LITMIR.BIZ

Скачать книгу

/p>

      See algab alati öösel. Just öösiti toidan ma oma plaane pimedu sega. Kui maailmas on midagi ohtralt mu käsutuses, siis on see pimedus. Pimedus on sobiv pinnas kosutama seda, mida ma kas vatada soovin.

      Kui vähegi võimalik, olen alati eelistanud ööd päevale ja keldrikorrust aiale. Vaid pärast loojangut julgevad mu meeltes elavad moonutised urgastest välja pugeda jääkülma õhku hingama. Nad ootavad, et kingiksin nende vormitutele kehadele omapärase gro teskse ilu. Sööt peab olema ilus, nii et saak märkaks konksu alles siis, kui see juba sügaval ta ihus kinni on. Minu saak. Tahaksin seda peaaegu kallistada. Omamoodi teengi seda. Minu aimus saame me üheks.

      Mul pole vaja pimedust otsida, sest see on alati mu ümber. Hingan seda välja nagu õhku. Nagu oma keha hõngust. Praegu sel ajal hoiavad inimesed minust eemale ja see sobib mulle hästi. Nad hiilivad ebalevalt ja hirmu tundes mu ümber, isekeskis sosis tades. Nemad arvavad, et hais hoiab neid eemal, kuid mina tean, et tegelikult teeb seda pimedus.

      1

      Kell oli juba kümme minutit kolm läbi, kuid Colinit polnud ikka veel. Nick põrgatas korvpalli kõigepealt parema käega vastu asfalti, siis vasakuga ning taas paremaga. Iga põrgatus tekitas lühikese meloodilise kumina. Ta püüdis rütmi hoida. Veel kakskümmend põrgatust, ja kui Colin selleks ajaks pole tulnud, läheb ta üksi trenni.

      Viis, kuus. Polnud üldse Colini moodi ilma põhjenduseta tulemata jätta. Ta teadis suurepäraselt, kui nobe nende treener on inimesi meeskonnast välja viskama.Ka Colini mobiil ei olnud sisse lülitatud. Nagunii ta unustas jälle seda laadida. Kümme, üksteist. Aga et ta unustas ka korvpalli, sõbrad ja meeskonna? Kaheksateist. Üheksateist. Kakskümmend. Ei mingit Colinit. Nick ohkas ja korjas palli kaenlasse. Polnudki paha. Täna saab ta viimaks ometi parim korvikütt olla.

      Trenn oli jõhkralt raske ning kahe tunni pärast oli Nick higist läbimärg. Ta komberdas valutavatel koibadel duši alla ning jäi voolava kuuma vee alla kinnisilmi seisma. Colin ei ilmunudki välja ning Betthany oli läinud marru, nagu oodata võiski. Treener oli kogu viha Nicki peale välja valanud, nagu oleks tema süüdi, et Colin trenni ei tulnud.

      Nick kallas šampooni pähe ja pesi oma pikki juukseid, mis Betthany meelest olid ülemäära pikad. Siis köitis ta juuksed kulunud kummiga hobusesabasse. Ta oli viimane võimlast lahkuja. Väljas hakkas juba pimedaks minema. Eskalaatoril metroosse laskudes otsis poiss kotist mobiiltelefoni ja vajutas Colini kiirvaliku numbrile. Teise kutsungi järel vastas kõnepost. Nick katkestas kõne sõnumit jätmata.

*

      Ema pikutas diivanil, sirvis üht oma ajakirjadest ning vaatas midagi televiisorist.

      „Täna saab ainult hot doge,” ütles ta veel enne, kui Nick enda taga ukse jõudis sulgeda. „Ma olen surmväsinud. Kas sa viitsid mulle köögist aspiriini tuua?”

      Nick poetas trennikoti nurka ja pistis c-vitamiiniga aspiriinitableti veeklaasi. Et siis hot dogid. Suurepärane. Ta oli nälga suremas.

      „Kas papsi polegi kodus?”

      „Ei, ta tuleb täna hilja. Üks kolleeg peab sünnipäeva.”

      Nick uuris igaks juhuks õrnas lootuses külmiku sisu – ehk leiab midagi viineritest suupärasemat – näiteks eilse pitsa jäägi. Kuid tal ei vedanud.

      „Mida sa sellest Sam Lawrence’i asjast arvad?” hõikas ema elutoast. „See on ju uskumatu?”

      Sam Lawrence? Nimi oli justkui tuttav, kuid poiss ei suutnud seda hetkel näoga kokku klapitada. Kui ta oli nii laipväsinud kui täna, käisid ema segased küsimused lausa närvidele. Nick viis emale soovitud peavalurohu ja mõtles, et peaks ise ka ühe tableti võtma.

      „Kas te olite juures, kui ta kinni võeti? Vera Gillinger rääkis mulle sellest täna, kui ma talle triipe tegin. Ta töötab Sami emaga samas firmas.”

      „Värskenda mu mälu. Kas see Sam Lawrence käib minu koolis?”

