LITMIR.BIZ

      Minu kohtumine Hiiumaaga on lõpp ja algus ühekorraga, kuigi nii see vist elus kipubki olema. Ühel talvel loen järjekordselt kuskilt ajalehesabast, milline ekstraordinaarne verstapost see müstiline ja enneolematu 33. eluaasta küll on. Kogu salapära selle vanuse ümber on muidugi tänu piiblile. See selleks, mina mäletan lihtsalt üht ahastavat silmapilku, mil ma istun pärast loetut maha ja tõmban kulmu kipra – nii neetult paigas on mu elus kõik. Hästi või halvasti, aga siiski paigas, lõplikult. On perekond, on kodu, on töö, on puhkuseplaanid. Midagi ehk veel, ei mäleta enam. Mida mul siis enam oodata on, mille nimel pingutada või rabeleda? Ja sellest eriskummalisest numbrist, mis seitsmevennapäeval kukub, ei tea üldse midagi oodata.

      Mina olen lihtsalt erand, tõden samal hetkel, mina olen siis see, kes saab 33 ja kelle elus ei juhtu absoluutselt mitte midagi, ei ühtegi põrutavat sündmust. Kõigest puhas rutiin. Põrgusse need naisteajakirjad ja astroloogidest soolapuhujad!

      Edasi läheb kõik pööraselt kiiresti. Kuu enne sünnipäeva saan aru, et midagi on väga-väga korrast ära, paar nädalat pärast sünnipäeva viime avaldused sinna, kuhu vaja ja ühtlasi on see ka paslik hetk adumaks, et poolteist kuud pärast kardetudoodatud numbri kukkumist ei ole mul abikaasat, on pool perekonda, pole kodu ja eluolu üle vaadates on mõistlik ka töökohavahetus ette võtta, mis ühtlasi tähendab, et ajutiselt ei ole mul ka tööd.

      Fantastiline! Naisteajakirju lugedes ma just sellist 33 ette kujutasingi – sain, mis tahtsin…

      Ja tagatipuks – aga selleni jõuan alles kuude möödudes – on Mang järjekordselt minust targem olnud või mu akna taga luuranud, sest ta on just nimelt selleks aastaks lubanud mulle töökoha, elukoha ja elukaaslase vahetuse. Tere-tore.

      Neil keerulistel aegadel tegutsesin Viljandis majutusasutuse perenaisena ja pärimusmuusika aidas kontsertide-etenduste juures ning läksin giidikoolitusele. See oli kooslus meeldivatest toimetustest, mida ma tegin siiski kellegi teise jaoks, kusagil mujal, teiste juhtnööride järgi…

      Kui sel hetkel teadnuksin, et jõuan kõigi nende eksirännakute käigus otsapidi Hiiumaale, ma nii okkaline muidugi poleks olnud. Sest mis siin ikka okkaid puhevile ajada, kui elu saab järsku uued värvid ja veeretab veerandhiidlase näol otse mu nina alla suure armastuse. Hiiumaale sattudes said need eespool nimetatud kolm valdkonda taas mu igapäevaelu osaks, ent nüüd otsustasime meie kaks, mida ja kuidas ja kellele teha. Me peame jõudumööda puhkemaja, oleme mõisaaegse kivilauda ehitanud saaliks, kus kõlab just meile meelepärane muusika ja lavastatakse etendusi, ning näitame ja tutvustame isehakanud giididena oma kohaliku koloriidiga talukohta.

      Seesuguse tandemina me oma kultuuri- ja turismivankrit Soonlepa külas vedama hakkame: mu kaasteelise üle 15aastase kogemuse toel ja uusvõõrast minu värske pilgu all. Iga päev õpime, areneme, sageli rõõmustame, harvem krigistame hambaid… ent ta edeneb siiski, see meie ühine teekond Hiiumaal.

      Nii jõudsin ma Hiiumaale keerulisi teid pidi palju aastaid ja üks lahutus hiljem. Nüüd on see saar saanud Minu Saareks, kasvanud südame külge ühes oma kõverate naljade ja ausate inimeste ning lõputute legendide ja lugudega.

      PS. Segasel lahutusesuvel satun vaatama dokumentaalfilmi Liv Ullmannist, kus paljude muude mulle imponeerivate asjade seas toidan oma fantaasiat kujutluspiltidega metsikust saareelust, lõputust üksindusest ja, mis seal salata – ka erilisest mehest. Kuigi Ingmar Bergman kui selline oleks ilmselgelt liiga eriline. Ja isiksusena keeruline.

      Natuke liiga surnud muidugi ka.

      ESIMESE KORRA VÕLU

      Hiiumaa tekkis saarlaste arvates nönna: kord ennemuistsel aal, kui Hiiumaa kohal haigutas suur tühjus, olla Leisi kalur sinna koha peale mörrad sisse viind. Aga olla järgmistel kuudel nönna palju tuult ja viina olnd, et ei saanud ää tuuagi neid sealt. Ühel heal päeval olla kaema mindud ja avastatud, et mörrad puhta sitta täis, mida koguvad seiemaani.

      Hiiumaa tekkimise müüdile vastukaaluks olgu ikka ka Saaremaa tekkimine kirjas: kõik sodi ja prügi, mida kunagi iidlastel enam vaja ei läinud, see visati Hiiumaa lõunarannikult alla ja sinna tekkiski uus saar – Saaremaa.

      Olin niisiis Hiiumaast siit ja sealt kuulnud, ent näinud seni siiski mitte. Meie, lõunaeestlased, käime peamiselt ikka Saaremaal, on kuidagi geograafiliselt lähemal, ega seal muud imet olegi.

      Saaremaast on mul täitsa oma ettekujutus olemas ja see on rohkem kui hea. Kui sa sõidad Saaremaale, mis omakorda eeldab ka Kuressaarde põikamist, siis sa just nagu näekski peaaegu kõike. Sa näed vett ja kadakaid ja tuulikuid ja teoreetiliselt ka jaanalinde ja veel nipet-näpet.

      Avalik ja avatud – jah, nii võiks iseloomustada seda suurimat ja number üht meie saartest. Suuruselt number kahega mul nii libedalt ei lähe, kuigi me esimesel kohtumistunnil on sulnis kevadõhtu, päevad juba pikemad ja valgust täis. Mu Saar varjab end nagu ontlik tütarlaps. Kui sõidad seda peamist, Kärdla–Heltermaa maanteed mööda, siis ongi vaid üks looklev teelint ja lõputud metsad kahel pool seda, ei muud. Looklev teelint on siinkohal pelgalt kunstiline liialdus, sest uued maanteed on kõik puha asulatest mööda viidud ja võimalikult sirgeks tõmmatud, mis jätab mulje, et ega siin suurt midagi ei olegi. Ja nii võib Heltermaa sadamast otse Kärdlani välja sõita, olemata näinud midagi peale metsa, vaid asfalt laulmas monotoonselt autorataste all. Kus on see Hiiumaa, millest te kõik vaimustunult räägite?

      Ma ei näe.

Скачать книгу