Koidutäht - Pierce Brown

Скачать книгу

siis tead, et minul on õigus ja sina eksid. Kuldsed peavad valitsema.”

      Unusta nad, ütleb pimedus. Ohver on praktiline. Mõistlik.

      „Ei… Ma ei tee seda…”

      Su ema tahaks, et sa elaksid.

      Mitte sellise hinnaga.

      Milline mees suudaks hoomata emaarmastust? Ela. Tema pärast. Eo pärast.

      Kas ta tõesti tahaks seda? Kas pimedusel on õigus? Lõppude lõpuks olen ma tähtis. Eo ütles seda. Ares ütles seda; ta valis minu. Kõigist punastest minu. Ma suudan ahelad purustada. Suudan elada enama jaoks. Siit vanglast pääsemine ei ole minust isekas. Suures plaanis on see isetu.

      Jah, isetu, tõesti…

      Ema anuks mind seda ohvrit tooma. Kieran mõistaks. Nagu ka mu õde. Ma saan meie rahva päästa. Eo unistus tuleb mis tahes hinnaga teoks teha. Minu kohustus on vastu pidada. See on minu õigus.

      Ütle need sõnad välja.

      Ma rammin pea kivisse ja karjun, et pimedus ära läheks. See ei saa mind ninapidi vedada. See ei saa mind murda.

      Kas sa siis ei tea? Kõik inimesed murduvad.

      Kile kõkutamine pilkab mind, kestes terve igaviku.

      Ja ma tean, et tal on õigus. Kõik inimesed murduvad. Mina tema piinamise all juba murdusin. Ma ütlesin talle, et olen pärit Lykosest. Kust ta leidis minu perekonna. Aga väljapääs on olemas, et austada seda, kes olen. Mida Eo armastas. Et vaigistada hääli.

      „Roque, sul oli õigus,” sosistan ma. „Sul oli õigus.” Ma tahan ainult olla kodus. Olla siit ära. Aga see on võimatu. Kõik, mis on jäänud, ainus auväärne tee on minu jaoks surm. Enne kui reedan veelgi enam selle, kes olen.

      Surm on väljapääs.

      Ära ole rumal. Peatu. Peatu.

      Ma virutan pead vastu seina varasemast tugevamini. Mitte karistamiseks, vaid tapmiseks. Endale otsa peale tegemiseks. Kui sellel maailmal ei ole meeldivat lõppu, siis piisab olematusest. Aga kui sellest tasandist väljaspool on org, siis ma leian selle. Ma tulen, Eo. Lõpuks ometi olen teel. „Ma armastan sind.”

      Ei. Ei. Ei. Ei. Ei.

      Ma paiskan kolju uuesti vastu kivi. Kuumus voolab mööda nägu alla. Valusädemed tantsivad öös. Pimedus ulub mulle vastuseks, aga ma ei peatu.

      Kui see on lõpp, siis ma sööstan selle poole.

      Aga kui ma pea veel viimase kõva hoobi andmiseks kuklasse ajan, ägiseb eksistents. Müriseb nagu maavärin. Mitte pimedus. Midagi teispool seda. Midagi kivis eneses, muutudes minu kohal valjemaks ja sügavamaks, kuni pimedus raksatab ja sellesse langeb leegitsev valgusemõõk.

      2

      VANG L17L6363

      Lagi avaneb. Valgus põletab silmi. Ma pigistan need kinni, kui kongipõrand üles tõuseb, kuni see klõpsatades peatub ja ma laman alasti lamedal kivipinnal. Lükkan jalad sirgu ja ahmin õhku, valust peaaegu minestades. Liigesed raksuvad. Sõlme läinud kõõlused keerduvad lahti. Ma sunnin end vastu teravat valgust silmi avama. Need täituvad pisaratega. On nii ere, et tajun ümbritsevast maailmast vaid pleekinud välgatusi.

      Mind ümbritsevad võõraste häälte katked. „Adrius, mis see on?”

      „… kas ta on kogu aja seal sees olnud?”

      „Milline hais…”

      Ma leban kivil. See ulatub kummalegi poole minu ümber. Must, sinise ja purpurse säbruline nagu kreooni mardikas. Põrand? Ei. Ma näen tasse. Alustaldrikuid. Kohvikäru. See on laud. See oligi mu vangla. Mitte mõni võigas kuristik. Kõigest meetrilaiune, kaheteistkümne meetri pikkune õõnsa südamikuga marmorplaat. Igal õhtul on nad söönud sentimeetrite kaugusel minust. Nende hääled kauged sosinad, mida ma pimeduses kuulsin. Minu ainsateks kaaslasteks nende lauahõbeda ja taldrikute klirin.

