LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tema eest,” ütles Drake. „Palu Morwenna eest.”

      II

      Pally sepikoda, nagu seda kutsuti, asus Namparast ja Trenwithist St. Ann’si viiva suurema tee ääres väikeses sügavas orus. Et sinna pääseda, tuli minna mööda mäenõlval looklevat rada alla ja ronida mereäärsesse väikelinna jõudmiseks teisest nõlvast üles. Merest lahutasid seda umbes poolteise miili ulatuses lausikud kivised põllud ja aher raba; taamal kerkis astelhernepuhmaste ja kanarbikuväljade kohale ühe Warlegganite kaevanduse, Wheal Spinsteri suitsu. Sepikojast edasi muutus maapind laugemaks ning seal asusidki põllud, kuus aakrit, mis pidi pandama enampakkumisele. Kõigest muust Warlegganitele kuuluvast lahutasid seda valdust Trevaunance’i abajas ning vanaldase poissmehe Sir John Trevaunance’i maja ja maad. St. Ann’si poolsel kõrgendikul paiknes pool tosinat hütilobudikku ning selle kandi ainukese metsatuka taha jäi St. Ann’si kirik, mille tömp torn üle künkaharja siia parajasti kätte paistis.

      Demelza, kes oli pakkunud end Rossile ja Drake’ile kaasa vara üle vaatama, silkas nüüd ringi ja uuris kõike hoopis innukamalt kui kumbki mees. Rossile tähendanuks see ost tasutud võlga, rahuldust pakkuvat tegu ning võimalust riskivabalt raha paigutada. Drake’ile oli see unistus, mille täitumist ta ei suutnud esialgu hoomata; kui see siin kuuluks talle, siis oleks ta omanik, noor mees, kellel on, mille nimel tööd rabada, meistrimees, kes võib lootusrikkalt tulevikku vaadata. Oleks sulaselge tänamatus küsida, mida siin peale hakata. Aga Demelza uuris kõike nii hoolikalt, nagu plaanitaks seda osta talle ja ainult talle.

      Madalast kivimüürist ümbritsetud hoov oli täis pori ja igal pool vedeles rauakola, roostes adrajuppe ja purunenud vankriaisu. Teisel pool pääses hoovist sepikotta, kus olid tavapärane keskne kivipost hobuse kinnitamiseks, ääs, pump, mille all seisis veetünn, ning alasi ja avar korstnajalg. Kõik kohad olid täis hobusesõnnikut. Sepikoja taga asuvas majas olid kitsuke muldpõrandaga köök, kust viis kaks astet üles väikesesse laudpõrandaga elutuppa, ja redeli kaudu pääses ülakorruse magamistubadesse.

      Koduteel oli Demelzal nähtu kohta palju ütlemist: kuidas see tuleb ära koristada, too parandada ja kolmas üles kõpitseda; mida on võimalik peale hakata põldude, lauda, küüni ja hooviga ning kuidas Drake peaks palkama odavat tööjõudu, kes koha puhtaks kasiks ja korda teeks. Mehed olid enamjaolt vait ning kui koju jõuti, aitas Drake õe hobuse seljast maha, pigistas tema kätt, suudles teda põsele, naeratas Rossile ja hakkas pikkade sammudega oma hüti poole astuma.

      Ross saatis teda pilguga. „Ta on sõnakehv. Sellest kohast saaks asja, aga tal on tarvis söakust, et säärasest meeleolust välja rabelda.”

      „Arvan, et „see koht”, nagu sa seda nimetad, tuleb talle kasuks, Ross. Kui Drake on kord juba peremees, ei saa ta lasta sel endale kaela variseda. Ma juba näen, kui palju sellega annaks ette võtta.”

      „Sina näed alati. Küllap teen ma panuse sellele, et tal on sinuga piisavalt palju ühist.”

      Nõnda siis ratsutasid Ross ja Drake kaks päeva hiljem Chacewaterisse ja seisid King’s Armsi võõrastemajas peetaval oksjonil kahekümne pakkuja seas; varsti saabus hetk, kui Ross noogutas viimast korda, ning haamri kolksatus kuulutas Pally sepikoja 232 naela eest tema omaks. Seitse nädalat hiljem lahkus Drake Carne jäädavalt Reathi hütist; kaisutanud ja suudelnud venda, istus ta selleks otstarbeks laenatud kaevandusponi selga ning asus – saadetuna teisest ponist, kelle sadulakottidesse Demelza oli toppinud toitu ja muud käepärast, nagu tarbeesemeid, väljapraagitud mööblitükke ja kardinariiet – teele, et võtta oma vara üle. Esiotsa pidi tema elu olema üksildane, aga lähimas hütis elava lesknaisega oli lepitud kokku, et too astub aeg-ajalt läbi ja teeb Drake’ile süüa ning tema kaks lapselast aitavad põllul, kui peremees töödega jänni jääb. Too ise ei pruukinud käsi rüppe lasta nii kaua, kui valgust jagus, aga sel aastaajal läks varakult pimedaks ja mõnikord arutas Demelza, kas ost oli ikka õigesti ajastatud. Ross lausus seepeale: „Olin ise kolmteist aastat tagasi samas seisus. Ma ei kadesta teda. Pole just kiiduväärt olukord, kui oled alles nii noor. Aga nüüd tuleb tal endaga ise hakkama saada.”

      „Kahju, et Sam temaga kaasa ei läinud.”

