LITMIR.BIZ

      1

      Aasta aega kestnud orjapõlv Endovieri soolakaevandustes oli harjutanud Celaena Sardothieni sellega, et teda eskorditi kõikjale ahelates ning mõõgaterade ees. Enamik Endovieri tuhandetest orjadest sai sama kohtlemise vääriliseks – kuigi Celaenat talutati kaevandusse ja tagasi alati veel poole tosina valvuri saatel. Seda võis Adarlani kurikuulsaim palgamõrvar ka eeldada. Küll aga ei eeldanud ta enda kõrval näha kapuutsiga meest mustas – nagu praegu.

      Mees surus Celaena käsivart, kui vedas teda läbi kiiskava hoone, kus elas enamik Endovieri ametnikest ja kupjatest. Nad kõndisid mööda koridore, treppe ja ringiratast seni, kuni Celaenal poleks enam vähimatki võimalust majast ise välja pääseda.

      Vähemalt see oli tema saatja plaan, sest Celaena märkas loomulikult seda, kui nad mõne minuti jooksul üht ja sama treppi mööda kord üles, siis alla tammusid. Samuti ei jätnud ta märkamata erinevate korruste vahel siksakitamist, ehkki hoone oli tavapärane võrgustik koridoridest ja treppidest. Justkui oleks ta pidanud ruumitaju kaotama. Ta oleks võinud tunda nördimust, aga mees nägi ju nii kõvasti vaeva.

      Nad sisenesid ühte eriti pikka koridori, milles kaikusid vaid nende kahe sammud. Tema käsivart pigistav mees oli pikk ja trimmis, aga kapuutsi all ei näinud Celaena rohkem muud midagi. Järjekordne taktika tema heidutamiseks ja segadusse ajamiseks. Ilmselt moodustasid mustad rõivad sellest ka oma osa. Mehe pea nihkus tema poole ja Celaena naeratas kiirelt. Mees vaatas taas ette ja tema raudne haare tugevnes veelgi.

      Ilmselt võis seda võtta meelitusena, isegi kui ta ei teadnud, mis toimub või miks mees teda šahti ees oli oodanud. Pärast päevapikkust tööd kivisoola raiumisel mäe sisikonnas ei tõstnud see Celaena tuju, kui avastas seal seismas mehe koos kuue valvuriga.

      Ent ta kõrvad läksid kikki, kui mees tutvustas end Celaena kupjale kui Chaol Westfall, kuningliku kaardiväe kapten, ja järsku kõrgus taevas Celaena kohal, mäed trügisid lähemale ja isegi muld paisus ta põlvede poole. Ta polnud juba ammu hirmu maitsnud – polnud lubanud endal hirmu maitsta. Igal hommikul ärgates kordas ta üht ja sama mantrat: Ma ei karda. Terve aasta jooksul tähendasid need sõnad erinevust murdumise ja paindumise vahel, need kaitsesid teda killustumise eest kaevanduse pimeduses. Mitte et ta oleks seda kaptenile reetnud.

      Celaena vaatles kinnastatud kätt, mis hoidis ta käsivart. Tume nahk oli peaaegu sama tooni kui mustus Celaena nahal.

      Ta kohendas vaba käega oma rebitud ja räpast tuunikat ja surus alla vaevalise ohke. Minek kaevandusse enne koitu ja lahkumine pärast loojangut tähendas, et ta jõudis harva päikest näha. Celaena oli mustusekihi all hirmuäratavalt kahvatu. Tõsi, kunagi oli ta olnud kenake, isegi ilus, aga – see polnud praegu oluline, eks?

      Nad pöörasid järjekordsesse koridori ja ta uuris võõra mehe kaunilt sepistatud mõõka. Selle sädelev nupp oli lendava kotka kujuline. Celaena pilku märgates laskus mehe kinnas kuldsele kotkapeale. Järjekordne muie kõverdas Celaena suunurki.

      „Olete päris kaugel Riftholdist, kapten,” ütles ta häält puhtaks köhatades. „Saabusite armeega, kelle mürtsumist ma eelnevalt kuulsin?” Ta piidles pimedusse mehe kapuutsi all, kuid ei näinud midagi. Ometi tajus ta mehe silmi, mis hindasid, kaalusid, kontrollisid ta nägu. Celaena jõllitas väljakutsuvalt vastu. Kuningliku kaardiväe kapten oleks ju põnev vastane. Vääriks vahest isegi mingit pingutust.

      Viimaks tõstis mees mõõgakäe ja tema keebivoldid peitsid relva endasse. Kui keep liikus, jõudis Celaena märgata mehe tuunikale tikitud kuldset lohemadu. Kuninglik vapp.

      „Mis on sinul Adarlani armeest?” küsis mees. Kui nauditav oli kuulda temaga sarnast häält – jahedat ja selgesõnalist –, isegi kui ütlejaks osutus vastik jõhkard!

      „Ei midagi,” kehitas Celaena õlgu. Mees urises ärritusest omaette.

