Скачать книгу

id="n1">

      1

      Peterburi nimetati Petrogradiks ümber pärast sõja alustamist Saksamaaga 1914. aastal.

      2

      Eestikeelses tõlkes vastavalt võimalustele, mitte iga hinna eest. – Tlk.

      3

      Violetta Thurstan, Field Hospital and Flying Column, lk 94. Thurstanit, nagu ka paljusid teisi, kes sel ajal Petrogradis käisid, lummas selle linna mastaapsus ja hukutav jõud „See on üks neist linnadest, mille võlu sind vargsi enda võimusse võtab. Ta on määratusuur, pealetükkiv, haarav, lausa surub end sinu mõtetesse … kõik on nii tohutult mastaapne, nii hoolimatu üliküllusega välja valatud … paleed on grandioossed, plokid, millest nad on ehitatud, näivad titaanide tahutud”. Rogers, kast 3: kaust 7, 12–13 (edaspidi 3:7 jne).

      4

      Dearing, trükis avaldamata käsikirjalised mälestused, lk 88.

      5

      Ka sakslased, aga nemad kõik olid sõja algul 1914 Venemaalt lahkunud.

      6

      Almedingen, I Remember St Petersburg, lk 120–122; vt ka 1916. aasta Petrogradi atmosfääri kajastust: Walpole, The Secret City, lk 98–99, 134, ja Leighton Rogers, Wine of Fury.

      7

      Almedingen, Tomorrow Will Come, lk 76.

      8

      Steveni, Things Seen in Russia, London: Seeley, Service & Co., 1913, lk 80. Steveni 1915. aastal avaldatud raamatus Petrograd Past and Present on suurepärane peatükk XXXI Briti koloonia ajaloost; vt ka: Cross, „A Corner of a Foreign Field” ja „Forgotten British Places in Petrograd”.

      9

      Lombard, masinakirjas mälestused, pealkirjata, alajaotuses „Things I Can’t Forget”, lk 64.

      10

      Samas, masinakirjas mälestused, pealkirjata, sektsioon VII, leheküljenumbrita.

      11

      Anthony Trollope’i „Barchestershire’i kroonikatest” tuntud väljamõeldud koht. – Tlk.

      12

      Stopford, lk 18.

      13

      Farson, Way of a Transgressor, lk 150.

      14

      Negley Farsoni andmetel laskis Briti suursaatkond saata endale golfipalle Inglismaalt diplomaatilise kiirposti kottides, sest „golfipallid olid sõja ajal sama väärtuslikud nagu pistrikumunad”.

      15

      Nathaniel Newnham-Davis, The Gourmet’s Guide to Europe, Edinburgh: Ballantyne, Hanson & Co., 1908, „St Petersburg Clubs”, lk 303.

      16

      Farson, Way of a Transgressor, lk 95.

      17

      Buchanan oli eelnevalt teeninud Viinis oma isa alluvuses ning siis Roomas, Tokios, Bernis, Darmstadtis, Berliinis ja Haagis.

      18

       Dissolution, lk 9.

      19

      Samas, lk 5–7.

      20

      Bruce, Silken Dalliance, lk 174, 159;

1

Peterburi nimetati Petrogradiks ümber pärast sõja alustamist Saksamaaga 1914. aastal.

2

Eestikeelses tõlkes vastavalt võimalustele, mitte iga hinna eest. – Tlk.

3

Violetta Thurstan, Field Hospital and Flying Column, lk 94. Thurstanit, nagu ka paljusid teisi, kes sel ajal Petrogradis käisid, lummas selle linna mastaapsus ja hukutav jõud „See on üks neist linnadest, mille võlu sind vargsi enda võimusse võtab. Ta on määratusuur, pealetükkiv, haarav, lausa surub end sinu mõtetesse … kõik on nii tohutult mastaapne, nii hoolimatu üliküllusega välja valatud … paleed on grandioossed, plokid, millest nad on ehitatud, näivad titaanide tahutud”. Rogers, kast 3: kaust 7, 12–13 (edaspidi 3:7 jne).

4

Dearing, trükis avaldamata käsikirjalised mälestused, lk 88.

5

Ka sakslased, aga nemad kõik olid sõja algul 1914 Venemaalt lahkunud.

6

Almedingen, I Remember St Petersburg, lk 120–122; vt ka 1916. aasta Petrogradi atmosfääri kajastust: Walpole, The Secret City, lk 98–99, 134, ja Leighton Rogers, Wine of Fury.

7

Almedingen, Tomorrow Will Come, lk 76.

8

Steveni, Things Seen in Russia, London: Seeley, Service & Co., 1913, lk 80. Steveni 1915. aastal avaldatud raamatus Petrograd Past and Present on suurepärane peatükk XXXI Briti koloonia ajaloost; vt ka: Cross, „A Corner of a Foreign Field” ja „Forgotten British Places in Petrograd”.

9

Lombard, masinakirjas mälestused, pealkirjata, alajaotuses „Things I Can’t Forget”, lk 64.

10

Samas, masinakirjas mälestused, pealkirjata, sektsioon VII, leheküljenumbrita.

11

Anthony Trollope’i „Barchestershire’i kroonikatest” tuntud väljamõeldud koht. – Tlk.

12

Stopford, lk 18.

13

Farson, Way of a Transgressor, lk 150.

14

Negley Farsoni andmetel laskis Briti suursaatkond saata endale golfipalle Inglismaalt diplomaatilise kiirposti kottides, sest „golfipallid olid sõja ajal sama väärtuslikud nagu pistrikumunad”.

15

Nathaniel Newnham-Davis, The Gourmet’s Guide to Europe, Edinburgh: Ballantyne, Hanson & Co., 1908, „St Petersburg Clubs”, lk 303.

16

Farson, Way of a Transgressor, lk 95.

17

Buchanan oli eelnevalt teeninud Viinis oma isa alluvuses ning siis Roomas, Tokios, Bernis, Darmstadtis, Berliinis ja Haagis.

18

Dissolution, lk 9.

19

Samas, lk 5–7.

20

Bruce, Silken Dalliance, lk 174, 159; Pares, My Russian Memoirs, lk 424. Sir George’i kaasaegse portree temast vt: Pares, „Sir George Buchanan in Russia”, Slavonic Review, 3 (9), 03.1925, lk 576–586.

21

Peterburi kliima ei sobinud sir George’ile üldsegi ja tema tervis kannatas selle tõttu niivõrd, et kui sir Edward Grey teada sai, kui sageli sir George põdes, pakkus ta talle suursaadikukohta Viinis – kuid sir George otsustas jääda Petrogradi.

22

Lockhart, Memoirs of a British Agent,

Скачать книгу