LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Mary kutsunud kiirabi ja härra Bennet oli viidud Kristuse haiglasse.

      Pärast Kitty telefonikõnet oli Liz hakanud viivitamatult sobivat lendu otsima, sellal kui Jane toidu laualt kraamis. Selgus, et nii LaGuardiast kui ka JFKst olid selleõhtused viimased Cincinnati-lennud juba väljunud. Liz broneeris kohad varahommikusele lennule, läks oma koju tagasi, pildus rõivad kohvrisse, magas paar tundi rahutut und ja sai kell kuus hommikul LaGuardia D-terminali turvaväravas jälle Jane’iga kokku. Selleks ajaks oli isa kuuetunnine operatsioon juba lõppenud, ta oli intubeeritud ja lamas teadvusetuna intensiivraviosakonnas.

      Ehkki siis, kui Liz ja Jane otse lennujaamast haiglasse jõudsid, oli isa juba ärganud ja hingamistoru oli ära võetud, oli ta ehmatavalt tasane ning nägi haiglakitli väel välja palju väiksem kui oma tavaliste khakipükste, triiksärgi ja tumesinise bleiserjakiga. Teda nähes hoidis Liz pisaraid tagasi, aga Jane nuttis varjamatult. “Mu kulla Jane …” ütles härra Bennet, aga see oli kõik, ta ei visanud ühtki nalja, et neid trööstida. Elulisi näitajaid jälgivad aparaadid piiksusid ükskõikselt.

      Härra Bennet jäi haiglasse nädalaks. Ent päev pärast operatsiooni viidi ta intensiivosakonnast keskastme intensiivi üle ja tema tervis oli märgatavalt paranenud. Ta läks vähehaaval jumekamaks, sai jaksu juurde ja võllanaljaisu tagasi, ning siis tundus, et ta saab tõesti terveks.

      Selle aja jooksul kujunes vanematel Benneti-sõsaratel välja kindel elurütm. Nad magasid laias voodis kolmanda korruse toas, mis oli lapsepõlves olnud Lizi oma. Liz seadis moblal äratuse kella seitsmeks, nad tõusid ja käisid üheskoos jooksmas, enne kui päev liiga palavaks läks. Nad jooksid ümber Grandin Roadi käänaku, Cincinnati golfiklubi kumerast platsist mööda Madison Roadile ja edasi kuni observatooriumini, siis üles Edward’s Roadi esimesest künkast, mis oli küll laugepoolne, aga lõputu, ja teisest, mis oli madal ja järsk. Kodus sõid nad helbeid, käisid kordamööda duši all ja seejärel otsustasid, mida sel päeval tuleb teha.

      Esiotsa isa haiguse varju jäänud arusaam võttis tema paranedes aina kindlamalt maad: 1903. aastal ehitatud Tudor tahtis põhjalikku remonti. Viimase kahekümne aasta jooksul olid Liz ja Jane kõige rohkem kolmeks päevaks korraga koju sõitnud, tavaliselt pühade ajal, ja tagantjärele taipas Liz, et nähtavasti oli ema nende tulekuks nädalate viisi valmistunud. Seekord polnud proua Bennet üldse valmistunud; postisaadetised olid esiku marmorlaual virnas; kolmanda korruse tualettruumi valamu hallitas; elektrilampide küljes ja laenurkades rippusid ämblikuvõrgud ning Jane pidi Liziga ühes toas elama, sest kõrvaltuba, mis oli kunagi olnud Jane’i oma, oli tuubil täis kaste, muist tühjad, kui mullikile välja arvata, aga muist avamata; kõik ühelt või teiselt peenelt kaupmehelt proua Frederick M. Bennetile adresseeritud. Päev enne seda, kui isa haiglast välja kirjutati, oli Liz teinud kääriteraga lahti kolm pakki, milles olid kohev kreemikas padjakate tikitud ananassiga, komplekt tumesiniseid saunalinu proua Benneti monogrammiga ja kaksteist magustoidutaldrikut Yorkshire’i terjeritega (Bennetitel polnud iial olnud Yorkshire’i terjerit – ega muide ühtki teist tõugu koera).

      See, et ema pühendas majatarvetele suurt tähelepanu, polnud mingi uudis; kõige sagedamini ajendaski proua Bennetit Lizile New Yorki helistama küsimus, kas tal läheks vaja ütleme luuderohumotiiviga portselanteekannu, mis tavaliselt maksis 260 dollarit, aga oli parajasti saada soodushinnaga 230 dollarit. Liz ei hakanud küsimagi, kes kõnealuse teekannu kinni maksaks, vaid lükkas pakkumise iga kord kahetsusega tagasi: kõlab küll avatlevalt, aga tal on nii vähe ruumi, pealegi, nagu ta emale meelde tuletas, polnud ta eriline teesõber. Kord aastaid tagasi oli Liz lasknud endale augu pähe rääkida ja võtnud kingituseks vastu suure kuldäärega vaagna – “Pidulike õhtusöökide jaoks!” oli proua Bennet rõõmsalt öelnud –, ent kui ta poolteist aastat hiljem teada sai, et Lizil polnud kogu selle aja jooksul olnud ühtki pidulikku õhtusööki, oli proua Bennet vaagna tagasi nõudnud. Postikulu oli 55 dollarit. Nii et polnud mingi saladus, et sisustuskaubad olid ema kinnisidee, kuid et kaste oli Jane’i toas nii palju, osa veel avamata, pani Lizi mõtlema, kas tegemist pole äkki vaimuhäirega.

