Haruldased esemed - Kathleen Tessaro

Скачать книгу

pigem lihtsalt tülpinud ja väsinud. Ja minu õnneks ei olnud punapeade vallas erilist konkurentsi. Pidime lihtsalt istuma rühmiti tantsupõranda servas – blondid koos blondidega, brünetid brünettidega – ja mehed käisid ringi, silmitsedes meid nii, nagu naisterahvad silmitsevad puuviljaletis õunu, üritades leida sellist, mis ei oleks liiga plekiline ega pehme. Mõni tüdruk tegi silma ja flirtis, teised ei katkestanud omavahelist lobisemist, just nagu võiks klientide eiramine nende iha suurendada. Mina panin tavaliselt silmad kinni ja üritasin lasta muusikal end kaasa viia – mulle ei meeldinud vaadata minust mööduvate meeste näoilmeid.

      Võiks arvata, et väljavalituks osutumine on vedamine, kuid tegelikkuses läheb asi just siis keeruliseks: hoida meeste käsi paigal seal, kus on nende koht, on täisajaga töö, ja seda tuleb teha, naeratus näol. Samuti ei ole lihtne ajada tühja juttu meesterahvaga, kes ei oska sõnagi inglise keelt, või kes üritab sind tasuta kohtingule mehkeldada. Kuid sa pead leppima, et ükskõik milline linna suurim äbarik on järgmiseks kolmeks minutiks sinu silmarõõm: käperdajad ja ülbikud, väikelinna Casanovad, arglikud poisikesed, füüsilise puudega mehed, otse laevalt maha astunud välismaalased, vanemad mehed seltsi otsimas. Sa pead neid võluma ja andma neile teada, et sa ei ole müüdav. Ehkki tegelikult ju oled.

      Loomulikult ma ei rääkinud emale, kuhu ma olin sattunud. Mõtlesin välja loo töökohast ekstsentrilise miljonäri, kellegi härra Halliday juures. Pookisin oma ülemusele külge kentsakad harjumused ja nõudliku meelelaadi – see selgitas ületunde ja seda, miks ma ei olnud kunagi pansionaadis, kui ema helistas. Ja miks ma kunagi koju ei tulnud.

      Lõppude lõpuks pidi see ju olema ajutine lahendus. Kuid selgus, et tasulise tantsijana on võimalik päris korralikult teenida, vahel isegi nelikümmend dollarit nädalas. Ja peaaegu terve kuu olin ma punapeade turul ainuvalitseja. Avastasin, et kui teha end ette valmistades paar napsu ja hoida kogu õhtu kerge vine all, on see amet peaaegu talutav. Ma ei olnud ainus tüdruk, kes riidekapis pudelit hoidis – enamik meist tarvitas üht või teist ainet. Ja me ei teinud selle varjamiseks erilisi jõupingutusi. Juhatus teadis, mis toimub, ja nad ei teinud sellest kunagi numbrit, kui just mõni tüdruk ei olnud piisavalt rumal, et muutuda lohakaks või hakata oksendama.

      Üsna pea hakkasid mitmed meist ka pärast klubi kinnipanemist väljas käima, et õhtu kusagil lõpetada. Just sel ajal läks klubides tõeliselt põnevaks. Vahel ma jõudsin tagasi pansionaati, vahel mitte. Ma ei olnud selle üle uhke. Päevad läbi magada ja öösiti töötada – New Yorgi suguses linnas muudab see tegevus väga üksildaseks.

      Aga siis võtsin ma selle kella.

      Tuli välja, et sellele meesterahvale oli tema kell väga kallis olnud: tema isa oli saanud selle oma isalt ja omakorda pojale edasi kinkinud. Selgus ka, et ta mäletas, kus ma töötan, ja nii ilmus ta järgmisel õhtul klubisse kindla otsusega kell tagasi saada.

      Selleks ajaks ma isegi ei mäletanud selle võtmist. Kuid ta leidis kella mu mantlitaskust, seega ei saanud ma ka midagi tagasi ajada. Ta tegi stseeni, otse keset tantsupõrandat, nimetades mind vargaks ja valetajaks. Ja juhatusel ei jäänud midagi muud üle kui mind vallandada.

      Kuid sellest oli talle vähe. Ta leidis, et ma olen talle ikka veel midagi võlgu. Ja kui ma olin oma kapi tühjaks teinud ning klubi tagauksest välja astusin, oli ta seal, et seda kätte nõuda.

      Newyorklastele tuleb au anda, nad on väga pragmaatilise meelega. Nad ei sekku millessegi, kui see ei ole just hädavajalik. Nad pigistavad kinni nii silmad kui ka kõrvad ja ka mida iganes muud, millele ainult nime anda. Kui see mees oli minuga ühele poole saanud, jättis ta mu põiktänavale lamama. Kuidagi õnnestus mul end püsti ajada, mantel katkirebitud kleidi peal kinni nööpida ja kahekümne kolme kvartali kaugusele Nightingale’i komberdada.

      Seal panin vannivee jooksma, kallasin endale veel ühe joogi ja läksin vannituppa, habemenuga peos.

