LITMIR.BIZ

Скачать книгу

harjuma. Vaadates oma kirjutuslaua nurgal hoolikalt kokkuvoldituna lebavaid kirju, tundis ta iga kord südames valusat pitsitust: ridade vahelt aimus talle nii mõndagi, mis oli jäetud ütlemata. Tema noorem poeg Valentine Warleggan polnud veel kahenegi ja kosus tasapisi ägedast rahhiidist, mille all oli kannatanud läinud talvel.

      Elizabeth oli käinud koos kolme vana sõbraga väljas kaardimänguõhtul; sellepärast meeldiski talle veeta talved Truros: siin mängisid kõik kaarte ning see oli sootuks midagi muud kui Francisega ja pärast Francise surma Trenwithis veedetud igavad ja üksildased talved. Uue abikaasagagi ei läinud kõik alati ladusalt – iseäranis viimasel ajal –, aga elus oli nüüd sootuks rohkem särtsu ning tema oli naine, kellele see mõjus hästi.

      Elizabeth mähkis parajasti salongis üht väikest pakki paberisse, kui sisse astus George. Esialgu ei lausunud mees sõnagi, vaid kõndis üle toa ja hakkas läbi vaatama ühes sahtlis olevaid dokumente. Seejärel lausus ta: „Peaksid jätma selle teenija hooleks.”

      Elizabeth vastas kergelt: „Mul pole oma ajaga niikuinii suurt midagi peale hakata. See on Geoffrey Charlesile mõeldud kingitus. Tal on järgmise nädala lõpul sünnipäev ja Londoni postitõld väljub homme.”

      „Jah, kena, pane ka minu poolt kaasa väike kingitus. Ma pole tema sünnipäeva unustanud.”

      George astus teise sahtli juurde ning võttis sealt välja väikese karbi. Selles oli kuus pärlmutternööpi.

      „Oi, George, need on väga ilusad! Nii kena, et sul meeles oli … Aga kas on ikka mõistlik saata neid talle kooli? Kas ei või need seal ära kaduda?”

      „Kui kaovadki, mis seal ikka. Poiss on kaunis edev, tema sealne rätsep oskab ehk nendega midagi peale hakata.”

      „Tänan. Panen need siis koos oma kingitusega teele. Ja lisan õnnesoovikirjakese, milles ütlen, et need on sinult.”

      Geoffrey Charles polnud oma kirjades kordagi maininud kasuisa ega palunud tollele midagi edasi öelda. Mõlemad olid seda küll märganud, aga ei teinud sellest kunagi juttu.

      George lausus: „Sa käisid väljas?”

      „Maria Agari juures. Ütlesin sulle, et lähen.”

      „Õige küll. Olin unustanud.”

      „Mulle meeldib Maria pool väga. Ta on nii heatujuline ja lustlik.”

      Järgnes vaikus. See oli pingest laetud.

      Vaikuse katkestas Elizabeth. „Valentine küsis täna sinu järele.”

      „Tõesti? Valentine?”

      „Jah, ta ütles mitu korda: „Papa! Papa! Papa!” Sa pole teda mitu päeva vaatamas käinud ja ta tunneb sinust puudust.”

      „Nojah … võib-olla homme.” George lükkas sahtli kinni. Nägin täna sinu vana teenrit. Sattusin temaga Kaklevates Kukkedes kokku.”

      „Kellega? Missuguse teenriga?”

      „George Tabbiga.”

      „Aa … Kuidas tal läheb?”

      „Kippus rääkima vanadest aegadest.”

      Elizabeth voltis paberi paremini ümber paki otsa. „Pean tunnistama, et olen tundnud pisut süümepiinu, sestpeale kui me ta ära saatsime.”

      „Mispärast?”

      „Noh, ta töötas meil … see tähendab mu äia ja Francise juures nii palju aastaid. Oli ju kurb, et ta pidi kõigest ilma jääma, sest hakkas endast lõpupoole liiga palju arvama.”

      „Ma andsin talle kaks gini?”

      „Kaks gini! See oli sinust enam kui lahke!” Elizabeth vaatas abikaasale ainiti otsa, püüdes tolle läbitungimatust ilmest midagi välja lugeda. „Olen mõnikord endamisi mõelnud, kas ei peaks me võtma teda tagasi. Ta on oma õppetunni kätte saanud.”

      „Joodiku? Joodikud lobisevad liiga palju.”

      „Mida ta lobiseda võiks? Ma ei tea, et meil oleks saladusi, mida peaksime maailma eest varjama.”

      George kõndis ukse juurde. „Kellel siis saladusi ei ole? Kas pole me kõik kaitsetud tagaseljajuttude ja keelepeksu ees?” Ta läks toast välja.