      Peaaegu iga päev paljastas Tudor jälle mõne puuduse: tilkuvad kraanid, murduvad põrandalauad, imeliku suurusega hõõglambipirnid, mis olid läbi põlenud. Nii mõnigi kord murdis Liz pead, kas üks või teine ebameeldivus, näiteks kaheksa ruutjala suurune veeplekk elutoa idaseinal, oli hiljuti tekkinud või olid vanemad ja õed sellest kuude või aastate viisi lihtsalt mööda vaadanud.

      Tudori kolmeaakrise krundiga olid oma hädad, muu hulgas kippus roniv mürkpuu maja taga vohama ja suur mägivaher, mille all Liz oli kunagi nukkudega piknikke pidanud, oli seentõves. Nii palju, kui tema aru sai, polnud isa juba õige tükk aega väljas midagi teinud peale muruniitmise, ja haigeks jäämisest saadik polnud enam sedagi teinud. Ühel päeval, kui Liz ootas telefoni otsas aiaameti hinnangut, turgatas talle pähe, et tema vanematekodu on nagu ülimalt lihav inimene, kes ei näe, ei saa puudutada ega halda oma keha; see oli lihtsalt liiga suur, ja isa – tegelikult käis see ka ema kohta – oli väsinud ja kangeks jäänud.

      Iga päev tööks ette nähtud tundide jooksul avas Liz sülearvuti, mis lebas roosa laminaatkattega kirjutuslaual, mille vanemad olid talle 1987. aastal ostnud, vastas Mascara toimetajate küsimustele oma viimase artikli kohta, leppis kokku või viis läbi intervjuusid, ütles ajakirjanikele ära või jätkas koostööd nendega. Lisaks artiklitele mitmekesistel teemadel kirjutas Liz Mascara kauaaegsele veerule “Naised, kes julgevad” iga kuu kolm lühielulugu: näiteks Iraagi kapralist, pimedast aeroobikatreenerist või Wichita koolidirektorist, kes oli päästnud oma õpilased tornaado käest. Kuigi Liz ise mõtles neist kui “veetlevatest ja haritud naistest, kes julgevad”, oli seesuguste otsimine ja intervjueerimine tema töö lemmikosa.

      Seevastu Jane ei püüdnudki Cincinnatist kaugtööd teha. Mõne korra nädalas käis ta Cliftonis joogatunnis, aga õpilasena, mitte õpetajana. Siiski möödusid mõlema naise päevad üllatavalt kiiresti hommikujooksude, arstivastuvõttude, argiülesannete, toiduvalmistamise ja perekondlike õhtusöökide oravarattas. Maist oli peagi saanud juuni ja juunist august.

      Jasper ja Liz vahetasid tihti sõnumeid, mõnikord iga tunni tagant. Jasper saatis foto turbaniga hommikuvõileibade müüjast Viiekümne viienda ja Kuuekümnenda tänava nurgal, millega kaasnes sõnum: Kindla peale tunneb see kutt sinust puudust.

      Kui isa oli haiglast välja saanud, oli Liz üheks ööpäevaks New Yorki lennanud, et kohtuda toimetajaga, tuua oma ja Jane’i kodust veel rõivaid, visata minema külmikusse jäänud lahtised jogurtipakid, anda ära potibambus ja viia varuvõtmed Barnardi kolledži majutusbüroo sekretärile, kes oli viimasel hetkel ja üllatavalt heatujuliselt leidnud tudengid, kellest pidid kuni 31. augustini saama Lizi ja Jane’i allüürnikud. See kõik tehtud, läks Liz teisipäeva hommikul kell üksteist enne lennujaama tagasisõitmist Jasperi korterisse. Kui ta kohale jõudis, hakkasid Susan ja Aidan parasjagu trenni minema. Kuigi nad polnud teineteist näinud pärast kahe aasta tagust kohtumist High Line’il – vahepeal oli suurest titast Aidanist saanud tilluke inimene –, ütles Susan argiselt nagu naabrile: “Tere, Liz.”

      Pärast Susani ja Aidani lahkumist, kui Liz ja Jasper olid end magamistoas riidest lahti võtnud – aega oli vähe ja pingutust nõudva võrgutamise järk oli neil juba läbitud –, tundis Liz ootamatut, kuid igati arusaadavat rahutust. Ta küsis: “Kas te Susaniga magate ikka veel selles voodis koos?”

      “Kui magamegi, siis nagu vend ja õde,” vastas Jasper. “Ainult sellepärast, et sohva on väga ebamugav. Ära unusta, et tal on kallim.”

      Ihualasti Jasper ronis voodisse, mis oli üles tegemata, beežid linad ja lavendlikarva puuvillatekk olid jalutsisse lükatud. Liz tundis viivuks tõrget: oli olnud liiga ebamugav näha Aidanit ning Jasperi ja Susani kestvat kooselu, kõigist nende kokkulepetest hoolimata. Aga Jasper oli siin, valmisoleku füsioloogiline tõend juba silmaga näha, pealegi oli ta kena mees, pealegi kiirustas Liz lennujaama, ja tõtt-öelda tahtis ka tema seksida – viimasest korrast oli juba tükk aega möödas ja järgmiseni läheb jälle tükk aega. Ta tegi rinnahoidja haagid lahti, raputas endalt viimasegi hilbu ja heitis mehe kõrvale voodisse. Viis tundi hiljem maandus tema lennuk Cincinnatis.

      7. peatükk

      Nagu välja tuli,

Скачать книгу