LITMIR.BIZ

Скачать книгу

nurgeline keha, ta näeb välja natuke auto moodi, milles nad istuvad. Jäme must, kõrbenud leivapätsi meenutav punupats, mille patsikummi põimitud kuldtraadid hakkavad neid vaadates läikima. Nad ei räägi omavahel sõnakestki. Neil läheb kakskümmend minutit, et sõita läbi linna, mis muutub räpasest kulunuks, siis renoveerituks, siis uhkeks ja siis uuesti räpaseks. Üle Carrera 43A väiksemale teele, mille nime ta ei tea. Siis nad peatuvad. Camilo vaatab tänavasilte, nad on täpselt Carrera 32 ja Calle 10 ristumiskohas. Ja linn on jälle uhke. El Polado nimeline linnaosa, ta ei ole siin kunagi varem käinud. Peen. Ema on nii öelnud. Muidugi peen, kui inimesed elavad oma majas, mille ees kasvab muru ja sissesõiduteel seisavad kaks autot, kuigi kesklinn ei ole väga kaugel.

      Siit näevad nad maja, ilma et keegi neid tähele paneks. Mestiits osutab näpuga.

      „Seal. Seisab kõige kaugema akna ääres. Sinu ülesanne.”

      Ta vaatab naist. Ja noogutab. Ka siis, kui ta käterätiku vastu võtab, sülle asetab ja lahti harutab. Püstol. Zamorana, valmistatud Venezuelas, viisteist lasku, üheksa millimeetrit. Camilo teab neid asju. Jorge õpetas talle peaaegu kõik selgeks.

      „Edasi tead ka? Kuidas teha?”

      „Jah.”

      „Kui tulistad?”

      „Jah, seda ma olen palju teinud.”

      Nad tegidki, koos Jorgega. Harjutasid. Tulistasid õhtuti üsna sarnasest, kuigi vanast püstolist, mille Jorge sai kelleltki laenuks, kellega Camilo ei tohtinud kohtuda. Ühel kaugel mahajäetud krundil La Maialas.

      „Hästi. Kahe tunni pärast näeme. Keskuse juures samas kohas. Lähed ise sinna.”

      Süda taob, nii rõõmust kui ärevusest kui põnevusest kui hirmust.

      Sicario, palgamõrtsukas.

      Kui auto on silmist kadunud, läheb Camilo puude juurde, mis ääristavad taustana teeperve, ning võtab seal istet. Siit näeb maja ja akent ja naist, kes seisab seal midagi teadmata.

      Roheline kleit. Noorem kui ta arvas. Sõelub toa ja nähtavasti köögi vahet, askeldades millegi kallal, millest on raske aru saada. Ta kruvib, nagu Jorge on õpetanud, summuti otsa ning lükkab ka rätikus oleva viie padruniga salve käepidemesse. Nii need asjad käivad.

      Keskendu.

      Jorge ütles ikka, keskendu, vennas, hinga aeglaselt edasi ja pane sil mad kinni ja mõtle millelegi meeldivale. Camilo mõtleb laevadele. Talle meeldivad laevad, suured purjedega laevad, mis seilavad aeglaselt, kui tuul on vaikne, ja kiiresti, kui tuul on tugev, ta ei ole küll kunagi laevaga sõitnud, aga ta on sellele nii palju mõelnud, et on üsna kindel, et teab, mis tunne see on.

      Paar minutit. Ja ta on valmis.

      Ta tõuseb püsti. Surub püstoli püksivärvli vahele ning hoolitseb, et pluus selle ära varjaks. Kõnnib selle maja ukse juurde, mida mestiits näitas.

      Trellid. Turvauks. Kahekordne. Ta on selliseid uksi varem näinud.

      Ja ta helistab uksekella.

      Sammud. Keegi läheneb. Keegi vaatab piiluauku, ta näeb seda, auk läheb siis pimedaks.

      Ta tõmbab püstoli püksivärvli vahelt välja ja vajutab pisikesele nupule ja vabastab kaitseriivi just sel hetkel, kui kuuleb, kuidas uksekett seestpoolt lahti tehakse.

      Siis avab naine ukse. Tema nägi ju üheksa-aastast last.

      Ja ta vaatab talle otsa, nagu Jorge on öelnud, et ta peab tegema, ning tõstab püstoli ja suunab ülespoole, naine on ju temast palju pikem.

      Ta hoiab relva mõlemas käes, nagu Jorge on näidanud.

      Ja vajutab päästikule.

      Kaks korda.

      Esimene lask rindu ja naine põrkub kergelt löögist ja lööb vaaruma, tal on hämmeldunud ilme, tal on sedasorti suu ja silmad. Siis tulistab ta teist korda, pähe.

