LITMIR.BIZ

Скачать книгу

alus Batavia sadamasse (Jakarta – praegune Indoneesia pealinn). Peaaegu kõik pardal olnutest olid terved – sündmus, mis selle aja kohta oli nii ebaharilik kui ka peaaegu võimatu.

      Piisab, kui öelda, et sel ajastul kaotasid kaugetele ekspeditsioonidele sõitvad alused skorbuudi ja epideemiate tõttu 30−40 protsenti oma koosseisust, vahel ka rohkem. Nii kaotas näiteks Vasco da Gama teel Indiasse rohkem kui sada inimest saja kuuekümnest, aga Hispaania konkistadoori Francisco Pizarro flotill kaotas 1740. aasta kuue kuu jooksul umbes poolteist tuhat merereisile läinud kahest ja poolest tuhandest mehest. On välja arvutatud, et aastatel 1700−1720 suri skorbuuti vähemalt kümme tuhat Euroopa alustel seilanud meremeest. Laevu eskortisid pidevalt haid, oodates, millal järjekordne laip üle parda visatakse.

      Täna, sajandeid hiljem, on see aeg ümbritsetud suurte avastuste romantikaga, kuid tol ajal oli tegemist karmi igapäevaeluga, kus šanss ellu jääda oli viiskümmend viiekümne vastu. Kolumbuse ja isegi Cooki ajastul olid alustel põhitoiduseks kuivikud ja soolaliha. Kuivikud kubisesid ussidest ja tarakanidest ning seepärast kuivatati neid kogu reisi vältel korduvalt tulel. Lõunat valmistati üsna primitiivsel moel: ööpäevane norm soolaliha pandi mereveega tünni ning üks meremees tantsis paljajalu sellel lihamäel, kuni soolasisaldus selles muutus talutavaks. Tulekahju kartuses loobuti sageli soojast toidust. Kui ilm lubas, siis küpsetati kakukesi, mis olid eriti soolased, kuna kõigisse söödavatesse varudesse, sealhulgas ka jahusse, puistati palju soola, et pikendada nende säilivusaega ning hoida neid näriliste ja usside invasiooni eest. Kaua aega ei olnud alustel kokkasid ega kambüüse. Selle aja laevakoka klassikaliseks figuuriks on piraat John Silver, kes on meile tuttav Stevensoni romaanist „Aarete saar”.

      Sama rõõmutu oli ka inimeste viibimine laeval. Enne aega, mil hispaanlased Ameerikas ülesriputatavate koikude ehk võrkkiikedega tutvusid, magasid inimesed, kus juhtus – ka kõikidele tuultele avatud laevalael. Mere- ja düsenteeriahaiged, skorbuudihaiged ning juua täis inimesed – kõik koos, külg külje kõrval. Sellest hävitavast kaosest oli võimatu eemale hoida. Kuna alati oli oodata suuri inimkaotusi, värvati alustele rohkem „merehunte”, kui ekspeditsioon vajas. Suur rahvahulk oli aga ideaalne pinnas epideemiatele.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      Aleksei Adžubei (1924−1993), N. S. Hruštšovi väimees, ajalehe Izvestija peatoimetaja (1959−1964)

      2

      Filmistsenaarium „Tuumasajand” on avaldatud ajakirjas Ökoloogia ja Elu (nr 8−12/2007 ja nr 1−3/2008)

      3

      Aastaid hiljem rääkisin New Yorgis oma elu sellest episoodist tuntud Hollywoodi režissöörile Miloš Formanile. Ta haaras peast: „Issand, kus küll sünnivad nii naiivsed inimesed?! Kui mulle pakutaks praegu neid klipikesi!”

      4

      Stsenaariumi „Vaikimine” venekeelne kirjeldus nagu ka filmi „Katastroof” stsenaarium on avaldatud autori kogumikus „Me lahkume viimastena …” (M.: Paralleel, 2004)

      5

      Pedro Sarmiento de Gamboa (1532–1592) – rändur, meremees, sõdur, kirjanik, poeet, ajaloolane, XVI sajandi teadlane-humanist

      6

      Vastavalt legendile küsis Banks aborigeenidelt looma nime. Nood vastasid: „Känguru,” mis nende keeles tähendab „ei saa aru”. Nii sai känguru oma nime. Känguru on hämmastav loom. Tema pikkus on kuni kaks meetrit, kaal kuni 85 kilogrammi, jookseb kiirusega kuni 40 miili tunnis! Hüppe pikkus on 9−13 meetrit. Känguru sobib suurepäraselt Austraalia kuiva kliimasse. Temperatuuridel, kus inimesel läheb vaja kuni kümmet liitrit vett ööpäevas, saab känguru hakkama kahe liitriga nädalas, k

1

Aleksei Adžubei (1924−1993), N. S. Hruštšovi väimees, ajalehe Izvestija peatoimetaja (1959−1964)

2

Filmistsenaarium „Tuumasajand” on avaldatud ajakirjas Ökoloogia ja Elu (nr 8−12/2007 ja nr 1−3/2008)

3

Aastaid hiljem rääkisin New Yorgis oma elu sellest episoodist tuntud Hollywoodi režissöörile Miloš Formanile. Ta haaras peast: „Issand, kus küll sünnivad nii naiivsed inimesed?! Kui mulle pakutaks praegu neid klipikesi!”

4

Stsenaariumi „Vaikimine” venekeelne kirjeldus nagu ka filmi „Katastroof” stsenaarium on avaldatud autori kogumikus „Me lahkume viimastena …” (M.: Paralleel, 2004)

5

Pedro Sarmiento de Gamboa (1532–1592) – rändur, meremees, sõdur, kirjanik, poeet, ajaloolane, XVI sajandi teadlane-humanist

6

Vastavalt legendile küsis Banks aborigeenidelt looma nime. Nood vastasid: „Känguru,” mis nende keeles tähendab „ei saa aru”. Nii sai känguru oma nime. Känguru on hämmastav loom. Tema pikkus on kuni kaks meetrit, kaal kuni 85 kilogrammi, jookseb kiirusega kuni 40 miili tunnis! Hüppe pikkus on 9−13 meetrit. Känguru sobib suurepäraselt Austraalia kuiva kliimasse. Temperatuuridel, kus inimesel läheb vaja kuni kümmet liitrit vett ööpäevas, saab känguru hakkama kahe liitriga nädalas, kusjuures vesi ei pea olema ilmtingimata mage, see võib olla ka soolane. Emasloom on võimeline poegima juba viieteistkümne kuu vanuselt. See on, nagu hakkaks naine sünnitama viiendast eluaastast. Täna hoitakse kängurude arvukust 20−25 miljoni isendi juures, jahimeestel on lubatud küttida 3−5 miljonit looma aastas.

Скачать книгу