Keeristorm. Esimene raamat - Rick Mofina

Скачать книгу

kandidaat, 33-aastane Mandy Lee, oli ülduudiste reporter ja kunagine teismeline iluduskuninganna, kes oli võitnud kaks osariigi uudisteauhinda, enne kui müüs oma osaluse Dallase Morning Newsis.

      Kate’iga kohtudes oli tema suhtumine olnud jahe.

      „Canton Ohios? Ma isegi ei teadnud, et selles pisitillukeses linnas on ajaleht.“ Mandy näitas Kate’ile oma iludusvõistluse võitja naeratust.

      Kate teadis, et oli ebasoodsas olukorras. Ta tajus ka, et Dorothea Pick oli pahaks pannud, et lõppnimekirjas oli tema.

      „Teil on vedanud, et siin olete,“ oli Dorothea öelnud. „Siinsamas Dallases oli nii palju tugevaid kandidaate.“

      Chuck Laneerile oli Kate’i visadus Ohios töötades muljet avaldanud ning tema oli omalt poolt olnud kindla sõnaga, ent õiglane.

      „Näidake end meile lihtsalt oma parimast küljest,“ oli ta Kate’ile lausunud.

      Oh, Kate teeb enam kui seda.

      Royl ja Mandyl võis olla parem ettevalmistus, kuid Kate oli võitleja, kes ei loobunud eales pingutamast. Katseaja lõpus saab üks neist töökoha. Teised lähevad töötuna koju.

      Alla jääda ei tulnud Kate’i puhul kõne allagi. Praegusel ajal kärpis enamik Ühendriikide uudistetoimetusi töötajate arvu. Vähesed palkasid uusi. See oli Kate’i parim võimalus saada täiskohatöö, võib-olla tema ainus võimalus, ja seni ei paistnud olukord hea.

      Seni oli tema töö pälvinud vähe avaldamist või oli tulemuseks olnud teiste lugudesse põimimine. Ta oli saanud oma nime alla kirjutada vaid ühele loole, mis üleriigiliselt avaldati. Ta oli siin viibimiseks riskinud paljuga.

      Ta ei saanud läbi kukkuda.

      Kate vaatas otsa arvuti ekraanisäästjal naeratavale Grace’ile ja teda valdas süütunne.

      Kas ma langetasin seda tehes õige otsuse?

      Kate’i kuueaastane tütar Grace oli kodus Cantonis Kate’i sõprade juures. Jumal küll, kuidas ta tütrest puudust tundis; Kate ei tahtnud temast eemal olla, kuid ta vajas täiskohatööd. Kuue kuu eest oli Kate Repositoryst koondatud ja praegune katseaeg Dallases oli tema parim võimalus uueks alguseks.

      Ent seni ei läinud tal hästi. Kate’il oli vaja esitada toimetajale tugevamaid lugusid.

      Kate’i telefon helises. See oli Dorothea.

      „Sain su loo kätte. Tule minu juurde.“

      Kui Kate Dorothea laua juurde jõudis, patsutas uudistetoimetaja toolile, mille ta oli enda kõrvale veeretanud. Kate’i lugu oli avatuna tema kuvaril.

      „Võta istet,“ sõnas Dorothea. „Ma tahan, et sa näeksid, mida ma teha kavatsen.“

      Toimetuse tähtsuselt teine isik Dorothea Pick lähenes viiekümnele. Kate’i arvates oli ta pisut ülemeigitud ja liialt kaardus kulmudega paistis ta olevat pidevalt üllatunud või vihane. Tal oli meeldiv hääl, milles oli lõunaosariiklase sarmi, mis oli lähedal üleolevale armulikkusele alati, kui ta pöördus Kate’i poole tolle tööst rääkides.

      „See on hästi kirjutatud, kuid see pole üleriigiline uudis.“ Dorothea harutelefon helises. Ta heitis pilgu numbrile.

      „Oota. Ma pean sellele vastama.“ Telefoni lausus ta: „Kus sa oled? Hüva, mis sul pakkuda on? Jah, jah… aga kas see maandus?“ Oodanud vastuse ära, vaatas Dorothea Chuck Laneeri klaasseinaga kabineti poole. Nad nägid Chucki telefoniga kõnelemas; ta seisis kirjutuslaua juures, särgikäised üles keeratud, bifokaalsed prillid pealaele lükatud, ja osutas kaugjuhtimispuldiga oma lameekraaniga telerile. „Ma annan su Chuckile üle.“

      Dorothea suunas kõne edasi ja jätkas tööd Kate’i loo kallal. Tema arvuti hiir ja klaviatuur klõpsusid, kui ta eemaldas rea järel rea.

