Revolutsiooni küüsis - Helen Rappaport

Скачать книгу

lk 94.

90

Barnes, lk 213.

91

Paléologue, lk 755.

92

Christie, „Experiences in Russia”, lk 2; MacNaughton, My Experiences in Two Continents, lk 194.

93

http://alphahistory.com/russianrevolution/olice-conditions-in-petrograd-1916/

94

Dosch-Fleurot oli Oregoni sisse rännanud sakslase poeg. Ta oli sõja ajal kasutusele võtnud ka oma ema prantsuse perekonnanime Fleurot, et vältida sekeldusi läänerindest reportaažide tegemisel.

95

Fleurot, lk 96.

96

Samas, lk 99, 100; Hawkins, „Through War to Revolution with Dosch-Fleurot”, lk 20. Dosch-Fleurot lahkus lõpuks Venemaalt 1918. aasta märtsis.

97

Fleurot, lk 99, 100.

98

Kennon (1845–1924) oli kuulus Ameerika rännumees ja maadeuurija, kes oli kirjutanud mitmeid paljastavaid artikleid Vene karistussüsteemist Siberis.

99

Samas, lk 101.

100

Hawkins, „Through War to Revolution with Dosch-Fleurot”, lk 22; Fleurot, lk 103–104.

101

Williamsi reportaažid ilmusid samal ajal ka Daily Telegraphis ja New York Timesis.

102

Paljudele reportaažidele kirjutati alla lihtsalt „meie Petrogradi korrespondent” võimidagi sellesarnast ja seetõttu on raske ka välja selgitada, mida konkreetselt kirjutas üks või teine Briti või Ameerika rindereporter revolutsiooni ajal.

103

Thompson, lk 30. Thompsoni sõjaaegse karjääri kohta enne Petrogradi tulekut vt Mould, „Donald Thompson: Photographer at War”, ja Mould, „Russian Revolution”, lk 3.

104

Heald, lk 23.

105

Thompson, lk 17.

106

Harper, lk 19.

107

Houghteling, 14, 4.

108

Cahill, Between the Lines, lk 217, 221.

109

Troska oli kaherattaline üüritav hobuveok.

110

Samas, lk 218.

111

Samas, lk 219.

112

Mason, „Russia’s Refugees”, lk 142.

113

Samas.

114

Petrograd, lk 48.

115

Tema elu ja karjääri üksikasju vt Blunt, Lady Muriel ja Sybil Oldfield, Women Humanitarians, London: Continuum, 2001, lk 160–163; Powell, Women in the War Zone, lk 296–297.

116

Blunt, Lady Muriel, lk 59.

117

Õppinud põetajad olid Punase Risti halastajaõed, peamiselt Londoni St Thomase ja St Barti haiglast.

118

18. sajandil ehitatud Beloselski-Belozerski palee rekonstrueeriti 19. sajandil ja 1883. aastal ostsid selle suurvürst Sergei ja tema naine Ella, keisrinna õde. Pärast suurvürsti surma atentaadi läbi 1905. aastal laskis tema naine end nunnaks pühitseda ja kinkis palee Dmitri Pavlovitšile, kel olid seal esimesel korrusel privaatsed eluruumid. Just siit otsisid tema ja Feliks Jussupov hüsteeriliste ja veristena peavarju, kui olid Rasputini tapnud.

119

Jefferson, So This Was Life, lk 85.

120

Ka mitmed teised Petrogradi diplomaatilised kogukonnad rahastasid sõja ajal haiglaid: Ameerika koloonia haigla asus Spasskaja tänav 15; belglastel oli haigla, millele nad panid nime oma kuninga Alberti järgi; hollandlaste haigla asus Inglise kaldapealsel 68; taanlastel oli kaks haiglat – üks Sergijevskaja 11 ja teine, alamatele seisustele mõeldud haigla, mis oli saanud nime Taanis sündinud leskkeisrinna Maria Fjodorovna järgi, asus Potštamtskaja 13. Haavatute jaoks olid veel Prantsuse, Šveitsi ja Jaapani haiglad. Vt Juri Vinogradov, „Lazaretõ Petrograda”, http://www.proza.ru/2010/01/30/984.

121

Leedi Georgina Buchanan, kiri 16.12.1916, Bathursti kirjad, LUL/MS Dep.1990/1/2856.

122

Novoje vremja, 6.02.1917.

123

Leedi Georgina Buchanan, kirjad 7.10.1916 ja 20.01.1917, Bathursti kirjad.

124

Jefferson, So That Was Life, lk 84–86; Harmer, Forgotten Hospital, lk 67–68.

Скачать книгу