LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Ma tunnen seda häält. Keeran pisut pead, et näha ühte tema mõhnalist käelaba lauaserval. Ma põrkan eemale, arvates, et ta lööb mind. Ei löö. Aga käe keskmine sõrm kannab Bellonade kuldset kotkast. Perekonna, mille ma hävitasin. Teine laba kuulub käsivarrele, mille ma Lunal otsast lõikasin, kui viimati duelli pidasime; sellele, mille voolija Zanzibar ümber tegi. Neid sõrmi ümbritseb kaks Marsi koja hundipealist sõrmust. Üks kuulub mulle. Teine talle. Kumbki neist on väärt noore kuldse elu. „Kas mäletate mind?” küsib ta.

      Ma küünitan üles, et talle otsa vaadata. Võin ju olla murtud, aga Cassius au Bellona on ajasõjast tuhmumata. Ta tuksleb elust, kaugelt ilusam kui mälupildid edasi anda suudaksid. Üle kahe meetri pikk. Mähitud koidurüütli valgesse ja kuldsesse rüüsse, lokkis juuksed läikivad nagu langeva tähe jälg. Tema lõug on raseeritud ja nina hiljutisest murdumisest veidi kõver. Tema pilku kohates teen kõik selleks, et mitte nuuksuma kukkuda. Ta vaatab mind nukral, peaaegu õrnal moel. Mis vari iseendast pean ma küll olema, et teenida kaastunnet mehelt, keda nii sügavalt olen haavanud.

      „Cassius,” pomisen ma, ainsa eesmärgiga öelda seda nime. Rääkida teise inimesega. Olla kuuldud.

      „Ja edasi?” küsib Aja au Grimmus Cassiuse selja tagant. Kõige vägivaldsem suverääni fuuriatest kannab sama soomusrüüd, mida nägin tal seljas meie esimesel kohtumisel Luna südakindluse tornis, ööl, mil Mustang päästis minu ja Aja peksis surnuks Quinni. See on kulunud. Lahinguist märgitud. Hirm saab vihkamisest võitu ja taas pööran pilgu tumedanahaliselt naiselt kõrvale.

      „Ta on ikkagi elus,” ütleb Cassius vaikselt. Ta ründab Šaakalit. „Mida te temaga tegite? Need armid…”

      „Minu arvates on see ilmselge,” ütleb Šaakal. „Ma põrmustasin Lõikaja.”

      Lõpuks ometi vaatan ma habemenärust mööda alla oma keha poole, et näha, mida ta silmas peab. Ma olen laip. Luine ja kahvatu. Ribid kerkivad välja nahast, mis on õhem kui kirme kuuma piima pinnal. Peenikestest jalgadest tükivad esile põlved. Varbaküüned on kasvanud pikaks ja kaarduvaks. Šaakali piinamise armid kirjavad ihu. Lihas on närbunud. Ja kõhust kerkivad välja torud, mis mind pimeduses elus hoidsid, mustad ja soonilised nabanöörid mind ikka veel kongipõranda külge ankurdamas.

      „Kui kaua ta seal oli?” küsib Cassius.

      „Kolm kuud ülekuulamist, seejärel üheksa kuud üksikvangistust.”

      „Üheksa…”

      „Nii nagu peab. Sõja tõttu ei tohiks me kujundlikkust hüljata. Me ei ole ju mingid metslased, mis, Bellona?”

      „Cassiuse tundeid on riivatud, Adrius,” ütleb Antonia oma kohalt Šaakali kõrval. See naine on otsekui mürgiõun. Särav ja ere ja paljulubav, aga südamikuni mäda ja vähkkasvajat täis. Ta tappis instituudis mu sõbra Lea. Lasi omaenese emale kuuli pähe ja seejärel veel kaks oma õe Victra selgroogu. Nüüd on ta mestis Šaakaliga, mehega, kes ta instituudis risti lõi. On vast maailm. Antonia taga seisab tumedanahaline Ohakas, kunagine ulguja, kes šaakali pea kujulise vimpli järgi rinnal on nüüd Šaakali kondikihutajate liige. Ta vaatab põrandale, mitte mulle otsa. Tema kapten on kiilaspäine Lilath, kes istub Šaakali paremal käel. Instituudist saadik Šaakali isiklik lemmikmõrvar.

      „Palun vabandust, kui ma ei näe langenud vaenlase piinamisel mingit mõtet,” vastab Cassius. „Eriti kui ta on andnud kogu info, mis tal anda on.”

      „Mõtet?” Šaakal põrnitseb teda tasasel pilgul, kui seletab. „Selle mõte on karistus, mu heamees. See… asi arvas, et kuulub meie hulka. Nagu oleks ta võrdne, Cassius. Meist isegi üle. Ta pilkas meid. Magatas minu õde. Naeris meie üle ja lollitas meid, enne kui ta avastasime. Ta peab teadma, et tema kaotus ei olnud juhus, vaid paratamatus. Punased on alati olnud väiksed riukalikud olendid. Ja tema, mu sõbrad, on selle kehastus, mis nad tahavad olla, milleks nad saavad, kui me neid laseme. Nii et ma lasin ajal ja pimedusel teha ta ümber selleks, kes ta tegelikult on. Homo flammeus, kui kasutada uut klassifikatsioonisüsteemi, mille nõukogule esitasin. Evolutsiooni ajajoonel vaevalt erinev Homo sapiens’ist. Kõik ülejäänu oli vaid mask.”

