kinni virutades astus ta ümber hõljuki nurga ja tardus paigale.

      Seljaga vastu kivihoonet toetudes seisis seal võitleja. Jälgis teda.

      Tüdruku üllatuseks pääses üks tuline pisar põgenema. Ta pühkis selle kärmelt minema enne, kui see poolde põske hiilida jõudis. Scarlet vastas mehe ainitisele pilgule samaga ja hindas mõttes, kas võitleja hoiak on ähvardav või mitte. Mees seisis hõljuki ninast kümmekonna sammu kaugusel ja ilme tema näol näis pigem kõhklev kui ohtlik. Samas ei näinud see aga sedasi välja siis, kui ta Rolandi peaaegu surnuks kägistas.

      „Tahtsin veenduda, et sinuga on kõik korras,” lausus ta häälel, mis kõrtsist paiskuva lärmi sisse peaaegu ära kadus.

      Tüdruk toetas harali sõrmed vastu hõljukisaba, häirituna sellest, kuidas ta närvid kihasid.

Скачать книгу