LITMIR.BIZ

      Kõige suurem soov

      Ma olin just lahkunud oma viimaselt juhtivalt ametikohalt eduka naisteajakirja peatoimetajana ja koristasin oma e-postkasti, milles olid kogu mu eelneva 7 aasta olulised kirjavahetused. Kõik need kirjad olin igapäevasest kustutamisest säästnud mingil põhjusel ja neid oli päris palju. Ühes kirjas, mille oli kunagi mu ühe, soovide sõnastamisest ja taotluse jõust rääkiva juhtkirja peale saatnud lihtsalt üks meie tuhandetest lugejatest, oli alljärgnev sõnum:

      Nii lihtsalt ja siiralt oli see naine suutnud kokku võtta pea iga inimese suurimad südamesoovid. Kirja panduna tundub see ju nii lihtne, nii üldinimlik. Ometi, miks seda siis pole oma igapäevaellu tuua sugugi nii lihtne?

      See on üks elu kummalisemaid paradokse – me kõik ihkame oma ellu toetavaid, hoolivaid ja armastavaid suhteid, kuid mingil põhjusel me ise sulgeme end nende eest, suutmata ihaldatut oma ellu vastu võtta. Miks?

      Kuna mul oli seitsme aasta jooksul naisteajakirjas kogunenud lisaks erinevate suhteteooriate uurimisele ja raamatute lugemisele ka väga paljude naiste elude tundmaõppimisest hulk erineva sisuga, kuid milleski alati sarnaseid elulisi kogemusi, tundus olevat äärmiselt põnev väljakutse asuda seda maailma üht iidseimat küsimust erinevate vaatenurkade alt uurima – miks suhted meie elus pole sellised, nagu me sooviksime?

      I osa

      ENESE MÕISTMINE LÄBI SUHETE

      “Kui muudame oma suhte teise inimese kogemise õppetunniks, mitte lihtsalt pealiskaudseks seksuaalsuse rahuldamiseks, siis saab igast suhtest vaimne nähtus, alkeemia. Armastus on alkeemiline nähtus, just nagu vesinik ja hapnik saavad kokku ja tekib vesi, uus aine. Sul võib olla hapnik, sul võib olla vesinik, aga kui sul on janu, siis ei ole neist kasu. Armastus kaotab soovid, sest soov on rahulolematus. Reaktsioon tekitab harmoonia ja aine täiuslikkuse.”

      Mille ümber pöörleb maailm?

      Minult on kümneid, kui mitte sadu kordi küsitud, miks on olemas nii suur hulk naisteajakirju, kuid pole peaaegu ühtki n-ö puhtakujulist meesteajakirja. Vastuse leidsin ühest kunagi internetis ringelnud naljaloost, kus ühel samal päeval paluti abielupaarist mehel ja naisel pidada päevikut, kuhu kirja panna kõik, mis tundub päevas oluline. Naise kiri oli kaks A4 formaadis lehte pikk ja algas umbes nii: Ma ei tea, mis tal viga on. Ta oli eile õhtul kuidagi eriti tujust ära. Äkki ta ei armasta mind enam? Äkki ma ei suuda talle piisavalt külgetõmbav olla? Ja siis arutleski naine kahel leheküljel pikalt, mis võib olla tema ja ta mehe suhtes juhtunud – ega ta ole äkki juba vana, äkki pole ta piisavalt hea perenaine, äkki pole piisavalt seksikas. Käis igaks juhuks, et neid ohte ennetada, kosmeetikus, juuksuris ja poes, kust ostis uue seksika pesu, valmistas õhtuks eriti romantilise õhtusöögi mehe lemmikroogadega ja peale õhtusööki esines oma uue pesuga magamistoas… Mehe sama päeva päevik koosnes ühest lausest: “Eile Kalev kaotas ja täna õhtul sai keppi.”

      Suhete ümber ja üle pöörleb mõlemas sugupoole maailm kuskil sellise eani, kus suhetest saavad rutiinsed (loe: abi- ja tööelulised) kohustused. Suhterindel toimuv tundub just naistele kuidagi eriti oluline ja tähtis, sest neisse on sajanditega sisestatud – su elu sõltub võimest köita endaga elustandardit tagav partner. Loomulikult on suhted tähtsad ka meestele, nad ainult ei võta sel teemal nii põhjalikult arutleda. Meeste puhul peetakse välisele võitlusele orienteeritust, mis tugevama õigusega suurema partnerivaliku tagab, ja oma tunnete mitteväljendamist meie kultuuriruumis loomulikuks.