      Oh, milline mõnu oleks näha ta verd üle marmori läigatamas. Kord oli Celaena kaotanud kannatuse – üks kord, kui tema kubjas valis liigseks sundimiseks vale päeva. Ta mäletas ikka veel, mis tunne oli lajatada kirkaga kupja vatsa sisse ja kuidas mehe veri ta kätele ja näole kleepus. Celaena oleks suutnud nendest valvuritest kaks silmapilkselt relvituks muuta. Kas kaptenil läheks paremini kui kadunud kupjal? Võimalikke tulemusi kaaludes irvitas Celaena taas mehe poole.

      „Ära vaata mind nii,” hoiatas mees ja tema käsi nihkus tagasi mõõga suunas. Seekord varjas Celaena oma muiet. Nad möödusid puitustest, mida ta paar minutit varem juba silmas. Kui ta sooviks põgeneda, tuleks vaid järgmisest koridorist vasakule pöörata ja kolmest trepist alla söösta. Ainus, mida plaanitud segadusse ajamine saavutas, oli see, et Celaena tundis nüüd hoonet veelgi põhjalikumalt. Idioodid.

      „Kuhu me nüüd lähemegi?” küsis ta magusalt ja pühkis kokkukleepunud juuksesalku silmilt. Kui mees ei vastanud, surus ta hambad kokku.

      Koridorid kajasid liigselt, et ta saaks meest kogu maja teavitamata rünnata. Ta ei näinud, kuhu mees torkas ahelate võtme ja nende järel kõndivad kuus valvurit tekitaks tüli. Ahelatest rääkimata.

      Nad astusid raudlühtritega koridori. Seina ääristavate akende taha oli laskunud öö ja laternad põlesid nii eredalt, et pakkusid peitumiseks vähe turvalisi varjusid.

      Siseõuest kostsid Celaena kõrvu teiste orjade lohisevad sammud, kui nood magamiskohtadeks sätitud puithoone poole suundusid. Agooniaoiged ahelate kõlksumise seas oli sama tuttav koor kui need haledad töölaulud, mida nad kogu päeva laulsid. Aeg-ajalt vihisev piitsasoolo vaid täiendas brutaalset sümfooniat, mille Adarlan oli loonud oma suurimatele kurjategijatele, vaeseimatele kodanikele ja uusimatele vallutustele.

      Ehkki mõnesid vange süüdistati võlukunsti kasutamises – mida nad ei saanud rakendada, sest maagia oli kuningriigist haihtunud –, ilmus neil päevil Endovieri üha rohkem hoopis mässulisi. Enamiku koduks oli olnud Eyllwe, üks viimastest riikidest, mis sõdis veel Adarlani ülemvõimu vastu. Aga kui Celaena kiusas neid sooviga uudiseid kuulda, põrnitsesid paljud teda lihtsalt tühja pilguga. Juba murtud. Ta judises mõtte küüsis, mida nad olid Adarlani vägede käes pidanud kannatama. Mõnikord polnud ta kindel, kas neil poleks olnud parem surra tapapakul. Ja kas tema isegi oleks võinud pigem surra sel ööl, kui ta ära anti ning vangi langes.

      Aga tal oli vaja edasi kõndides muule keskenduda. Kas teda kavatseti lõpuks ometi üles puua? Iiveldus väänles ta kõhus. Ta oli tõesti piisavalt tähtis isik, et väärida hukkamist kuningliku kaardiväe kapteni enda käe all. Ent miks tuua ta siis kõigepealt siia majja?

      Nad peatusid viimaks punakuldsete klaasuste ees, mis olid liiga paksud, et neist läbi näha. Kapten Westfall tõmbas lõuaga mõlemal pool uksi seisvate valvurite poole ja need kõmatasid tervituseks odaga vastu maad.

      Kapteni haare tugevnes seni, kuni tegi juba haiget. Ta tiris Celaena lähemale, kuid tundus, nagu oleks tüdruku jalad tinast ja ta tõmbus eemale. „Sooviksid pigem kaevandusse jääda?” küsis mees ja tema hääles kõlas kerge lõbusus.

      „Kui teaksin, milles asi, ei tunneks ma võib-olla soovi vastu hakata.”

      „Küll saad teada.” Celaena peopesad muutusid higiseks. Jah, ta pidi surema. Nüüd see siis juhtubki.

      Uksed läksid ägades lahti ja paljastasid troonisaali. Suurema osa laest oli hõivanud viinamarjaväädi moodi klaaslühter, mis sülitas ruumi kaugemas osas asuvatele akendele teemantleekide seemneid. Akende taga oleva kõledusega võrreldes mõjus see luksuslikkus kõrvakiiluna. Meenutus sellest, kui tulus oli tema orjatöö nende jaoks.

      „Siia,” urises kaardiväe kapten ja tõukas teda vaba käega, lastes ta viimaks lahti. Celaena koperdas. Tema rakkudes jalad libisesid siledal põrandal, kuid siis ajas ta end sirgu. Ta vaatas üle õla ja nägi, et saali sisenes veel kuus valvurit.

      Neliteist valvurit, pluss kapten. Kuldne kuninglik sümbol mustade mundrite rinnale tikitud. Need olid kuningliku pere ihukaitse liikmed: armutud, välkkiired sõdurid, keda õpetati sünnist saadik kaitsma ja tapma. Celaena neelatas raskelt.

      Ühel

Скачать книгу