LITMIR.BIZ

      „Ma olen halb ja see on hea. Minust ei saa kunagi head ja see pole halb. Ma ei taha olla keegi muu peale iseenda.”

      1984: Ma sünnin San Diegos suurel reedel, mis oli juhtumisi 20. aprill1. Enne kui sa näed selles mingit ennet, luba kinnitada, et mu ainus kaif tuleb sellest, kui oma konkurente võidan.

      1989: Ma määrin lasteaias seina kakaga kokku, see on vist mu elu esimene kunstiline väljendus.

      1993: Mu 4. klassi õpetaja arvab, et mul on vist midagi viga. Kõige muu kõrval mainitakse ka tähelepanuhäiret ja Tourette’i sündroomi.

      1994: Mu isa viib mu Wal-Marti, kus ma küsin müüjalt, kas poes on „Reni ja Stimpy nukke, kellel on kõhugaasid”. See tõestab, et mul on lisaks suurele sõnavarale ka kiiksuga huumorimeel.

      1997: Ma armun oma esimesse vintage-rõivatükki, milleks on hurmaakarva diskopüksid. Tõmban need rulluisusaali tualetis salaja jalga.

      1999: Mu esimene töökoht on Subways. Ma lisan peekonileibadele törtsu sundhäiret.

      2000: Ma vihkan keskkooli ja mind saadetakse psühhiaatri juurde, kes diagnoosib mul depressiooni ja tähelepanuhäire. Ma proovin valgeid tablette. Ma proovin siniseid tablette. Ma otsustan, et kui see on ainus viis keskkoolist rõõmu tunda, siis ei tule see kõne allagi. Ma viskan tabletid minema ja otsustan koduõppe kasuks.

      2001: Mu vanemad lahutavad. Ma ei võta seda raskelt ning kasutan võimalust välja kolida ja omapead elada. Ma valin korteri Sacramento kesklinnas, mida jagan meessoost muusikutega. Mu tuba on trepialune kapp ja üüri maksan 60 dollarit kuus.

      2002: Ma sõidan pöidlaküüdiga mööda läänerannikut ning jään lõpuks pidama ranniku loodeosas. Ma hakkan tegelema prügikastides tuhnimisega (ärge mõistke tasuta saiakesi hukka, kui pole ise neid proovinud) ja pisivargustega.

      2002: Ma teen internetis oma esimese müügitehingu. Müün maha varastatud raamatu.

      2003: Mind vahistatakse poevarguse eest. Ma teen varastamisega päevapealt lõpparve.

      2005: Jätan oma kavaleri Portlandi ja kolin San Franciscosse, kus mind vallandatakse peenest kingapoest.

      2006: Mul on song, mis tähendab, et pean tervisekindlustuse jaoks leidma töökoha. Ma hakkan kontrollima dokumente kunstikooli fuajees. Mul on palju vaba aega, seega tuulan internetis ja avan eBays poe nimega Nasty Gal Vintage.

      2014: Ma juhin firmat, mille väärtus on üle 100 miljoni dollari ja millel on 4600-ruutmeetrine kontor Los Angeleses, kaubaladu Kentuckys ning 350 töötajat.

      (Nüüd kõlab kriipiv heli, kui nõel vinüülplaadil toppama jääb.)

      Loomulikult jätsin ma mõningad pisiasjad välja, aga kui ma sissejuhatuses kõik ära räägiksin, poleks vaja ülejäänud raamatut lugeda, ent ma tahan, et sa seda raamatut loeksid. Kuid see vastab tõele – kaheksa aasta jooksul muutusin ma rahatust ja toidujäänuseid söövast anarhistist, kes tahtis süsteemi põrmustada, hoopis miljonärist ärinaiseks, kes tunneb end mugavalt nii nõupidamissaalis kui ka riietusruumis. Ma ei plaaninud saada kellelegi eeskujuks, aga minu loos on mõningaid asju ja õppetunde, mida tahan sinuga jagada.

      Viimased seitse aastat on inimesed Nasty Gali poolt müüdud stiili omaks võtnud ja ma tahan, et sa kasutaks #TEGIJATÜDRUKUT ning võtaksid samamoodi omaks vinge elu, kus saad teha, mida iganes soovid. See raamat õpetab sulle, kuidas õppida enda ja teiste inimeste (näiteks minu) vigadest. Raamat õpetab, millal järele jätta ja millal juurde küsida. Lisaks õpetab raamat küsimusi esitama ja mitte midagi pimesi uskuma, samuti ära tabama, millal reegleid järgida ja millal uusi reegleid luua. Raamat aitab sul ära tunda oma nõrku külgi ja kasutada oma trumpe. Sa näed, et elus on teatud annus irooniat. Näiteks mina rajasin netiäri, et ma saaksin töötada kodus … üksi. Nüüd räägin ühe tööpäeva jooksul enamate inimestega kui varem terve kuu jooksul. Aga ma ei kurda.

      Mu raamat ei õpeta, kuidas ratsa rikkaks saada, moetööstuses läbi lüüa või äri alustada. See pole ei feministlik manifest ega ka elulugu. Ma ei taha liialt peatuda sellel, mida ma juba teinud olen, sest väga palju on veel teha. Raamat ei õpeta sulle, kuidas end hommikul riidesse panna. Selline raamat ilmub ka millalgi, aga ainult siis, kui soovitad kõikidel sõpradel antud raamatu osta.