      „Barbaarne…”

      Nüüd ma mäletan. See on laud, mille taga Šaakal istus, kui külastasin teda pärast raudvihmas saadud vigastustest paranemist. Kas ta plaanis mu vangistamist juba siis? Kui nad mind siia panid, kandsin kapuutsi. Arvasin, et olen tema kindluse sisemuses. Aga ei. Nende õhtusööke eraldas minu põrgust kolmkümmend sentimeetrit.

      Vaatan oma pea kõrval oleva kohvikandiku kohalt üles. Keegi silmitseb mind. Neid on mitu. Ma ei näe neid läbi pisarate ja vere oma silmis. Ma vingerdan eemale, tõmbun kerra nagu esmakordselt üles kaevatud pime mutt. Liiga segaduses ja hirmunud, et mäletada uhkust või viha. Aga ma tean, et ta silmitseb mind. Šaakal. Lapselik nägu saledas kehas, liivakarva juuksed küljele kammitud. Ta köhatab kurgu puhtaks.

      „Austatud külalised. Lubage esitleda vangi L17L6363.”

      Tema nägu on korraga nii taevas kui põrgu.

      Näha teist inimest…

      Teada, et ma ei ole üksi…

      Aga seejärel meenutada, mida ta mulle on teinud… see rebib mul hinge seest.

      Teised hääled voogavad ja paisuvad, on oma valjuses kurdistavad. Ja isegi niiviisi keras olles tunnen midagi nende lärmist enamat. Midagi loomulikku ja leebet ja südamlikku. Midagi, mida ma pimeduse sõnul enam kunagi ei pidanud tundma. See tilgub pehmelt läbi avatud akna ja suudleb mu nahka.

      Hilissügisene iil lõikub minu räpa lihakasse ja niiskesse lehka ning ma mõtlen, et kuskil silkab läbi lume ja puude laps, vedades käsi mööda puukoort ja männiokkaid, juuksed puumahlased. Tean, et sellist mälestust pole mul kunagi olnud, aga tunnen, et pidanuks olema. See on elu, mida ma oleksin tahtnud. Laps, kes mul oleks võinud olla.

      Ma nutan. Mitte enda, vaid rohkem poisi pärast, kes arvab, et elab maailmas, kus Ema ja Isa on suured ja tugevad kui mäed. Kui ma vaid saaksin olla taas nii süütu. Kui ma vaid teaksin, et see hetk ei ole pettus. Aga see on. Šaakal ei anna midagi ilma, et ära võtaks. Varsti saab valgusest mälestus ja pimedus naaseb. Ma hoian silmi kõvasti kinnipigistatult ja kuulan, kuidas veri näolt kivile tilgub, ning ootan pööret.

      „Kolepõrgu, Augustus. Oli see tõesti vajalik?” nurrub kassilik tapja. Kähisev aktsent mattunud Luna veniva häälduse alla, omandatud Palatinuse künka õukonnas, kus võisteldakse selles, mis kellele kõige vähem muljet avaldab. „Ta lõhnab nagu surm.”

      „Käärinud higi ja surnud nahk magnetraudade all. Kas näete kollakat koorikut tema käsivartel, Aja?” tähendab Šaakal. „Siiski, ta on terve ja teie voolijate jaoks valmis. Kõigest hoolimata.”

      „Te tunnete meest paremini kui mina,” ütleb Aja kellelegi teisele. „Veenduge, et see on tema. Mitte mõni petis.”

      „Kas te kahtlete minu sõnades?” küsib Šaakal. „Te haavate mind.”

      Ma võpatan, kui tajun kellegi lähenemist.

      „Olge nüüd. Selleks vajaksite südant, arheKuberner. Ja teil on palju andeid, aga kardan, et sellest elundist olete küll ilma, mis ilma.”

      „Te olete ülemäära lahke.”

      Lusikad kõlksuvad vastu portselani. Kostab köhatusi. Ma igatsen kõrvad kinni katta. Nii palju helisid. Nii palju infot.

      „Nüüd lööb punane temas tõesti välja.” Külm, haritud naisehääl Marsi põhjaosast. Järsem kui Luna aktsent.

      „Just nii, Antonia!” vastab Šaakal. „Ma olen tahtnud näha, milliseks ta on muutunud. Aureaatide sugukonna liige ei saaks kunagi olla nii rikutud kui see olend siin meie ees. Teate, enne kui ma ta sinna sisse panin, palus ta minult surma. Hakkas sellepärast nutma. Irooniline on see, et ta oleks saanud end iga hetk tappa. Aga ei tapnud, sest mingi osa temast nautis seda auku. Kaua aega tagasi kohanesid punased pimedusega, kas teate. Nagu vaglad. Nende ruskel rassil pole mingit uhkust. Ta tundis end seal all koduselt. Rohkem kui kunagi meiega.”

      Nüüd meenub mulle vihkamine.

      Ma avan silmad ja annan märku, et näen neid. Kuulen neid.

Скачать книгу