Austraalia – Terra incognita: kui loomad olid veel inimesed - Sol Shulman

Скачать книгу

oli erandlik pereelu. Naistel, sõltumata vanusest, oli tendents abielluda üle neljakümneste meestega. Põhjus oli lihtne. Neljakümnendaks eluaastaks saavutab mees produktiivsuses kõrgeima taseme ning võib kindlustada oma pere parimal võimalikul viisil. Üldse oli naiste „määramine” meestele aborigeenide juures üsna omapärane. Eakad mehed said endale abikaasaks noored tüdrukud, ent noormehed said eakad lesestunud naised. Tugevad noored abielunaised olid võimelised iseseisvalt jahti pidama ning sellest tulenevalt toitma oma vanu mehi. Noormehed olid samuti ise võimelised peret ülal pidama. Loomulikult ei olnud kummastki soost noored sellise elukorraldusega rahul, kuid tava on tava.

      „Valgetel on raske aru saada meie abielunormidest ja sugulusastmetest,” kirjutab aborigeenist tuntud kunstnik Dick Rafsi. „Minu isa vend ei ole minu onu. Teda kutsun samuti isaks. Tema lapsed on mulle samasugused õed ja vennad nagu minu lihased õed-vennad. Aga vot isa õdesid kutsun tädideks, nende lapsi nõbudeks. Oma ema õde nimetan samuti emaks, tema lapsi õdedeks ja vendadeks. Minu ema vend on mulle onu … Ma võin abielluda oma nõoga ema- või isaliinist, kuid üldiselt eelistatakse emaliini.”

      Elu jooksul abiellusid aborigeenid korduvalt. Naisel oli keskmiselt neli meest, mehel mitte vähem kui neli või koguni kaheksa või kaksteist naist.

      Ka täna on meeste ja naiste vahelised suhted üsna vabad. Mees võib laenata oma naise teisele mehele, küsimata naise nõusolekut. See on naise kohus. Sugudevahelisi suhteid võidakse kasutada ka karistusena mingi rikkumise puhul. Sellisel juhul sunnitakse naist sooritama suguakti mitme mehega.

      Aborigeenist kunstnik kingib raamatu autorile oma joonistustega bumerangi

      On huvitav märkida, et endistel aegadel ei teadnud aborigeenid, et suguakti ja lapse sündimise vahel on seos. Suguakt oli meelelahutus, lapse sünd oli aga vaimude pärusmaa. Kuna suguakti loeti loomulikuks funktsiooniks, siis seda ei häbenetud ja sellega tegeleti lõkke ääres kogu perekonna silme all.

      Kaksikute sündi loeti osades hõimudes halvaks endeks. Tulevasi õnnetusi võis ennetada, tappes ühe vastsündinutest, mida sageli ka tehti. Kuid üldiselt on aborigeenid väga armastavad vanemad. Nad ei karista kunagi oma väiksekesi, hellitavad neid, täites kõik nende kapriisid ja soovid; kaheksa-aastase lapsega võib ema tegeleda kui vastsündinuga, sageli teda isegi rinnaga toites.

      Tänapäeval harvemini, kuid endistel aegadel oli kombeks, et iga kümneaastane aborigeenitüdruk pidi minema elama oma tulevase abikaasa perekonna juurde õppimaks mehe teistelt naistelt abikaasaks olemise kunsti. Saades suguküpseks, läbis tütarlaps initsiatsiooniprotsessi – pühitsemise täiskasvanuks. Ta viidi võsastikku ning seal sooritati rituaalne defloratsioon – „kirurgiline” süütuse võtmine. Vastavalt eksisteerinud kombele olid tüdruku meessoost sugulased pärast seda temaga seksuaalvahekorras. Alates neljateistkümnendast eluaastast sünnitas tütarlaps oma esimese lapse, edaspidi sünnitas ta juba pea igal aastal.

      Poistele korraldati samuti täiskasvanuks pühitsemine. Kümneaastased poisid eraldati emast, et valmistada neid ette initsiatsiooniks. Sel perioodil õpetasid kogenud vanad jahimehed noormeestele distsipliini. Neis arendati mehisust: löödi välja kaks esihammast, suguorganitelt kisti välja karvad, sooritati ümberlõikamine, keha armistati. Samal ajal õppis noormees palju ka seda, mida vajas igapäevaeluks.

      Sellise õppe aluseks on abstraheerimise kõrge tase. Aborigeen näeb teda ümbritsevat maailma staatilise, muutumatu, „uinununa”. Erinevaid kombetalitusi saatvate laulude teemaks on müütiliste olendite rännakud, nende kangelasteod ja seiklused. Müüdid pärinevad ajast, kus neid tähistati erinevates keeltes erinevalt, ent kus neil oli siiski sama tähendus. Seda nimetati ja nimetatakse tänagi unenägude ajaks – dreamtime’iks –, kui „kõik loomad, linnud ja kalad olid veel inimesed”.

