LITMIR.BIZ

Скачать книгу

on üllatunud. „Minu järelevalve alla?”

      „Laenuks, kuni see… Tõus on täielikult summutatud.” Ta peaaegu sülitab selle sõna välja. Minu kõrvadele uue. „See on märk suverääni usaldusest. Te teate, et ta on teie siinsete edusammudega rahul.”

      „Hoolimata teie meetoditest,” lisab Cassius, saades Aja tüdinud pilgu osaliseks.

      „Noh, kui te hommikul lahkute, siis peaksite muidugi minuga täna õhtustama. Ma olen tahtnud arutada teatud… meetmeid seoses Serva mässajatega.” Šaakal on ebamäärane, sest mina kuulan pealt. Info on tema relv. Andes mõista, et sõbrad reetsid mu. Kunagi täpsustamata, kes. Poetades vihjeid ja juhtlõngu piinamise ajal, enne kui mind pimedusse saadeti. Hall ütlemas, et õde ootab teda salongis. Šaakali sõrmed lõhnamas nagu vahustatud chai tee, tema õe lemmikjook. Kas Mustang teab, et ma olen siin? Kas ta on selle laua taga istunud? Šaakal patrab ikka edasi. Raske on hääli jälgida. Nii palju on vaja lahti kodeerida. Liiga palju.

      „… Ma lasen meestel Darrow’ reisi ajaks puhtaks teha ja pärast meie arutelu võime pidada Trimalchio väärilise pidusöögi. Ma tean, et Voloxitel ja Corialustel oleks hea meel teid jälle näha. Sellest on kaua aega, kui viibisin nii kõrgeaulises seltskonnas nagu kaks Olümpose rüütlit. Te olete nii tihti välitöödel, ringlete mööda provintse, jahite tunnelites ja meredes ja getodes. Millal te viimati korralikult einestasite, ilma et oleksite pidanud kartma öist rünnakut või enesetapupommitajaid?”

      „Ammu,” tunnistab Aja. „Võtsime vastu vendade Rathide küllakutse, kui Thessaloníkist läbi läksime. Pärast nende… käitumist lõvivihmas olid nad väga agarad näitama oma lojaalsust. See oli… rahutuks tegev.”

      Šaakal naerab. „Kardan, et minu õhtusöök on võrreldes sellega igav. Viimasel ajal puha poliitikud ja sõdurid. Nagu arvata võite, on see koleraisk sõda minu seltsielu tunduvalt pidurdanud.”

      „Kindel, et põhjuseks ei ole teie kuulsus võõrustajana?” küsib Cassius. „Või teie toiduvalik?”

      Aja ohkab, püüdes varjata oma lõbusust. „Kombed, Bellona.”

      „Ärge kartke… meie kodade vahelist vaenu on raske unustada, Cassius. Aga praegusel ajal peame leidma ühise keele. Kuldsete huvides.” Šaakal naeratab, kuigi ma tean, et sisimas kujutleb ta end nende mõlema päid nüri noaga maha nüsimas. „Pealegi on meil kõigil olnud oma liivakastinägelused. Ma ei tunne põrmugi häbi.”

      „On veel üks asi, mida tahtsime arutada,” ütleb Aja.

      Nüüd on Antonia kord ohata. „Ma ütlesin teile, et nii juhtub. Mida meie suverään nüüd nõuab?”

      „See on seotud sellega, mida Cassius enne mainis.”

      „Minu meetodid,” kinnitab Šaakal.

      „Jah.”

      „Ma arvasin, et suverään on rahutegevusega päri.”

      „Ta ongi, aga…”

      „Ta palus korda. Olen selle taganud. Heelium-3 voolab jätkuvalt, tootmine on vähenenud pelgalt kolm koma kaks protsenti. Tõus on lämbumas; Ares leitakse varsti üles ning Tinos ja kõik muu jääb selja taha. Fabii on see, kes võtab oma…”

      Aja segab vahele. „Asi on karistussalkades.”

      „Ah.”

      „Ja hävitusprotokollides, mida mässumeelsetes kaevandustes olete algatanud. Ta on mures, et teie meetodite karmus alamPunaste suhtes tekitab varasemate propaganda tagasilöökidega sarnase vastureaktsiooni. Palatinuse künkal on toimunud pommitamisi. Maa latifundiumides streike. Isegi proteste südakindluse enda värava all. Vastuhaku vaim on elus. Aga see on mõranenud. Nii peab see jäämagi.”

      „Ma kahtlen, et me pärast obsidiaanide sisse saatmist palju proteste näeme,” ütleb Antonia enesega rahulolevalt.

      „Sellegipoolest…”

      „Pole mingit ohtu, et minu taktika jõuaks avalikkuse silme ette. Poegade võime oma sõnumit propageerida on kohitsetud,” ütleb Šaakal. „Mina kontrollin nüüd sõnumit, Aja. Rahvas teab, et see sõda on juba kaotatud. Nad ei näe kunagi ühtegi pilti surnukehadest. Ei heida ühtegi pilku hävitatud kaevandusele. Nad näevad edasi punaste rünnakuid tsiviilsihtmärkidele. KeskVärvi ja ülemVärvi surnud lapsi koolides. Avalikkus on meiega…”

      „Ja kui nad siiski näevad, mida te teete?” küsis Cassius.

