LITMIR.BIZ

      Originaali tiitel:

      Kelly Hunter

      TROUBLE IN A PINSTRIPE SUIT

      2012

      Kõik õigused käesolevale väljaandele, kaasa arvatud õigused kogu raamatu või selle üksiku osa kopeerimisele ja levitamisele ükskõik millisel viisil, kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Anneli Sihvart

      Korrektor Inna Viires

      Previously published in the U.K. as SLEEPING PARTNER

      © 2007 by Kelly Hunter

      Trükiväljaanne © 2012 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2015 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 10699

      ISBN (PDF) 978-9949-20-511-0

      ISBN (ePub) 978-9949-84-517-0

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Perekonnale

      1. peatükk

      „Preili Fletcher?” küsis vanaldane kortsus uksehoidja, kellel oli seljas kahkjas tuunika ja peas turban.

      Mia noogutas ja pööras pilgu üles, silmitsedes lagunenud hotelli enda ees. Majesteetlikud marmorsambad, pudenev kipskrohv. Suurejooneline marmortrepp oli aja jooksul treppi mööda käinud jalgade mõjul tuhmiks muutunud.

      Räsitud ja rohtu kasvanud aia segadik…

      „Tere tulemast Oriendi Pärlisse – Penangi!” lausus mees suurejooneliselt. „Ja koloniaalse Georgetowni läiklevasse südamesse – hotelli Cornwallis.”

      Hotell asus tõesti saare koloniaalosa südames, sel oli mingi mulluste aegade kulunud võlu, aga kas just läiklev…? Mia heitis uksehoidjale juhmi pilgu.

      „Ma tean, mida te mõtlete,” sõnas mees. „Hotell on vana ja vajab kõvasti remonti. Aga kuuskümmend aastat tagasi, kui mina siin tööle hakkasin, oli hotell nii kuulus, et seda käidi kaugelt vaatamas.”

      „Ma usun teid.”

      Rajah’ – nii võis lugeda diskreetselt nimesildilt – nägu lõi särama. „See aeg võib tagasi tulla,” ütles ta. „Armastus suudab kõike.”

      Armastus ja hulk raha.

      „Niipea, kui needus on murtud.”

      „Kas siin on mingi needus?”

      „Muidugi. Kuidas muidu sai hotell nii ära laguneda?”

      „Aastaid hooletusse jäetud?”

      „Seda ka,” vastas mees. „Ma teatan härra Ethanile teie saabumisest. Ta on teid oodanud. Me kõik oleme.” Rajah lükkas ukse neiu ees lahti. „Palun, preili Fletcher.”

      „Mia,” sõnas kõnetatu, imestades nüüd mõningase hilinemisega, kuidas mees teadis, kes ta on.

      „Preili Mia,” sõnas mees vanade silmade särades. „Tere tulemast koju.”

      2. peatükk

      See polnud kodu.

      See hotell polnud kunagi olnud Mia kodu, ükskõik millele uksehoidja poleks vihjanud. Ta oli üles kasvanud Sydneys ja seal ka koolis käinud. Ta elas seal… klantsitud eliitkorteris, kust avanes vaade Harbour Bridge’ile. Ta valis korteri suurejooneliste sadamavaadete pärast, lisaks asus see kahe tänavavahe kaugusel Fletcheri korporatsiooni peakorterist, kus Mia veetis suurema osa ajast. See oli tema kodu. Mitte allakäinud koloniaalhotell linnas, mis asus poole maailma kaugusel tema kodust.

      Kuigi selle oli talle äsja pärandanud ema, kellest ta midagi ei teadnud.

      Vana uksehoidja ootas neiu sisenemist, silmad heatahtlikud ja külalislahked. Kodu või mitte, aga nüüd kuulus see koht Miale ja ta pidi oma kohust täitma.

      Mia oli Richard Fletcheri tütar – tema ainus laps – ja märkimisväärse varanduse pärija. Ta teadis oma kohustusi.

      Ta suudab seda teha. Suudab.

      Kui raske on astuda ellu, millest ta midagi ei tea?