      Manner, milleta planeet kummuli kukuks

      „Kuldsed saared”. Kirjanik-piraat. Miks pärismaalased Cooki „ära sõid”? La Perouse’i traagiline saatus

      Antiikaja geograaf Hipparchos (II saj e.m.a) ja suur Kreeka astronoom Klaudios Ptolemaios (II saj m.a.j) arvasid „tervest mõistusest” lähtudes, et maakera peab olema tasakaalus, et see kummuli ei kukuks. Sellest tulenevalt leidsid nad, et kuskil kaugel lõunas, keset India ookeani, peab olema maismaa, mis on mõõtmetelt sama suur kui Euroopa ja Aasia kokku. Järgnevate sajandite jooksul muutus hüpotees lõunas asuva tundmatu maa Terra Australis Incognita eksisteerimisest teaduslikuks dogmaks.

      XV ja XVI sajand olid suurte geograafiliste avastuste aeg. Christoph Kolumbus avastas Ameerika, Vasco da Gama purjetas ümber Hea Lootuse neeme ning leidis meretee Indiasse, Fernão de Magalhães läbis väina, mida hiljem hakati kutsuma tema nime järgi, ning sattus Vaiksesse ookeani. Umbes samal ajal rääkisid inkad Hispaania konkistadooridele imelistest saartest, mis asuvad kuskil idas, keset Vaikse ookeani ääretuid avarusi. Nende jutu järgi purjetas inkade ülemvalitseja sinna suhkruroopaatidest flotillil, millel kakskümmend tuhat sõjameest. Tagasi tuli ta saagiga, mis rääkis nende saarte muinasjutulistest rikkustest. Ülemvalitseja jutustas inkadele viljakandvatest põldudest, kullalademetest ning leplikust rahvast, kes täitis vastu vaidlemata kõik tema korraldused.

      Lummatud nendest juttudest, veenis ekstsentrikust teadlane Pedro Sarmiento de Gamboa5 Peruu asekuningat organiseerima ekspeditsiooni nende muinasjutuliste saarte leidmiseks.

      Oli 1567. aasta. Kuninga vennapoja juhitud Sarmiento ekspeditsioon oli edutu. Mereavarustel ekseldes läbisid nad kahekümne kahe kuu jooksul seitseteist tuhat miili; võitsid kõik tormid, nälja- ja muud hädad ning kaotasid mitu meeskonnaliiget. Tagasi saabusid nad juttudega mitte just kõige sõbralikumate pärismaalastega asustatud eksootilistest saartest, mis said hiljem nimeks Saalomoni saared.

      Meresõitjate lood kasvasid legendideks ja peatselt tundus, et nendelt saartelt võib leida kõiki maailma rikkusi, mis elavdas veelgi Hispaania valitseja huvi nende vastu. Nii avas Sarmiento ekspeditsioon otsingute ajastu ja see haaras maadeuurijaid enam kui kaheks sajandiks.

      William Dampier (1652–1715)

      Inimese, kelle Briti admiraliteet 1699. aastal Lõunamere esimese organiseeritud teadusliku ekspeditsiooni juhiks määras, biograafia on erakordne. William Dampier (1652−1715) sündis ühes kauges külakeses rentnikust talupoja peres. Pärast vanemate surma sundis vaesus teda kooli pooleli jätma ning merele minema. Ta teenis Newfoundlandi ja Ida-Indiasse sõitvatel laevadel ning raius kaks aastat Yucatanil metsa. Jamaical liitus ta piraatidega, kes röövisid asulaid Hispaania kolooniates. 1680. aastal võttis ta osa röövretkedest Peruu sadamatesse. Samuti osales ta ründeretkedes Panamasse kulda vedavatele Hispaania laevadele. 1691. aastal tuli Dampier tagasi Inglismaale ning paari aasta pärast avaldas ta oma seiklustest raamatu „Uus merereis ümber maailma”. Raamatut saatis üüratu edu ning seda tõlgiti paljudesse Euroopa keeltesse. Sellest sai bestseller. Lugejad olid vaimustuses igast vähegi eksootilisemast infokillust, nagu näiteks Beshi saare elanikest, kes olid valmis kaalu järgi vahetama kulda Inglise raua vastu.

      Ühel oma reisidest Vürtsisaartele tegi Dampier koos oma meeskonnaga endalegi teadmata peatuse Austraalia põhjarannikul. Esimene inglane, kes Austraalia rannale astus, jäi ükskõikseks nii selle maa kui ka sealsete asukate vastu, keda Dampier nimetas „maailma kõige vaesemateks”.

      Dampieri kirjanduslike tööde mõjul hakkasid umbes samal ajal Euroopa belletristikas ilmuma jutustused reisidest Vaikse ookeani vetesse. Näiteks paigutas Jonathan Swift oma bestselleris „Gulliveri reisid” liliputtide maa Van Diemeni maast ehk praegustest Tasmaania saartest loodesse.Inglise kirjanik Daniel Defoe kirjutas raamatu laevahuku läbi teinud Robinson Crusoest, võttes aluseks reaalsed sündmused Alexander Selkirki elust, kelle kapten Dampier oma esimesel maailmareisil karistuseks mingite eksimuste eest ühele asustamata saarele jättis. Muuseas, Dampieri seikluste põhjal ei ole loodud üksnes Robinsoni, vaid ka tema ustava sõbra Reede tegelaskuju. Reede prototüübiks oli saareelanik, kelle Dampier oli toonud Inglismaale

Скачать книгу

<p>5</p>

Pedro Sarmiento de Gamboa (1532–1592) – rändur, meremees, sõdur, kirjanik, poeet, ajaloolane, XVI sajandi teadlane-humanist