      Ja naine vajub kokku nagu ettevaatlikult puult langev leht, seljaga vastu uksepiita ja veritsev auk keset otsmikku. Ta ei paiskugi tagasi või kõrvale, mitte üldse nii, nagu ta ette kujutas, mitte nagu ta filmides näinud on.

      Pärast sõidab ta bussiga. Selle tagaosas. Ja tunne on täpselt samasugune nagu enne, süda taob rõõmust ja põnevusest, aga samas mitte üldse nagu enne, enam pole hirmus. Nüüd on ta seda teinud. See paistab välja, ta teab seda, ta on ju ise teiste pealt näinud.

      Auto ootab samas kohas. Turu lähedal. Nurgeline mestiits juhiistmel, punnitav pats õlgadel. Camilo koputab aknale ja kõrvalistujapoolne uks avatakse.

      „Tehtud?”

      „Tehtud.”

      Mestiits võtab, kindad käes, püstoli vastu ja salve välja. Kolm kuuli on alles.

      „Sa kasutasid… kahte?”

      „Jah. Üks rindu, teine pähe.”

      Mina. Sicario.

      Jälle bussis. Kõige tagumine ots on täis ja ta istub ainsale vabale kohale kohe bussijuhi taha. Ta viis käterätikus relva tagasi ning sai kakssada dollarit. Camilo põsed on soojad, punased. Kakssada dollarit! Tema parempoolses taskus! Ja rahatähed on soojad nagu põsedki, põletades reit, nagu tahaksid välja pääseda ja näidata end kõigile, kes täna õhtul bussiga sõidavad ja kellel ei ole taskutes kahtsadat dollarit isegi siis, kui kõik bussi peale kokku lugeda.

      Kuus tsooni piki Río Medellíni, mis teeb kuusteist comuna’t ja kakssada nelikümmend üheksa barrio’t. Ta on teel ühte neist Comuna 13 lõppu San Javieri. Ta on teel koju. Ta on sinna sõitnud nii mitu korda, emaga, Jorgega, üksi, aga kunagi varem ei ole ta end nii tundnud. Õhupahvakas ei liigugi enam kõhus edasi-tagasi, on hoopis südame lähedal koha leidnud ega pitsita enam, vaid voolab. Ta toetub vastu kõva istet ning mõtleb majale, mis on kitsas ja räpane ja kärab helidest, ja kuidas ta bussipeatusest nii kiiresti, kui suudab, sinna tormab, uksest sisse hüppab ja juba teda nägematagi hüüab külmkapp, ema, ma ju ütlesin, et teen selle korda, ning poole rahast talle pihku surub. Ja ema on nii uhke ta üle. Ja siis läheb ta oma salakohta toas, kus nad magavad. Lamedasse plekkkarpi, mille ta leidis ja milles olid kord peenikesed šokolaaditükid ja mida saab pea igale poole ära peita – sinna paneb ta teise sajadollarilise, tema isikliku esimese.

      Usalda ainult iseennast.

      ESIMENE OSA

      KUI KOIDIKUST saab hommik. Ja juulist august.

      Piet Hoffmann keris veoauto küljeaknad mõlemalt poolt alla, tuuletõmbus, kell ei olnud veel isegi mitte kaheksa, aga kuumus rõhus ta meelekohti, läikiv higi aurustus aeglaselt ära aetud habemega nahalt, kui tuul ta ümber vihises.

      Kui lõpp muutub alguseks ja kõik jääbki alati sedasi edasi kestma.

      Täna kolm aastat tagasi saabus ta maale, kus ta ei olnud kunagi varem käinud.

      Põgenemine.

      Tühjus.

      Elu oli muutunud ellujäämiseks.

      Ta surus gaasipedaali veidi vähem, üheksakümmend kilomeetrit tunnis, täpselt nii kiiresti, kui nad olid kokku leppinud. Ta kontrollis vahemaad eesoleva veoautoga, kakssada meetrit, täpselt nii kaugel, kui nad olid kokku leppinud.

      Elada tühjuses tähendab ju elada olematut elu. Või on see ehk siiski muu ümbritsevaga võrreldes olemas.

      Aga kui isegi ümberringi ei ole midagi olemas?

      Nad olid juba ammu 65. maanteelt maha keeranud. Kümnete kilomeetrite kaupa voolas vasakut kätt paksu tihniku taga mäslev Río Caquetá, ääristades Putumayo provintsi – jõgi, mis oli neid sõidutee kõrvalt viimane tund aega eemalt, kuid pidevalt saatnud. Ta näris ergutavat kokalehte ja jõi rahustavat valget teed. Ja vahetevahel segu, mida El Mestizo kangekaelselt talle iga kohaletoimetamise vahele peale surus, mingit isiklikku versiooni coladast, jahu ja vesi ja suhkur ja üsna kõvasti Kuuba espressot, maitse oli kohutav, aga see töötas, peletas nälja ja väsimuse eemale.

      Ta

Скачать книгу