      Hiljem sõid nad kahekesi õhtust. Elizabethi isa ja ema olid jäänud Trenwithi ning George’i omad olid Cardew’s. Viimasel ajal olid nad einestanud vaikides. George oli vankumatult viisakas mees ning tema käitumine püsis alati kindlates, kaunis kitsastes piirides. Elizabethi esimene mees Francis oli olnud kord ülevas tujus, kord tusane, kord küüniline, kord vaimukas, kord lihvitud kommetega, kord maamehelik, kord pedantne, kord lohakas. George’i kohta võis seda kõike harva öelda, tema hoidis oma tundeid alati ohjes. Aga isegi nendes raamides oli Elizabeth õppinud nii mõndagi välja lugema ning teadis, et viimase kahe kuuga oli mees hakanud temasse hoopis teisiti suhtuma. George oli teda ka varem jälginud, otsekui püüaks selgusele jõuda, kas Elizabeth on temaga tõepoolest õnnelik, aga viimasel ajal oli mehe ainitine pilk muutunud raskesti talutavaks. Ning kui Elizabeth varem silmad tõstis ja mehe pilgu tabas, ei pööranud too seda kõrvale, vaid silmitses teda avalikult, ilma et see oleks tundunud kuidagi solvav, aga kui naine nüüd märkas, et George teda seirab, vaatas mees kiiresti mujale ja peitis oma mõtted ära, enne kui ta jõudis neid lugeda.

      Mõnikord tundus Elizabethile, et ka teenijad jälgivad teda. Korra või kaks oli ta saanud kirja, mis näis olevat lahti võetud ja uuesti pitseeritud. See oli väga ebameeldiv, kuid pani ta pahatihti mõtlema, kas ei mängi kujutlusvõime talle vingerpussi.

      Kui teenijad olid läinud, sõnas Elizabeth: „Me saime kutse Caroline Penveneni pulma, kuid pole sellele ikka veel vastanud. Peame seda varsti tegema.”

      „Ma ei soovi minna. Doktor Enys arvab endast liiga palju.”

      „Arvan, et seal on kohal kogu krahvkond.”

      „Võib-olla.”

      „Kujutan ette, et ta on kõigi silmis lausa kangelane: äsja Prantsusmaal vangist pääsenud ja sellest katsumusest hädavaevu eluga välja tulnud.”

      „Ja tema päästja on kahtlemata samuti seal ja laseb ennast ülistada oma kuritegeliku ja mõtlematu teo eest, milles hukkus rohkem inimesi kui pääses.”

      „Aga nagu me teame, meeldivad inimestele seda laadi romantilised žestid.”

      „Ja romantilised kujud samuti.” George tõusis ja pööras naisele selja. Elizabeth märkas, et mees on jäänud palju kõhnemaks, ning mõtles endamisi, kas pole tollel ehk mingit tervisehäda. „Ütle, Elizabeth, mida sina nüüd Ross Poldarkist arvad.”

      See oli ehmatav küsimus. Nende abielu jooksul polnud terve aasta seda nime mainitud.

      „Mida ma temast arvan, George? Mida sa sellega silmas pead?”

      „Seda, mida ma ütlesin. Ainult seda, mida ma ütlesin. Sa oled tundnud teda – kui kaua? – viisteist aastat. Olid – kui väljenduda kõige tagasihoidlikumalt – tema sõber. Endisaegadel kaitsesid teda vähimagi kriitika eest. Kui püüdsin pälvida tema sõprust ja tema need katsed tagasi lükkas, asusid tema poolele.”

      Elizabeth jäi istuma ja näppis närviliselt salvräti palistust. „Ma ei ütleks, et asusin tema poolele. Kõik muu, mida ütlesid, on siiski tõsi. Aga … viimastel aastatel olen oma suhtumist muutnud. Peaksid seda ju ometi teadma. Selle aja peale kindlasti. Jumal hoidku!”

      „Jätka.”

      „Põhjus, miks mu arvamus muutuma hakkas, peitus vist selles, mis hoiaku ta võttis Geoffrey Charlesi suhtes. Kui sinuga abiellusin, oli see talle ilmselgelt vastukarva ning kui ta siis jõulude ajal väevõimuga majja tungis ja meid ähvardas, sest tema naisel oli olnud lahkarvamusi sinu metsnikuga, tundus see mulle talumatu.”

      „Ta ei tunginud majja väevõimuga,” lausus George vaikselt, „ta leidis mingi sissepääsu, millest meie ei tea.”

      Elizabeth kehitas õlgu. „On see tähtis?”

      „Ma

Скачать книгу