      Šaakal ei vasta kohe. Selle asemel kutsub ta kõrvalasuva elutoa diivanilt kohale poolalasti roosa. Tüdruk – vaevu vanem, kui oli Eo – astub tema kõrvale ja vahib alandlikult maha. Tema silmad on roosad kui kvarts, hõbevioletsed juuksed langevad palmikutes alla paljale alaseljale. Ta kasvatati neid koletisi lõbustama ja ma kardan teada, mida tema malbed silmad on näinud. Mu valu tundub äkitselt nii väike. Hullus minu meeltes nii vaikne. Šaakal silitab tüdruku nägu ja ikka veel mulle otsa vaadates pistab sõrmed talle suhu, kangutades hambad lahti. Ta liigutab tüdruku pead oma köndiga, nii et ma näeksin, seejärel nii, et näeksid Aja ja Cassius.

      Tüdrukul ei ole keelt.

      „Ma tegin seda ise, kui ta kaheksa kuud tagasi võtsime. Ta üritas ühes Agea pärliklubis mõrvata minu kondikihutajat. Ta vihkab mind. Tahab üle kõige maailmas näha mind maa sees mädanemas.” Ta laseb tüdruku näo lahti, rapsab kabuurist relva ja surub tüdruku käte vahel. „Tulista mulle pähe, Calliope. Kogu selle häbi pärast, mida sulle ja sinusugustele kaela olen toonud. Lase käia. Ma võtsin sinult keele. Sa mäletad, mis ma sinuga raamatukogus tegin. See juhtub ikka uuesti ja uuesti ja uuesti.” Ta viib käe tagasi tüdruku näo juurde, pigistades tolle habrast lõuga. „Ja uuesti. Vajuta päästikule, sa väike libu. Vajuta!” Roosa väriseb hirmust ja viskab relva põrandale, langedes põlvili, et teda jalgadest emmata. Šaakal seisab heldelt ja armastavalt tema kohal, puudutades käega tema pead.

      „Kuss, kuss, Calliope. Sa olid tubli. Sa olid tubli.” Šaakal pöördub Aja poole. „Avalikkusele on mesi alati parem kui äädikas. Aga nende jaoks, kes kasutavad sõdimisel riukaid, mürki, sabotaaži rentslis ja õudu tänavatel ning näksivad meid nagu prussakad öösel, on hirm ainus meetod.” Tema pilk leiab minu oma. „Hirm ja hävitamine.”

      3

      MAOHAMMUSTUS

      Verehelmed kohas, kus surisev metall mu peanahka näpistab. Tumeblondid juuksed kuhjuvad betoonile, kui hall lõpetab minu skalpeerimise elektroonilise habemenoaga. Kaasmaalased kutsuvad teda Dantoks. Ta keerutab mu pead veendumaks, et on kõik kätte saanud, enne kui mulle tugevasti pealaele patsutab. „Kuidas oleks väikse vanniga, dominus?” küsib ta. „Grimmusele meeldib, kui tema vangid lehkavad kenasti ja kobedalt, mis?” Ta koputab suukorvi, mille nad kinnitasid mu näole pärast seda, kui üritasin ühte neist hammustada. Nad talutasid mind ringi, elektriline rihm ümber kaela, käed ikka veel selja taha köidetud, kaheteistkümnepealine salk pühendunud nuuskureid taris mind läbi koridoride nagu prügikotti.

      Üks teine hall sikutab mind rihmapidi toolilt maha, kui Danto läheb jõuvoolikut seinast tõmbama. Nad on rohkem kui peajagu minust lühemad, aga jässakad ja sitked. Nad elavad rasket elu – ajavad vöös taga Väljakihutajaid, jälitavad läbi Luna sügavuste sündikaadi tapjaid, jahivad kaevandustes Arese poegi…

      Ma vihkan, kui nad mind puudutavad. Kõiki neid vaatepilte ja helisid, mida nad tekitavad. Seda on liiga palju. See on liiga räme. Liiga raske. Kõik, mis nad teevad, tekitab valu. Tarivad mind ringi. Laksavad nagu muuseas. Ma püüan kõigest väest pisaraid eemal hoida, aga ma ei tea, kuidas selle kõigega toime tulla.

      Kaheteistkümnest sõdurist rivi kuhjub minu vaatamiseks kokku, kui Danto voolikut sihib. Nendega on kaasas kolm meesobsidiaani. Nagu enamikul nuuskurisalkadel. Vesi tabab mind nagu kabjalöök rindu. Rebestab nahka. Ma keerlen betoonpõrandal, liuglen üle toa, kuni olen nurka naelutatud. Kolju rammib seina. Silmad pilluvad sädemeid. Ma neelan vett. Lämbun, tõmbun nägu kaitstes kägarasse, sest mu käed on ikka veel selja taha köidetud.

      Kui nad

Скачать книгу