LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tavade kütkes, et mul kulus päris kaua aega mõistmaks, et selline konventsionaalsus on võimalik”. See oli äärmiselt endassesulgunud, igasuguste muutuste või uuenduste suhtes umbusklik kogukond. „Mis tahes uut ettepanekut ei võetud vastu mitte väitega, et see on „ebapraktiline või teostamatu”,” kirjutas Lombard, vaid öeldi, et „see pole siin kunagi kombeks olnud” või see „ei tule üldse kõne allagi”.9 Ta möönis kahetsevalt, et teda „hämmastas Briti koloonia väiklus ja kitsarinnalisus; see meenutas väikest klatšihimulist Inglise küla või siis pigem kirikuaeda”.10

      Elu selles ühiskondlikult verepilastuslikus Barchesteri-taolises11 enklaavis toimus enamjaolt „väikestes lähedaste sõprade kildkondades”, nagu meenutas antiigikaupleja ja seltskonnadaam Bertie Stopford.12 Paljud klammerdusid visalt oma oma inglise kommetesse, keeldudes isegi vene keelt õppimast või rääkimast, ning saatsid oma lapsed Inglismaale internaatkoolidesse; enamik soovis kindlasti inglise või šoti guvernante ja koduõpetajaid, või kui see ei õnnestunud, siis prantslasi. Seltskondliku elu mõttes eelistas Briti koloonia tavaliselt omaenda pidusid, kontserte ja teatrietendusi, ehkki nad kõik armastasid ka Vene balletti. Venelasi jahmatasid nad oma kirgliku spordiarmastusega ning hoidsid käigus oma kriketi-, jalgpalli-, tennise-, purjetamis- ja sõudeklubisid; neil oli isegi tuvide võidulennutamise klubi. Nad mängisid koos golfi Murinos – golfirajal, mille nad olid rajanud Petrogradist kuueteistkümne kilomeetri kaugusele kirdesse, „püüdes jonnakalt mitte lasta millelgi segada oma eneseväljendamise viisi”.13 14

      Briti koloonia suletud, klannilik seltsielu ulatus ka tema Uude Inglise klubisse, mis asus Bolšaja Morskaja 36. Ehkki mõnedele Briti diplomaatidele anti auliikme staatus otse teispool tänavat asuvas ülimalt elitaarses keiserlikus jahtklubis, mille patrooniks olid aristokraadid ning õukonna ja keiserliku riigiteenistuse kõrgemad liikmed, oli Uus Inglise klubi koloonia eriline kaitseala, mida sageli külastasid linna „peaaegu kõik klubikõlbulikud britid” ja mille peamine funktsioon oli suursaadiku juhtimisel edendada Briti ettevõtete huve.15 Oma liikmeskonda lubasid nad vaid käputäie väljavalitud ameeriklasi. Ameerika ettevõtja Negley Farson, kes oli viibinud Petrogradis juba mõnda aega ja pidanud heitlema pistiselembeliste ametnikega, üritades keiserlikule Vene armeele mootorrattaid müüa, jälestas seda kitsarinnalist maailma. Briti ekspatriandid „elasid nagu feodaalisandad … parunite moel, oma balletiabonementide, oma sõjakate erakutsarite, oma Uue Inglise klubiga Morskaja tänaval, oma tenniseklubiga, oma „inglise magasiniga” [„Magasin Anglais”]”, mis oli „Venemaal ainus koht, kust oli võimalik hankida häid kingi või nahast tooteid” ja oma „teenrihordidega”. Ta pani pahaks nende ühiskondlikku prestiiži, mis tegi palju hõlpsamini lahti uksed, millele temagi prõmmis, eriti Vene sõjaministeeriumis. „Inglane, igasugune inglane, oli tsaari-Venemaal automaatselt milord – ja sellena teda ka koheldi,” märkis ta.16

      Petrogradis polnud sõja-aastatel kindlasti meest, kes olnuks milordlikum kui Briti suursaadik sir George Buchanan, kes juhatas diplomaatilist esindust ja Briti kantseleid selle oivalises asukohas Palee kaldapealne 4, lühikese jalutuskäigu kaugusel Talvepaleest ja vaatega Neeva jõele. Suursaatkond võttis enda alla osa suursugusest häärberist, mida renditi perekond Saltõkovidelt, kelle käsutusse jäid toad hoone tagaosas, vaatega Marsi väljakule – Talvepalee lähedal asuvale suurele sõjaväeparaadide platsile. Buchanan, kes oli olnud suursaadik Bulgaarias Sofias,17 saabus Peterburi 1910. aastal koos oma naise leedi Georginaga ning sai eelkäijatelt sisustusena päranduseks Louis XVI mööbli reproduktsioonid, etiketikohased kristall-lühtrid ja punased brokaateesriided nagu igas saatkonnas, aga täiendas seda omaenda peene mööbliga ning raamatute ja maalide kollektsiooniga, mida nad olid kogunud pikkade diplomaadiaastate jooksul Euroopas. See isikupärane täiendus, nagu nende tütar Meriel meenutas, andis tubadele „kodusema ilme, nii et mõnikord, kui kardinad olid ette tõmmatud, võis lausa kujutleda, et olid mõnel Londoni väljakul”.18