      Raske.

      Aga Mia oli ka sellega harjunud. Mia naeratas kiiresti Rajah’le, hingas sügavalt sisse, ajas selja sirgeks ja astus sisse.

      Mia oli oma ema koopia. Samasugune peen kehaehitus ja painavalt võluv nägu nagu Lilyl.

      Ethan Hamilton seisis laia trepi ülemisel mademel ja vaatas naist, kelle Rajah sisse juhatas. Ta oli rahul, et saab oma asukoha eelise ära kasutada ja teda ei nähta, ning jälgis, kuidas naine uudishimulikult fuajeed uuris, tõstis siis pilgu üles nagu kõik, kes siia majja sisenesid, ja silmitses laest alla rippuvat antiikset kandelaabrit. Selle kuus tuhat käsitsi lihvitud kristallripatsit olid uhked, ehkki lühter polnud aastaid tuledes säranud. Naise huuled kaardusid, ta naeratus oli pigem imetleva lapse kui kalkuleeriva pärijanna oma ja Ethan tundis, kuidas ta süda hakkas värisema.

      Ta vaatas, kuidas hotelli vanaldane administraator kiirustas Miat tervitama. Kui Lily tütar sirutas tervituseks käe, haaras Ayah sellest kinni ja surus käe oma kortsulise põse vastu. Seda polnud Mia oodanud ja see ei meeldinud talle, kuigi ta varjas oma ebamugavust üsna hästi. Ayah ütles midagi ja Mia raputas pead, näol veidi nukker ilme. Vastus oli ei, mida ka poleks küsitud. Naine tõmbas käe ära, lükkas õlgadeni ulatavate säravate tumedate juuste pahmaka kõrva taha ja vaatas uuesti ringi.

      „Kas ta märkab, milline meistritöö on roosipuust välja lõigatud keeruka mustriga rinnatis, mis piirab laia paraadtreppi? Kas näeb kulunud Pärsia vaiba all vaimustavaid marmorastmeid? Kas mõistab selle hoone maagiat?” mõtles mees. „Või tajub ainult väsimust ja allakäiku?”

      Mia vaatas Ethanile otsa.

      Pärast pikka pausi hakkas ta trepist üles tulema. Mees oleks pidanud tervituseks allapoole astuma ja käituma džentelmenina, mitte kujuna, aga naise üksainus pilk sundis kõik unustama. Kui Mia jõudis Ethani juurde, sirutas ta käe ette ja naeratas ettevaatlikult ning neutraalselt.

      „Härra Hamilton,” ütles ta. „Mina olen Mia Fletcher.”

      „Tean.” Mees võttis naise väikese sooja käe ja pingutas kõvasti, et tagasi suruda kirepalangut, mis läbis teda nagu noatera. Sellist asja oli ka varem juhtunud ja ta püüdis end kontrolli all hoida. Ta lasi naise käe järsult lahti – põrgusse viisakus –, aga mälestus puudutusest jäi püsima.

      „Kust te teate, kes ma olen?” küsis naine. „Kust Rajah teab?”

      „Te olete oma ema moodi.” Välja arvatud silmad. Lilyl olid suured soojad pruunid silmad. Tütrel aga hallid nagu talvine taevas. Jahedad ettevaatlikud silmad kaalusid ja hindasid meest hoolikalt, see oleks mehele meeldinud, kui silmad poleks just teda lahanud. Isa silmad, mõtles Ethan, meenutades ähmaselt ranget tumedajuukselist vesihallide silmadega meest. Sellepärast olidki Mia silmad nii tuttavad.

      „Te pole näinud ühtegi pilti temast, eks ole?”

      „Ei.” Painavalt hallid silmad muutusid tumedamaks. „Härra Hamilton, ma tean oma emast väga vähe. Kolm päeva tagasi, enne teie juriskonsultandi telefonikõnet, oleksin ma öelnud, et mu ema oli orb, kes abiellus isaga, sünnitas minu ja suri varsti pärast seda.”

      „Te arvasite, et

Скачать книгу