      „Arvan, et Sam hakkab päris sageli tema pool käima.”

      Sam käiski venna pool neil esimestel kuudel kaunis sageli ja jäi mõnikord halva ilmaga isegi ööseks sinna, aga tema enda lambukesed vajasid samuti hoolt. Ning needki, kes tema karja ei kuulunud. Sami arvates oli tähtis, et sõnad ja teod langeksid alati kokku. Kristuse eeskujul oli tarvis ravitseda nii inimeste ihu- kui hingehädasid. Ning ehkki talv oli eelmisest leebem, olid tingimused mõnes mõttes isegi hullemad. Nisukvarteri^[1.] hind oli 110 šillingit ja muudkui tõusis. Hurtsikutes, mis ei pidanud tuult ega vihma ning mille koldes polnud tuld, kössitasid poolpaljad näljast pundunud kõhuga lapsed. Kõikjal valitsesid nälg ja tõved.

      Ühel selgel ja külmal veebruarihommikul asus Sam, kes oli veetnud öö Pally sepikojas, tunnise varuga teele, et jõuda oma vahetuse alguseks Wheal Grace’i. Nõnda jäi tal aega astuda Grambleris läbi teistest eemal seisvast lagunenud hurtsikust, kus oli tema teada haige peaaegu kogu pere. Pereisa Verney oli töötanud esialgu Grambleri kaevanduses ning selle sulgemise järel kaljudel seisvas Wheal Leisure’is. Kui ka see kinni pandi, arvati ta kihelkonna ülalpeetavate hulka, kuid Jim Verney polnud nõus minema naist maha jättes töömajja ega lubanud ka oma poistel vaesteabi korras kuhugi õpipoisiks minna, sest see olnuks sama hea kui orjus.

      Sel hommikul nägi Sam paraku, et palavik oli teinud seda, mida inimene polnud suutnud, ja isa tema perest lahutanud. JimVerney oli öösel surnud ning ta leidis Lottie Verney meest matmiseks ette valmistamas. Hurtsikus oli ainult üks tuba ja üks voodi, kus surnu kõrval, samas palavikus, mis oli viinud isa, viskles ja vähkres noorim poeg, kuna jalutsis, nõrk ja kahvatu, kuid ikkagi paranemas, lamas vanim. Voodi kõrval pesulaual oli keskmine poeg – samuti surnud. Neil ei olnud toitu, tuld ega abilist ning ehkki lehk oli väljakannatamatu, jäi Sam pooleks tunniks nende juurde, tehes noore lese heaks kõik, mis seisis tema võimuses. Siis kõndis ta mööda rööpmelist teed küla viimase hütini ütlema Jud Paynterile, et vaestehauda lisandub veel kaks surnut.

      Jud mühatas, puhus läbi hõredate hammaste ja vastas, et selles hauas on juba üheksa laipa. Üks veel ning ta ajab selle kinni, saagu mis saab. Kui see kauemaks lahti jätta, lähevad kajakad kallale, hoolimata lubjast ja üle augu visatud laudadest. Või siis koerad. Viimastel nädalatel on siinkandis liikvel olnud üks rääbakas krants. Muudkui nuhib ja haugub. Küllap Jud ta lõpuks kinni nabib. Sam taganes hütist välja ja läks arsti juurde, et jätta tollele teade.

      Doktor Thomas Choake’i kodu Fernmore jäi küll kõigest poole miili kaugusele, aga vahe oli suur: ühel pool kisendav vaesus, teisel pool vaikne jõukus. Juba kümme sammu lehkavast lobudikust eemal tundsid end hoopis teisiti, õhk oli hammustavalt selge ja karge. Öösel oli külmetanud, aga härmatis ja hall olid hakanud päikese käes kiiresti sulama. Ämblikuvõrkudes hiilgasid juba veepiisad. Kajakad kriiskasid kõrgel taevalaotuses, lennates kord oma tiibade jõul, kord tuulest kantuna. Kauguses kohisesid ja tümisesid murdlained. Ilus päev, kui sul oli kõhus toitu ja ihuliikmetes nooruslikku rammu. „Kiidetud olgu Jeesus Kristus!” ütles Sam ja hakkas minema.

      Ta muidugi teadis, et vaesed ei lähe Choake’ile eriti korda, aga tegu oli ikkagi naabritega ning säärane äärmuslik viletsus pidi ometi väärima pisutki tähelepanu. Fernmore polnud ka ise palju parem kui tavaline talumaja, aga ikkagi väärikalt oma maa peal ja oma sissesõiduteega ning ümbritsetud oma vanadest tuulte räsitud mändidest. Sam läks tagaukse juurde. Selle avas pikka kasvu teenijatüdruk, kellel olid kõige julgemad ja avalamad silmad, mida Sam eales oli näinud.

      Põrmugi kohmetumata – sest mis kohta võinuks ujedusel olla jumalariigi otsingutes – naeratas Sam tüdrukule pikaldaselt ja nukralt nagu ikka ja palus tohtrile edasi anda, mida oli tulnud ütlema. Et kaks inimest, kaks Verneyt, olid oma hurtsikus surnud; pere on väga vaene ja noorim, kõrges palavikus poiss, kes köhib ning kelle põskedel ja suu ümber on punased laigud, vajab hädasti abi. Kas tohter tahaks minna neid vaatama?

      Конец ознакомительного

Скачать книгу