LITMIR.BIZ

      ESIMENE RAAMAT

      Esimene peatükk

      Cornwalli rannikul Truro, St. Ann’si ja St. Michaeliga piiritletud kolmnurgas polnud seltsielu 1790. aastatel just eriti vilgas. Suuri maju – neid, milles elas härrasrahvas – oli kuus, aga olud ei soosinud nendevahelist läbikäimist.

      Nimetatutest ühte, vanimasse ja idapoolseimasse Mingoose’i härrastemajja oli Ruth Treneglos, neiuna Teague, püüdnud küll iga hinna eest uut eluvaimu sisse puhuda, aga lapsi ilmale tuues oli temagi viimasel ajal osa indu minetanud; Ruthi robustset abikaasat Johni ei huvitanud miski peale jahi ning äi, poolkurt ja ninapidi raamatutes, ei tundnud üldse huvi, kes tema võõrastetubades sisse-välja käivad. Werry mõisamajas, mis oli nimetatutest suurim ja halvima mainega, laiutas kiimaline Sir Hugh Bodrugan ning tõi kuuldavale lausa vulkaanilist mõõtu röhitsusi, kuna tema võõrasema leedi Constance Bodrugan, kes oli nii noor, et sobinuks talle tütreks, tegeles päevad otsa põhiliselt sellega, et kasvatas koeri, toitis neid ja rääkis nendest.

      Kolmnurga teises, läänepoolseimas tipus paiknesid sajandi algul püstitatud ning siinses ümbruses kohatuna mõjuv palladionistlik Place’i mõisamaja, kus elas lesestunud lastetu baronet Sir John Trevaunance, ja Killewarren, mis oli vaevalt midagi enamat kui uhkemat sorti talumaja, ehkki selle omanik härra Ray Penvenen oli rikkam ja koguni veel seltsimatum kui tema naabrid.

      Nende vahel asuvalt kahelt majalt, millest üks paiknes otse rannikul ja teine selle lähedal, oleks võinud oodata suuremat ettevõtlikkust ning mitte üksnes asukoha tõttu, vaid ka sellepärast, et mõlemas elas noor abielupaar, kellele seltskondlik läbikäimine oleks olnud loomupärane. Kahjuks polnud kummagi asukatel raha.

      Sawle’i ja St. Ann’si vahelisel kõrgendikul seisvas, varjulistest puudest ümbritsetud ilusas maitsekas Trenwithi härrastemajas elasid Francis Poldark, tema naine Elizabeth, nende poeg, kes oli nüüd peaaegu kaheksa-aastane, ja Francise vanatädi, kes oli nii vana, et tema eluaastate üle oli unustatud arvet pidada. Kolm miili ida pool seisis väikseim, Nampara maja, George’i stiilis, funktsionalistlik, lõpuni valmis ehitamata, ent seejuures ikka omamoodi isikupärane ja võluv nagu ehk selle omanikudki. Siin elasid Ross Poldark ja tema naine Demelza ning nende poeg Jeremy, kes oli just äsja saanud aastaseks.

      Niisiis oldi kuuest majast esimeses kahes hõivatud koerte ja väikeste lastega, järgmisel kahel jagunuks lõbutsemiseks küll raha, aga nappis tahtmist, ning kahel viimasel polnud muud kui tahtmine. Kui viies majas saadi 1792. aasta mais kuuenda maja pererahvalt tolle kuu kahekümne neljandaks päevaks õhtusöögikutse, tuli see niisiis üllatusena ja tekitas elavat arutelu. Nagu Sir John Trevaunance kirjutas, tahtis ta kasutada ära aega, kui tal on külas õde ning samuti viibib tema juures Bodmini piirkonnast parlamenti valitud vend Unwin.

      See näis olevat nii kehv ettekääne katkestamaks aastatepikkust harjumust, et kõik otsisid selle tagant mingit tugevamat ajendit. Igatahes Demelza Poldarkil ei olnud raske seda leida.

      Kui kiri toodi, oli Ross parajasti kaevanduses – uues kaevanduses, kus ta viimasel ajal peaaegu kogu aeg viibis – ning Demelza ootas nüüd kannatamatult tema tagasitulekut.

      Kattes lauda kergeks eineks – õhtust pidid nad sööma alles kell kaheksa –, mõtiskles Demelza, mis mehe järjekordsest, tõenäoliselt viimasest ettevõtmisest välja võiks tulla. Kaljul asuval Wheal Leisure’il, mille Ross oli koos kuue kaasosanikuga avanud 1787. aastal, läks endiselt hästi, aga selle aktsiatest oli Ross läinud aastal pooled maha müünud ja paigutanud raha uude, märksa kahtlasemasse ettevõtmisse.

      Seni polnud sellest midagi head tulnud. Kahe noore Redruthi inseneri loodud uus uhke pumbamasin oli üles pandud ja vastas kõigile ootustele. Paraku ei oodanud neid kolmekümne sülla sügavusel, kuhu kunagised kaevandajad olid välja jõudnud, ees midagi peale ammendatud maagisoontest jäänud kaeveõõnte ning neljakümne ja viiekümne sülla sügavusele uute soonte otsingul kaevatud käigud ei tasunud end ära: sealne maak – kui seda üldse leidus – oli kehv. Masin, olgu see nii tõhus kui tahes, kasutab ikkagi sütt, ning kui kõik läheb vanaviisi, pidi õige pea saabuma päev, kui tasandikule langeb taas vaikus ja seadmed hakkavad roostetama.