      Tahan sulle lugemise ajal anda kolm nõuannet, mida tasub meeles pidada. Ära saa kunagi täiskasvanuks. Ära muutu igavaks. Ära lase Võimul end muserdada. Selge? Lahe. Hakkame siis pihta.

      #TEGIJATÜDRUK nüüd ja igavesti.

      1

      Nii et sa tahad olla #TEGIJATÜDRUK?

      „Elu on lühike. Ära ole laisk.”

Mina

      Nii et sa tahad olla #TEGIJATÜDRUK? Ma ütlen algatuseks kaht asja. Esiteks: suurepärane! Kui sa soovid elada vinget elu, oled sellega juba astunud esimese sammu taolise elu suunas. Teiseks: see on ainus samm, mida on lihtne astuda. #TEGIJATÜDRUKUKS olemise kohta tuleb märkida, et see ei ole lihtne. Selleni jõudmiseks pead palju tööd rabama ning kui sa kohale jõuad, on vaja veel rohkem tööd rabada, et seal püsida. Aga kes siis töörabamist pelgab? Mina kohe kindlasti ei pelga ja ma usun, et sina ka mitte. Või kui pelgad, muudab raamat kindlasti su meelt ning viimase peatüki lõpuks sa juba peaaegu karjud: „Kus töö on?! Ma tahan tööd teha ja ma tahan seda kohe!”

      #TEGIJATÜDRUK on inimene, kes on oma saatuse sepp. Ta saab, mida ta tahab, sest ta näeb selle nimel vaeva. Õige #TEGIJATÜDRUK haarab ohjad ja vastutab oma tegude eest. Sa oled võitleja, sa tead, millal hoope jagada ja millal nende eest kõrvale põigata. Vahel sa rikud reegleid, vahel järgid neid, aga alati oma tingimustel. Sa tead, kuhu sa lähed, aga sa teed seda tingimata lustiga. Ausus on sinu jaoks tähtsam kui täiuslikkus. Sa esitad küsimusi. Sa võtad oma elu tõsiselt, aga sa ei võta iseennast üleliia tõsiselt. Sa vallutad maailma ning muudad seda selle käigus. Sa oled karm tegija.

      Miks sa peaksid mind kuulama?

      „Naised on loomupärased anarhistid ja revolutsionäärid.”

Kim Gordon

      Kui #TEGIJATÜDRUKUKS olemisel oleks reeglid – kuigi ei ole – siis üks neist peaks olema, et kahelda tuleb kõiges, ka minus. Algus on meil igatahes väga hea.

      Ma olen Nasty Gali asutaja, tegevdirektor ja loovjuht. Ma rajasin äri enne 30-aastaseks saamist, üksipäini ja pelgalt seitsme aastaga. Ma polnud rikkast perest, ma ei käinud prestiižsetes koolides ja ma ei saanud nõu üheltki täiskasvanult. Ma nuputasin ise kõik välja. Nasty Gali kohta on palju kirjutatud, aga seda esitletakse tihti muinasjutuna. Nutikas näitsik, kes suutis end üles töötada? Olemas. Võluv prints? Kui jutt käib mu investorist, Danny Rimerist firmast Index Ventures, siis olemas. Mitu kingapaari? Olemas. Mul pole selle vastu midagi, sest meediakajastus on ju hea, aga ma ei taha kinnitada ettekujutust, et see kõik juhtus üleöö ja et see juhtus minuga. Ära saa valesti aru, ma tunnistan ausalt, et olen mitmes mõttes olnud õnnega koos, aga pean toonitama, et see ei juhtunud sugugi kogemata. Selleni jõudmiseks pidin taluma palju – mul olid mitu aastat küünealused mustad, sest tuhnisin vanades asjades; ma sain valusaid põletushaavu rõivaste aurutamisest ja mu mantlitaskud olid täis kasutatud pabertaskurätte.

      Üsna hiljuti öeldi mulle, et mul on kohustus viia Nasty Gal nii kaugele kui vähegi võimalik, sest ma olen eeskujuks tüdrukutele, kes tahavad oma eluga midagi lahedat ette võtta. Ma pole veel kindel, mida ma sellest arvan, sest suurema osa oma elust ei uskunud ma eeskujude kontseptsiooni. Ma ei taha, et mind pjedestaalile tõstetaks. Mu tähelepanuhäire ei laseks mul seal püsida: pigem tahan korraldada jamasid ja teha selle käigus ajalugu. Ma ei taha, et sa üles vaataksid, #TEGIJATÜDRUK, sest kui sa vaatad üles, püsid sa ise all. Ära raiska oma energiat, et keskenduda kellegi teise elule, kasuta seda parem enda elu jaoks. Ole iseenda iidol.

      Ma tahan oma looga meelde tuletada, et korralik käitumine pole ainus viis edu saavutada. Nagu sa raamatust näed, ei saanud ma kasvades eriti au ja kiitust. Ma olen olnud koolist väljakukkuja, rändur, varas, nigel õpilane ja laisk töötaja. Mul oli

Скачать книгу