LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kõigile puudustele ja üha suurenevale ühiskondlikule rahulolematusele pakkus Petrograd ikka veel ”täiuslikult priiskavat elu” neile parandamatutele sübariitidele, kes ihkasid põnevust ja elumõnusid.58 Nikolai II võis küll 1914. aastal kehtestada vodkamüügi keelu, et piirata Venemaa suuresti sundvärvatud talupoegadest koosneva armee legendaarset joomalembust, aga kui sul piisavalt raha oli, siis võisid ikka lasta serveerida endale peeni veine, šampanjat, viskit ja teisi vägijooke linna parimate restoranide ja hotellide cabinets privé’des.5960 Varasematel aastatel olid Hotel de France ja Hotel d’Angleterre nautinud Prantsuse ja Inglise koloonia lemmikute staatust, aga sõja ajal tõusis esikohale Astoria. See oli ehitatud 1912. aastal Iisaku väljaku idaküljele, Bolšaja Morskaja ja Voznessenskaja tänava nurgale, et majutada 1913. aastal Romanovite valitsemise 300. aastapäeva pidustusteks Peterburi saabuvaid turiste; rootslasest arhitekt Fredrik Lidvall pani sellele nime kuulsate New Yorgi hotelliärimeeste, vendade Astorite auks.

      Astoria populaarsus brittide seas oli nii suur, et hotell oli rajanud büroo spetsiaalselt nende vajadustega tegelemiseks ning eksponeeris uhkelt ”Londoni metroovõrgustiku hiiglaslikku kaarti ning suurt ingliskeelsete raamatute kollektsiooni Chaucerist D. H. Lawrence’ini”.61 „Kümne liftiga, elektrilampide süsteemiga teenijate kutsumiseks, linna telefoniliinidega, automaatse tolmuimemissüsteemiga, aurukeskküttega ja 350 korkisolatsiooni abil helikindlaks muudetud toaga” hotellil oli ka suurejooneline restoran, mis mahutas kuni kakssada inimest, talveaiaga aatrium ja art nouveau stiilis banketisaal.62 Hotelli prantsuse restoranist sai teretulnud oaas sõjast tülpinud Vene ohvitseridele, kes olid rindelt koju lastud, samuti liitlasriikide atašeedele, saatkonnatöötajatele ja ekspatriantidele, aga tõmbas ühtlasi magnetina ligi ka diskreetseid kõrgklassi prostituute. Ehkki Astoria võistleja, Hotel d’Europe, kus olid katuseaed ja luksuslik klaaskupliga restoran, oli suursaadik Francise meelispaik, eelistas enamik pealinna saabunud uutest välismaalastest Astoriat. Sõjaväelastest külaliste juurdevool hotelli oli siiski nii suur, et 1916. aasta lõpuks oli see kaotanud suure osa oma sõjaeelsest glamuurist ning itaallasest restoranijuhataja Joseph Vecchi leidis, et sellest on saanud ”omamoodi aupaistega ümbritsetud kasarm”.63

      Vecchi kurvastas tõsise kaubanappuse pärast, mis takistas tal pakkumast selliseid suurejoonelisi dineesid, nagu ta veel aasta aega tagasi oli suutnud erapidude tarvis välja võluda. Sest Petrogradi varustamine toiduga oli 1916. aasta lõpuks kahanenud umbes kolmandikuni sellest, mida linn vajas. Kuna väga paljud talupojad olid võetud armeesse, oli maaharimisel tööjõust pidev puudus; kuid suur osa defitsiidist oli kunstlikult tekitatud spekuleerimise ja riikliku raudteesüsteemi tegevuse katkemisega. Venemaa lõunapiirkondades, kus toitu toodeti, riknesid jahu ja muud toiduained depoodes ja ladudes, sest nappis veerevkoosseisu, mis oleks selle põhjapiirkondade nälgivatesse linnadesse transportinud. Provintsides oli ikka veel külluslikult toitu saadaval, nagu tunnistasid ka paljud välismaised külastajad, ning kitsikuses koduperenaised võtsid sageli ette kurnavaid retki linnast välja, et osta kohalike talupoegade käest võid, mune, liha ja kala. Nüüd räägiti Petrogradis ikka ja jälle lugusid sellest, kuidas spekulandid soetavad teadlikult tohutu suuri jahu-, liha- ja suhkruvarusid, et hindu veelgi kõrgemale kruvida. Isegi rikkad ei saanud enam osta valgest jahust saia, aga sellegipoolest õnnestus pidude jaoks head toitu hankida, nagu märkis hämmastusega National City Banki töötaja Leighton Rogers, kui ta sel talvel kutsuti ühe vene tuttava juurde, ”lihtsalt väikesele perekondlikule olemisele”:

      Vastuvõturuumi tohutu suur puhvet nägi välja, nagu oleks toiduladu plahvatanud – marineeritud kala, sardiinid, anšoovised, tindid, heeringad, suitsuangerjas, suitsulõhe; kaaviarikausid, terved singid, keel, vorstid, kana, hanemaksapasteet; punane juust, kollane juust, valge juust, sinine juust; lugematul hulgal salateid; korvid selleri, marineeritud aedvilja ja oliividega; kastmed – roosa, kollane ja lavendlikarva. Kõik see ja veel palju muud oli kuhjatud kolme suurde astmeritta, mille keskel oli liikumatu kosk puuviljadest ning külgedel karahvinid vodka ja köömneviinaga.64

      Selgus, et kogu see bakhanaali meenutav pidusöök oli kõigest sakuska ehk eelroog, millele järgnes täismõõdus õhtusöök – lõhe, röstitud veiseliha ja faasan ning selle järel jäätisedessert bombe glacée ja veel puuvilja ja juustu, mille juurde serveeriti veine – bordoo veini, burgundi veini ja šampanjat. Dinee lõpuks tõi Rogersi venelasest võõrustaja välja ülima hõrgutise oma Ameerika külaliste auks – „kaks pakki Beeman’s Pepsini närimiskummi”.65

      Selle ja teiste mugavate erahäärberite uste taga „lebas Venemaa nagu silmili langenud Mars, kes on nälga suremas”, kirjutas Negley Farson, kes kuni selle ajani oli pealinna klubides ja restoranides viljelnud kõrvalekaldumatult sübariitlikku elulaadi.66 Kuid see ei takistanud tal oma välismaiste sõprade ja semudega öö läbi joomingutel istumast või nautimast prostituutide seltsis šampanjat ja jõevähke Villa Rodé privaatkabiinides – Stroganovi silla juures asuvas restoranis, mille oli oma tiiva alla võtnud tsaaripere vastuoluline vaimne guru ja nõuandja Grigori Rasputin. Kehvade aegade pitsitust tundsid kõik moekad restoranid – nende seas Contant’s, kus armastas käia Madalmaade suursaadik Willem Oudendijk, ja kohvik Donon, mis oli Ameerika Ühendriikide saatkonnatöötaja J. Butler Wrighti meelispaik. Ekspatriantide kunagine seltsielu Uues Inglise klubis oli samuti „olematuks kahanenud”: 1916. aasta lõpuks „olid selle biifsteekidega õhtusöögid alatiseks kadunud”, nagu meenutas Farson.67

      Enamiku põhiliste toiduainete, nagu näiteks piima ja kartulite hind oli sõja algusest alates neljakordistunud; teised olulised toidukaubad, nagu näiteks leib, juust, või, liha ja kala olid käinud viis korda kallimaks. Briti konsuli tütar Ella Woodhouse meenutas, et „me pidime hoidma palgal teenijannat, kelle ainus töö oli seista piima, leiva ja mis iganes muu saadaoleva järjekordades”.68 Talve jooksul muutusid järjekorrad üha pikemaks ja pahasemaks, „üha enam ja enam räägiti kõrgete ametite ebatõhususest ja korrumpeerumisest”. Halb töökorraldus ning toidu- ja kütusevarude raiskamine (saada oli vaid küttepuid, mitte kivisütt) võttis hiiglaslikud mõõtmed; Vene ametnikkonna hulgas lokkas korruptsioon. Petrograd näis olevat nagu linn piiramisrõngas: kellelgi polnud enam isu naudingutele anduda. „Hotell Astoria roomalik pühademeeleolu on kadunud. Nüüd on hirm selle asemele asunud.”69 Sir George Buchananit, kes iga päev Neeva kaldapealsel jalutamas käis, kohutasid pikad toidujärjekorrad. „Kui karm talvepakane maad võtab, saab neist järjekordadest tuleohtlik materjal,” kirjutas ta 1916. aasta novembris. Fred Dearingil oli Ameerika Ühendriikide saatkonnas üsna samasugune eelaimus: „Õhk on katastroofiennustustest paks,” kirjutas ta oma päevikusse.70

      Suurte ettevõtete – tekstiilivabrikute, vasetehaste, laskemoonatehaste – omanike kasum aina kasvas, aga nende töölistele hiilis näljatont üha lähemale. „Juba siis rippus pealinna kohal sügava masenduse õhkkond,” meenutas Willem Oudendijk. „Oli selge, et sõda pani riigi majanduselule liiga raske koorma … Voorimehetroskad olid praktiliselt kadunud, vaid pilgeni täis trammivagunid kolistasid rööbastel.” Porised tänavad olid räämas ja poed tühjad. Venelased, kellega ta rääkis, pidasid selle kõige põhjuseks roiskunud bürokraatlikku süsteemi:

      Vesteldi enamasti sosinal, nagu kardetaks pealtkuulamist, isegi kui kedagi läheduses ei olnud, ja väljendati veendumust, et vanamoodi edasi minna enam ei saa, et torm on lähenemas, ehkki kellelgi ei paistnud olevat kindlat arusaama, kust see peaks tulema ja kui suurt kahju see võiks põhjustada.71

      „Alates suurvürstidest kuni voorimeesteni ütlevad kõik karme sõnu valitseva korra vastu,” täheldas Petrogradis asuva Briti propagandabüroo

Скачать книгу