      „Te peate silmas, et ta tegi lolliks teid,” lahkab Cassius, „kui teie isa eelistas oma vereliini pärijale voolitud punast? Vaat, mis see on, Šaakal. Armastusest ilmajäänud ja soovimatu poisi tujukas häbi.”

      Šaakal võpatab selle peale. Aja on oma noore kaaslase tooniga samavõrd rahulolematu.

      „Darrow võttis Julianuselt elu,” ütleb Antonia. „Siis tappis teie perekonna. Cassius, ta saatis tapjad teie vereliini lapsi veristama, kui nad end Olympos Monsil peitsid. Huvitav, mida teie ema sellest haletsusest arvaks.”

      Cassius ignoreerib neid, jõnksatades pead roosade poole seina ääres. „Tooge vangile tekk.”

      Nad ei liiguta.

      „Millised kombed. Isegi teil, Ohakas?” Too ei vasta. Põlgliku norsatusega võtab Cassius seljast oma valge keebi ja mähib selle minu väriseva keha ümber. Hetkeks ei ütle keegi midagi, teost sama rabatud kui mina.

      „Tänan,” kraaksatan ma. Aga ta vaatab mu sisse langenud näost kõrvale. Haletsus ei ole andestus, ega tänulikkus pattude andeksand.

      Lilath norsatab naerma ilma oma keedetud koolibrimunade kausilt pilku tõstmata. Ta neelab mune nagu komme. „Ühel hetkel muutub au iseloomuveaks, koidurüütel.” Šaakali kõrval istudes piilub kiilas naine üles Aja poole, silmad nagu Veenuse maa-aluste merede angerjal. Veel üks muna lupsab alla. „Vanamees Arcos sai seda omal nahal tunda.”

      Aja ei vasta, tema kombed on veatud. Aga naise sees hiilib surmavaikus; vaikus, mida mäletan hetkedest enne seda, kui ta tappis Quinni. Lorn õpetas teda tera kasutama. Talle ei meeldi näha, et mehe nime pilgatakse. Lilath neelab ahnelt veel ühe muna, ohverdades kombed solvangule.

      Liitlaste vahel on vaenulikkust. Nagu alati nendesuguste puhul. Aga see lõhe vanade kuldsete ja Šaakali kaasaegsema tõu vahel näib olevat täiesti uus.

      „Me oleme siin kõik sõbrad,” ütleb Šaakal naljatlevalt. „Talitsege ennast, Lilath. Lorn oli raudkuldne, kes lihtsalt valis vale poole. Niisiis, Aja, ma olen uudishimulik. Kas te kavatsete ta endiselt lahata, nüüd kui minu aeg Lõikajaga on läbi?”

      „Jah,” vastab Aja. Poleks siiski pidanud Cassiust tänama. Tema au ei ole tõeline. See on kõigest sanitaarne. „Zanzibar tunneb huvi, kuidas ta on tehtud. Tal on omad teooriad, aga ta ootab kärsitult näidiseksemplari. Me lootsime üles leida voolija, kes seda tegi, aga arvame, et ta hukkus Katos, Alcidalia provintsis raketitabamuses.”

      „Või nad tahavad, et te nii arvaksite,” ütleb Antonia.

      „Kord oli ta teil juba käes, kas pole?” küsib Aja teravalt.

      Šaakal noogutab. „Tema nimi on Mickey. Kaotas pärast litsentseerimata aureaadi sünni voolimist litsentsi. Vanemad püüdsid oma last eksponeerimisest päästa. Igatahes, pärast seda spetsialiseerus ta ebaseaduslikele õhu ja vee rõõmumodikatele. Tal oli Yorktonis voolimiskoda, enne kui pojad ta erilisema töö jaoks värbasid. Darrow aitas tal minu vahi alt põgeneda. Kui minu arvamust teada tahate, on ta ikka veel elus. Minu operatiivtöötajate sõnul on ta Tinoses.”

      Aja ja Cassius vahetavad pilgu.

      „Kui teil on Tinose kohta juhtlõng, peate seda meiega kohe jagama,” ütleb Cassius.

      „Mul ei ole veel midagi kindlat. Tinos on hästi peidetud. Ja me peame veel tabama ühe nende laevakapteni… elusalt.” Šaakal rüüpab kohvi.

      „Aga rauad on tules ja teie saate tulemustest esimesena teada. Kuigi ma arvan, et minu kondikihutajad tahaksid ulgujatest esimesena matti võtta. Kas pole, Lilath?”

      Ma üritan end selle nime nimetamisel rahulikuks sundida. Aga see on raske. Nad on elus. Vähemalt mõned neist. Ja nad valisid kuldsete asemel Arese pojad…

      „Jah, söör,” ütleb Lilath mind uurides. „Me naudiksime tõelist jahti. Punase leegioni ja teiste mässajatega võitlemine on tüütu, isegi hallide jaoks.”

      „Suverään

Скачать книгу