      Nii sattusingi Binghamtoni riigihaiglasse, mida tuntakse üldiselt vaimuhaiglana.

      Boston, veebruar 1932

      Lõpuks jäi ema siiski peale: avastasin end seismast Dewey väljakul asuva Belmonti tööbüroo tühjas fuajees, seljas hall kostüüm. Olin alla võtnud – jakk lotendas mu rindade ümber nagu tühjaks lastud tviidõhupall. Üritasin seda salliga varjata, aga see oli lootusetu.

      Imestasin, kuhu kõik kadunud on. Olin tundnud bürood juhtivat naisterahvast, Maude Williamsit, juba sekretäride kooli astumisest saati. Kursuse priimusena valiti mind välja ja mulle pakuti tööd juba õpingute alguses, ja Maude laskis mul endal meelepärase koha valida. See ei olnudki nii ammu, kui ma istusin tema vastas ja loobusin pakutud lisatasust, sest ma ei jõudnud ära oodata, millal Bostonist minema saan. Kuid ajad olid muutunud. Omal ajal oli Maude’il olnud isiklik assistent-vastuvõtja ja siinsed armetud väikesed ruumid olid pungil täis tüdrukuid, valmis minema ükskõik kuhu, kuhu Maude neid saatis. Nüüd olin ma siin ainuke.

      Teel siia oli buss sõitnud mööda Boylston Streetist Commoni lähedal. Kodutute hordid istusid kössitades selles hädapärastest vahenditest kokku klopsitud varjupaigas lõkete ümber. Pärast minu New Yorki sõitmist oli nende sissetung tekitanud siin paksu pahameelt ja jahmatust, kuid nüüd oli neid kaks korda rohkem kui enne. Nad olid muutunud oma viletsuses nähtamatuks, ukseorvades pappkastides magades ja tänavanurkadel õunu müües. Olukord polnud sugugi nii hull nagu New Yorgis ja järjest kasvavas Hooverville’is, mis oli vallutanud Central Parki, kuid pani sellegipoolest mul judinad mööda selgroogu jooksma.

      Ka North Endis oli üht-teist sellist, mida ma varem näinud ei olnud – kingavabriku ja raudteedepoo väravatel rippusid suured sildid kirjaga „Töötud mehed, minge edasi! Me ei suuda omigi toita”. Ja Hanover Streetil oli sel hommikul suur kamp mehi, vahest oma 50–60, kõik ootamas mööduvaid veoautosid, mis pooleliolevatele ehitustele sõites üheks päevaks töölisi otsisid. Kui mõni auto peatus, läks tõeline põrgu lahti – meestesumm mattis need enda alla, karjudes, trügides ja üritades autosse ronida. Töödejuhataja pidi neid tagasi lükkama nagu loomi ja vastu autokabiini prõmmima, et juht uuesti sõitma hakkaks.

      Jumal olgu tänatud, et minuga nii ei läinud.

      Surusin käed taskutesse.

      „Aih!” Mingi terav asi torkas mulle peopessa ja ma tõmbasin välja kõveraks painutatud haaknõela. Veel üks ema ebauske: „Kõver haaknõel taskus toob alati õnne.”

      Minutike hiljem istusin juba Maude’i vastas – lühikest kasvu ja soliidne, kuuekümnendatele lähenev naisterahvas, rasvane punane huulepulk rõhutamas kitsaid huuli ja paksude mustad prillid raamimas silmi. Otsese jutuga ja vankumatu Maude oli esimene ja sageli ainus vahesadam igaühele, kes otsis tõeliselt professionaalset sekretäri. Või vähemalt oli see vanasti nii olnud.

      „Jumala eest, laps!” Ta tõmbas sigaretist isuka mahvi ja naaldus oma kontoritoolile. „Ma poleks uskunud, et sind veel kunagi näen! Miks sa tagasi tulid?”

      „Paistab, et ma ei sobi siiski suurlinna eluks,” vastasin ma.

      Ta noogutas elutargalt. „Paljud ei sobi. Ehkki ma pean ütlema, et sa näed üsna… noh… alatoitunud välja. Ja ma ei saa öelda, et su soeng mulle meeldiks.”

      „Ma ei lähe enam kunagi selle juuksuri juurde!” Ma naersin, tõmmates spontaanselt käega läbi lühikeste lokkide. „Need kasvavad tagasi,” kinnitasin talle. „Kiiremini, kui te arvate.”

      „Kas sa jäid haigeks?”

      „Ei-ei, minuga on kõik korras. Vahest lihtsalt väike koduigatsus.”

      „Äkki sa peaksid siis mõneks ajaks aja maha võtma. Puhkama. Ehk tuled mõni teine nädal uuesti?”

      Muretseda kellegi teise tervise pärast ei olnud sugugi Maude’i moodi.

      „Ma olen terve nagu purikas. Niisiis…” Ajasin end sirgu ja kinkisin talle naeratuse täis ühist ajalugu ja kaassüüd. „Mis teil mulle pakkuda on?”

      Maude koputas sigareti otsast tuhka tassi, kus see tema külma kohvipõhja peal kergelt sisises. „Mitte midagi.”

      „Kuidas palun?”

      „Mul

Скачать книгу