      Sir George oli tegelikult juba mõnda aega kaalunud saatkonna paremasse asukohta viimise võimalusi ja üksnes sõja puhkemine 1914. aastal oli neile ambitsioonidele kriipsu peale tõmmanud. Saatkonnahoone jättis väljastpoolt küll suurejoonelise mulje, aga tal oli mitmeid puudusi. Kanalisatsioonisüsteem oli ajast ja arust ning hoone vajas põhjalikku restaureerimist, taastamist ja remonti. Läks vaja ka päris arvukat personali, et hoida korras barokseid ametiruume, kontoriruume, mis asusid esimesel korrusel, ning kaks korrust kõrgemal paiknevaid ballisaali ja suurt söögisaali, mida kasutati suuremateks ametlikeks vastuvõttudeks ja kuhu viis keerdtrepp. Möödapääsmatult vajalikul ülemteenril Williamil oli abiks tohutu parv lakeisid, toatüdrukuid ja itaallasest kokk, aga ka lugematu arv venelasi, kes olid võetud tööle lihtsamate majapidamis- ja köögitööde tegemiseks.19 Buchananid olid toonud kaasa auto ja inglasest sohvri, aga pidasid ka tõldu ja saane ja venelasest kutsarit, kes neid juhtis.

      Sir George Buchananisse, kes polnud tähelepanu keskmes mitte ainult oma suursaatkonnas, vaid oli ka Petrogradi diplomaatide kogukonna tunnustatud juhtfiguur, suhtusid suure lugupidamisega ühtviisi nii venelased kui ka välismaalased ning need, kes töötasid tema alluvuses, olid talle äärmiselt lojaalsed või lausa ülistasid teda. Ta oli härrasmehest diplomaadi arhetüüp: range, monokliga, vana etonlane, kelle isa sir Andrew Buchanan oli samuti diplomaadina Peterburis suursaatkonnas töötanud, aumees selle sõna vanamoelises tähenduses. Pikka kasvu, sale ja lihvitud maneeridega Buchanan oli klassikalise haridusega hea keelteoskaja (ehkki ta vene keelt ei rääkinud), kes oli palju lugenud, aga armastas salamisi kriminulle ega tundnud millestki rohkem rõõmu kui bridžimängust, mis ei nõudnud liiga pingsat mõttetööd. Tema „häirimatut muretust” ja formaalsust võidi mõnikord ekslikult pidada liigseks karmuseks ning mõned tema alluvatest pidasid tema „jahmatavat lihtsameelsust” ja pisut rammetut hajameelsust piinlikuks. „Bridžis oli ta sama leebe nagu kõiges muus, aga unustas õndsalt, kas ta mängib bridži või õnnelikke perekondi,” meenutas üks tema töötajatest.20

      Aga polnud mingit põhjust kahelda Buchanani kombekuses, ja – kui aeg selleks kätte jõudis –, siis ka tema vapruses või kõikumatuses lojaalsuses neile, kes tegutsesid tema alluvuses. Kõigile, kes keiserliku Venemaa viimsetel päevadel temaga koos töötasid, oli täiesti ilmselge, et sir George on nüüdseks haige mees, kelle tervise, mida olid murendanud tema vääramatu pühendumine oma kohustustele ja sõjaaegne suurenenud töökoormus, muutsid halvemaks mured tsaari ebakindla positsiooni pärast ja kasvav revolutsioonioht.21 Ehkki sir George’il õnnestus aeg-ajalt käia mõnel kalastusretkel Soomes või Murinos golfi mängimas, näis ta 1916. aasta lõpuks olevat „väsinud, kurvailmeline ja hapra olemisega mees”, nagu meenutas Briti diplomaat Robert Bruce Lockhart. Kuid pealinna tänavatel oli temast saanud tuttav ja lugupeetud kuju, ja „kui ta läks oma igapäevasele jalutuskäigule Vene välisministeeriumi juurde, kübar küljele kaldu, pikk kõhetu kuju paljude murede all pisut kühmus, tundis iga inglane, et siin, nagu ka saatkonna enda diplomaatilisel territooriumil, asus killuke Inglismaad”.22

      Kui sir George’i jõud näiski vahel raugevat, siis tema energilisuse puudujäägid korvas täielikult tema aukartustäratav naine. Leedi Georgina, sündinud Bathurst, oli ise „kõige ehtsam sinivereline”. „Nagu iga britt teab,” teravmeelitses Negley Farson, „on olemas ainult kolm perekonda: „püha perekond, kuninglik perekond – ja Bathurstid”.”23 Leedi Georgina oli imposantne naisterahvas, kelle „süda oli proportsioonis tema kogukusega” ja kelle imetabane energia oli kooskõlas tema selgete ja häälekalt välja öeldud arvamustega. Ta oli „ebadiskreetne ja kiire solvuma: helde sõber, kuid

Скачать книгу