      Ema põrnitses teda etteheitvalt. „Loomulikult. Ta on sinust ainult kaks klassi tagapool. Nüüd ta muidugi eemaldati koolist. Kas sa ei teagi sellest skandaalist?”

      Ei, Nick ei teadnud midagi, kuid ema seletas talle rõõmuga ja põhjalikult.

      „Tema kapist leiti relvad! Päris relvad! Olevat olnud tulirelv ja kaks vedrunuga. Oskad sa mulle öelda, kust võib üks viieteistaastane tulirelva saada?”

      „Ei,” vastas Nick ausalt. Ta polnud ema niinimetatud skandaalist mõhkugi kuulnud. Poiss mõtles Ameerika koolides toime pandavatest tapatalgutest ning judin jooksis tahtmatult üle ta selja. Kas tõesti Londoni koolides võis ka nii haigeid inimesi olla? Sõrmed kihelesid Colini numbrit valima. Tema võis loost rohkem teada. Kuid Colin, va laiskloom, ju ei vastanud. Ema võis muidugi jälle sääsest elevandi teha ning tollel Sam Lawrence’il olid tegelikult kaasas veepüstol ja taskunuga.

      „Lihtsalt õudne, kuidas asjad võivad laste kasvatamisel käest ära minna,” teatas ema ning saatis poisile pilgu, mis pidi tähendama: mu pisike jänkuke, mu armas pojake, sina ei teeks ju midagi niisugust, ega ju? See näoilme tekitas Nickis alati mõtte, et peaks ehk siiski venna juurde kolima.

      „Kas sa olid eile haige? Sa oleksid pidanud kuulma, kuidas Betthany sõimas!”

      „Ei, mul pole häda midagi.” Colini punetavate silmade pilk sihtis koolikoridori seina Nicki pea kõrval.

      „Kindel? Näed vilets välja.”

      „Seda küll. Ei saanud öösel eriti magada.” Colin vilksas hetkeks Nicki otsa vaadata, enne kui asus jälle seina jõllitama. Nick surus turtsatuse alla. Mis ajast suutis Colinit vähene uni rivist välja lüüa?

      „Käisid kusagil pidu panemas?”

      Colin raputas pead, nii et rastapatsid lehvisid.

      „Tore. Kui su isa jälle midagi korda saatis …”

      „Isa ei puutu asjasse, on selge?” Colin trügis Nickist mööda ja läks klassi, kuid ei istunud oma kohale, vaid lonkis hoopis akna juures seisvate ja süvenenult vestlevate Dani ja Alexi juurde.

      Dan ja Alex? Nick pilgutas jahmunult silmi. Need kaks olid nii nõmedad kujud, et Colin kutsus neid friikideks. Friik Üks ehk Dan oli ilmselgelt liiga lühike ning paistis püüdvat seda kompenseerida erakordselt paksu tagumikuga, mida aeg-ajalt sügas. Friik Kaks ehk Alex oli kahvatu poiss, kes läks silmapilk näost punaseks nagu valgusfoor, kui keegi teda kõnetas. Absoluutselt iga kord.

      Kas Colin kavatses Friik Kolmeks hakata?

      „Mõhkugi ei saa aru,” pomises Nick.

      „Räägid iseendaga?” Nicki taha ilmunud Jamie virutas talle võmmu õlale ning lennutas oma kulunud koolikoti üle klassi. Ta naeratas Nickile, näidates kogu kooli kõige vildakamaid hambaid.

      „Omaette rääkimine on halb märk. See on skisofreenia üks esimesi tunnuseid. Kas sa hääli ka juba kuuled?”

      „Ah, jää vait!” müksas Nick Jamiet sõbralikult vastu. „Colin vennastub friikidega.”

      Ta kiikas veel kord sinnapoole ning sai uue üllatuse. Ootoot, vennastumise moodi see küll ei paistnud. Pigem tegeles sõber pugemisega. Colini näol oli niisugune paluv ilme, mida Nick polnud iial varem näinud. Ta astus vaistlikult paar sammu lähemale.

      „Ma ei saa aru, miks sa ei võiks mulle mõnda vihjet anda?” kuulis ta sõpra ütlemas.

      „Ma ei saa. Ära mängi lolli, sa tead ju väga hästi,” vastas Dan ja pani käed paksul kõhul risti. Ta koolilipsu küljes oli hommikueinest jäänud munatükk.

      „Kuule, see pole ju midagi nii erilist. Ja ma ei räägi sind sisse.”

      Alex vaatas ebalevalt Dani otsa, kuid Dani näost võis selgesti lugeda, kui väga ta toimuvat naudib.

      „Unusta ära. Muidu oled küll kõva mees. Vaata ise, kuidas hakkama saad.”

      „Vähemalt …”

      „Ei! Lõpeta juba ära!”

      See oli kohe juhtumas. Nüüd haarab Colin Danil õlgadest ning tõukab ta klassi teise otsa. Nüüd.

      Kuid Colin laskis ainult pea norgu ja põrnitses oma kinganinasid.

      Miski oli siin viltu. Nick lonkis akna juurde kolmiku seltsi.

      „Millega

Скачать книгу