      Aknast välja vaadates nägi Demelza Rossi läbi aia tulemas, kaasas äripartner onupoeg Francis. Mehed olid süvenenud vestlusse, aga Demelza nägi, et jutt ei käi mingist ootamatust avastusest. Kui Ross kaevandusest koju tuli, uuris Demelza ühtepuhku tema nägu.

      Ta tõstis Jeremy üles, sest too õppis kõndima ja ähvardas seejuures lina laualt maha kiskuda, ning läks, laps süles, meestele välisukse juurde vastu. Tuul kergitas tema rohelisetriibulise bombassiinkleidi puhevile.

      Kui tulijad lähemale jõudsid, lausus Francis: „Demelza, sa ei saa ka sugugi vanemaks, oleksid nagu ikka seitsmeteistkümnene. Mul ei olnud plaanis täna tulla, aga pagan võtaks, siinne õhk lõi meeled erksaks ja arvan, et tass teed muudaks olemise päris heaks.”

      „Kas sa oled esimest korda väljas?” küsis Demelza. „Loodan, et sa ei käinud maa all.”

      „Teist korda. Ei, kaevanduses ma ei käinud. Ross vaatas seal jälle omapäi ringi ja tulemused olid paraku samad mis ikka. Jeremyl näikse olevat üks hammas juures. Kui viimati vaatasin, oli neid vist kõigest kolm.”

      „Seitse!” ütles Ross. „Vaata et sa oma jutuga rappa ei lähe.”

      Nad läksid naerdes tuppa. Esialgu kandis Jeremy hoolt, et teed juues räägitaks põhiliselt temast, aga varsti tuli Jane Gimlett ja viis poisi ära ning täiskasvanutele anti pisut rahu. Demelza, askeldamisest natuke väsinud, juuksesalk hooletult silmil, valas endale teise tassi teed.

      „Oled sa siis nüüd tõesti terve, Francis? Kas palavik on päris järele andnud?”

      „See oli kõigest influentsa,” ütles Francis. „Olime kõik haiged, aga mina kõige hullemini. Choake laskis mul aadrit ja andis kiinapuukoore pulbrit, aga sain tema kiuste terveks.”

      Ross ringutas ja sirutas oma pikad jalad välja. „Miks ei võta sa Dwight Enyst? Ta on tark ja tänapäevane ning kursis viimaste ravimeetoditega.”

      Francis ümatas: „Meie peret on alati ravinud Tom Choake. Pealegi, minu meelest on kõik nood tohtrid enam-vähem ühe vitsaga löödud. Nagu ma kuulnud olen, on meie sõber Dwight Enys liiati natuke plindris vana John Elleryga.”

      „Mis tollel siis viga on?”

      „Kuuldavasti oli tal hambavalu ning Enys tõmbas kolm hammast välja, aga koos juurtega, nagu tal kombeks. Choake, nagu sa tead, piirdub sellega, et väänab ära üksnes kroonid. Sedapuhku läks Dwightil paraku midagi untsu ja Ellery pole saanudki valust lahti.”

      „Mulle tundus jah, et Dwight oli terake murelik, kui eile siin käis,” tähendas Demelza.

      „Ta võtab oma altminekuid liiga südamesse,” ütles Ross. „Tema ametis on see minu arvates suur puudus.”

      „See on igas ametis suur puudus,” sõnas Demelza, hoidudes hoolega Rossile otsa vaatamast.

      Francis kergitas irooniliselt kulmu. Et täita järgnenud üürikest vaikust, võttis Demelza kaminasimsilt ümbriku.

      „Meile toodi kutse, Ross! Mõelda vaid – nüüd, kui ajad on nii kehvad. Kas teie saite ka, Francis? Tuleb vist päris suur pidu. Ei tea, kas peaksime end üles lööma. Mida Elizabeth sellest arvab?”

      „Trevaunance’itelt või?” küsis Francis, sel ajal kui Ross kutset luges. „Jah, täna toodi kiri. Vanamees on hakanud eluõhtul veel raha tuulde pilduma. Sir Johni tundes arvan siiski, et sel laristamisel peab olema mingi tagamõte.”

      „Jah,” lausus Demelza, „mina arvasin peaaegu sedasama.”

      „Mis tagamõte?” küsis Ross kirjalt pilku tõstes.

      Francis vaatas Demelza poole, kuid too ootas, et tema räägiks. Francis puhkes naerma. „Su naine ja mina oleme lihtsalt terava keelega, Ross. Ray Penveneni vennatütar Caroline on rikas pärijanna. Unwin Trevaunance on teda juba kaks aastat taga ajanud. Sellega tähistatakse ehk jahi edukat lõppu.”

      „Ma ei teadnudki, et see tüdruk jälle siin on.”

      „Niipalju kui ma tean, saabus ta Oxfordshire’ist eelmisel nädalal.”

      „Aga

Скачать книгу