      „Nagu sa tead, räägiti sellest tragöödiast osariigi piires, nii et parimal juhul on see piirkondlik lühiteade ja piirkondlikud lühiteated koosnevad kõige enam sajast sõnast.“ Dorothea oli kirurgi täpsusega kärpinud Kate’i loo üheksakümne viie sõnaliseks. „Ja nagu me teame, ei käi lühiuudiste juurde nimerida.“

      Kate jälgis, kuidas Dorothea tema nime kustutas.

      „Korras,“ lausus Dorothea. „Kuidas paistab?“

      „Ma ei saa aru, miks sellest lugu ei saa,“ ütles Kate. „See mees oli vabatahtlik tuletõrjuja, endine merejalaväelane, kes oli teeninud Afganistanis. Ta peatus, et aidata naist, kes oli külastanud haiglas oma surevat abikaasat, ja maksis selle eest oma eluga. Isik, kes on vastutav tema tapmise eest, on seni kätte saamata.“

      Dorothea noogutas ja naeratas. „Vabandust, aga see on liiklusõnnetus. Nüüd peaksid sa hakkama liikuma seda ülesannet täitma, mille ma sulle andsin.“

      „Kas seda, mis käsitleb linnaparke puudutavat koosolekut?“

      „See puudutab Dealey väljakut.“

      „Aga tõsine torm on lähenemas, võib-olla tornaadodega. Ehk saaksin ma aidata kajastada selle tagajärgi? Too koosolek ei kõla olulise uudisena. Ma võiksin tegelda sellega hiljem.“

      „Tormiga on meil hästi. Meil on vaja kedagi pargikoosolekule.“

      „Aga…“ Kate heitis pilgu skannereid jälgivale toimetuse assistendile ja Chuck Laneerile, kes rääkis oma kabinetis telefoniga, „…ma tõesti arvan…“

      „Kate, kas sa keeldud ülesannet täitmast?“

      „Ei, sugugi mitte.“

      „Kas sa lugesid seda ettekannet Dealey väljakust, mille ma sulle andsin?“

      „Jah, aga selle ainus ettepanek on istutada mõni puu.“

      „Sina ei ole Texasest, nii et sulle võib andestada, kui sa ei mõista, et Dealey on riiklikult tähtis ajalooline vaatamisväärsus. Kõik, mis puudutab Dealey väljakut, huvitab toimetajaid kogu maal. Sa parem kiirusta kohale.“

      Kate naasis oma laua juurde asju võtma.

      Nördimust alla surudes tõmbas ta vihmamantli selga, suutmata vabaneda häirivast tundest, et Dorothea püüdis teda takistada. Viimasel nädalal oli ta andnud kahele ülejäänud katsealusele suuremaid lugusid, mis said üleriikliku kajastuse. Paistis, et Dorothea nägi tublisti vaeva, et sööta Kate’ile raasukesi ja pehmeid uudiseid.

      „Katkestage kõik tegevus, mida te parajasti teete!“ kaikus Chucki hääl.

      Ta seisis oma kabineti uksel, hoides ühes käes märkmikku ja teises prille. Kolmkümmend üheksa ränka aastat uudistetoimetuses olid kirjutatud tema karmi nägu katvatesse kortsudesse.

      „Meil on kinnitus, et keeristormid liiguvad üle Dallase ja selle ümbruse. Meil on ohvreid ja purustusi.“ Laneer heitis pilgu märkmikule. „Meie inimesed lähevad Arlingtoni, Grand Prairiesse ja Lancasteri.“

      Laneer suunas oma prillid Kate’ile.

      „Ma tahan, et sina läheksid Wildhorse Heightsi, Old Southern Glory vanakraamiturule, mis on LBJst ja Hawnist lõunas. Seda tabas tornaado. New York tahab kõike, mis meil on, sõbrad, ja nad tahavad seda kiiresti. Loobuge kõigist teistest ülesannetest. Täna on ainult üks lugu. Hakkame sellega pihta.“

      4

      Dallas–Fort Worthi linnastu, Texas

      Kate sõitis liftiga alla hoone garaaži.

      Ta kiirustas oma auto, 2007. aasta Chevy Cobalti juurde, mis käivitus kolinaga; see tuletas Kate’ile meelde, et ta peab selle lähipäevil parandusse viima. Ta pani kilomeetrimõõdiku nulli, seejärel sisestas täituru aadressi GPS-seadmesse auto esipaneelil.

      Newsleadi toimetus oli Bryan Toweri kõrghoones. Vanakraamiturg asus umbes kakskümmend kilomeetrit kagu suunas.

      Kate lülitas oma vabakäetelefoni sisse ja veeres garaažist välja. Kojamehed töötasid vihmas, samal ajal kui Kate’i peas kajas Chucki käsklus.

      „Hangi meile faktid, südamevalu

Скачать книгу