      Mis võib jätta mulje, et mehed oleks suhetes huvitatud ainult seksuaalsetest vallutustest. Ning sellest lähtuvalt püüavad naised teha kõik, et olla seksuaalselt nii ahvatlevad kui vähegi võimalik. Seksuaalsest kütkestavusest on saanud meie kultuuris edukuse mõõdupuu. Või lihtsamalt öeldes – ilusate päralt on parimad töökohad, suurem valik partnereid, turvalisem kindlustatud tulevik. Aga kas nn ilusad on ka seeläbi õnnelikumad? Või elavad nad pidevas ilmajäämishirmus, soovis säilitada oma välist nooruslikkust ja atraktiivsust, kuna selleta kaob ka vastassugupoole huvi ning see omakorda piirab valikutevälja tööturul, kus hea väljanägemine annab lisaeeliseid tõmmata ligi samadest – seksuaalse atraktiivsuse – alateadlikest lähtekohtadest tulenevaid paremaid tulemusi. Otse öeldes – hetkes, mil kõige hinnatavamaks kaubaks on saanud noorus ja ilu, suudavad seda kõige paremini müüa ka ju noored ja ilusad. Neile, kelle jaoks on suurimaks tragöödiaks nendesamade omaduste kaotamine ning kes on nõus tegema tööd, pingutama ja panustama mida iganes selleks, et peatada või kõrvaldada looduse loomulikud protsessid – vananemine ja loomupärane mitmekesisus.

      Naised – jah, just need mehi vaid seksile orienteeritutena nägevad naised – teevad kõik, et sarnaneda mitte iseendaga, vaid mingite stereotüüpkujutlustega seksikast ja ligitõmbavast. Mehed, teades kui tähtis on naise jaoks olla hoolitsetud ja ilus, peavad oma kohustuseks võimalikult suure hulga raha teenimist, et seda vajadust naise elus täita. Aga oodake palun, kas miski pole ses kogu meie kaasaegset maailma valitsevas süsteemis paigast ära? Mehed peavad tegema kõik, et olla majanduslikult edukad, silmapaistvad ja naiste jaoks seeläbi seksuaalselt atraktiivsed, et naised saaksid teha kõik, et olla meestele ligitõmbavad, seksikuse stereotüüpidele vastavad, iginoored ja igiilusad… Kogu meie igapäevategevus, isegi need osad, mida peame vägagi tõsiseltvõetavateks (äri, sport, poliitika jms), tiirleb… ümber paugu ja augu? Ja miks? Sest seks näib olevat, nagu alguses öeldud, ainsaks lähtekohaks inimsuhete loomisel. Sest seks näib olevat ainus tegevus, mis paneb meid tundma naudingut, milleni me ei suuda küündida teise inimesega suhestumata.

      Oot, peame hoogu. Mida me siis tegelikult kõike seda seksikust, ilu ja noorust kultusobjektidena kogu oma elu ja tegevusega teenides otsime? Mis on meie tegelik soov seda kõike nii pealtnäha loomulikku, kuid kõrvalt vaadates suhteliselt enesehävituslikku kogu aeg tehes? Olla armastatud. Olla hoitud. Tunda end kellegi jaoks väärtuslikuna. Tunda end kaitstuna välise kurja maailma eest. Hmmm… Aga mis puutub selle kõige juurde seks? Või küsigem teisiti – miks peame võtmeks kõige selle juurde seksi ehk eeldame, et luues seksuaalsusel põhineva lähisuhte, täituvad kõik meie eelnimetatud salasoovid.

      Luues suhte teise inimesega loodad sa temalt tegelikult mida? Heaolutunnet, kannatuste puudumist, naudingut, tuge, abi, kaitset, rahulolu, kindlust… Nojah, kõik see peaks sinu juurde tulema läbi Just Selle Õige suhte leidmise. Nii. Ja miks peaks tulema? Sest sa tahad seda nii väga. Sest sa oled teinud kõik, et olla hea, ilus, õige, ligitõmbav. Milleks? No ikka selle õige suhte enese külge tõmbamiseks. Kuidas? Olles ihaldusväärne, huvitav, ahvatlev, kuulus, rikas… Aga need omadused olid ju seksi eeltingimused. Kust peaks lisanduma teise soov olla sinu jaoks ka hingesügavike mõistmise, tingimusteta tunnustamise, maailma valude eest kaitsmise ja kõigi teiste tegelikult oluliste eluvajaduste su ellu kandjaks? Kas mitte pole meie pidev suutmatus tuua oma ellu rahuldustpakkuvaid lähisuhteid lihtsalt tingitud faktist, et me ei otsi neid õigest kohast? Solvumist õunapuu peale, et ta ei kasvata meile kiivisid, ei peaks sa vist nutikaks teguviisiks. Solvumist maailma peale, mis ei rahulda meie soovi armastuse ja läheduse järele, kuigi me ise tegelikult läkitame talle soove hoopis igavese nooruse ja seksuaalse külgetõmbavuse saavutamiseks, aga küll. Elu on ebaõiglane, saatus karm ja see ei lasegi mu kõigist pingutustest hoolimata mu ellu tegelikku rahuldustpakkuvat suhet tekkida – kes meist poleks kordagi

Скачать книгу