LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Mariusz pidi ennast nihutama, pidi minema teisele poole, ostjast paremale. Blizej glowy. Ta pidi veel lähemale minema, pidi relva tõstma ja seda vastu paremat meelekohta hoidma.

      „Sa pead mu Varssavi sõpradele andeks andma, nad on tsipa närvis.”

      Keegi vastas.

      Piet Hoffmann rääkis lühidalt ja näitas siis telefoniekraani.

      Seal oli pilt mehest, kes kandis oma pikki tumedaid juukseid hobusesabas ja tema nägu ei näinud enam nii noor välja, nagu see oli.

      „Näe. Frank Stein.”

      Hoffmanni pilk kohtas rahutuid silmi, kuni need kõrvale pöörati.

      „Ja sina… väidad sa ikka veel, et olete tuttavad?”

      Ta lülitas telefoni välja ja pani lauale.

      „Minu kaks sõpra ei räägi rootsi keelt. Ma ütlen seda ainult sulle.”

      Ta heitis kiire pilgu neile kahele, kes olid äsja lähemale tulnud ja vaidlesid, kummal pool peaks seisma, kui püstolitoru ostja meelekohale sihivad.

      „Sinul ja minul on probleem. Kuna sa ei ole see, kelle sa väidad enda olevat. Ma annan sulle kaks minutit aega seletada, kes sa oled.”

      „Ma ei taipa, mida sa silmas pead.”

      „Mitte nii. Ei mingit pläma. Selle jaoks on liiga hilja. Ütle lihtsalt, kes kurat sa oled. Ja tee seda kohe. Sest erinevalt oma sõpradest arvan mina, et laip tekitab probleeme ja et nad on kuradi viletsad maksjad.”

      Nad ootasid. Teineteist. Kedagi, kes räägiks valjemini kui see monotoonne matsutav hääl, mis tuli Radomit tugevamini vastu õhukest näonahka suruva mehe suust.

      „Sa oled üpris head tööd teinud, et usutav taust kokku panna ja sa tead, et see ei pidanud vastu, sest sa alahindasid seda, kellega sul tegemist on. See organisatsioon on rajatud Poola julgeolekuohvitseridele ja kui ma tahan, saan sinu kohta teada ükspuha mida. Ma võin küsida, kus sa koolis käisid ja sina võid vastata oma päheõpitud malli järgi, aga ainult üks telefonikõne ja ma tean, kas see peab paika. Ma võin küsida, mis su ema nimi on, kas su koer on vaktsineeritud, mis värvi on su uus kohvimasin. Üksainus kõne ja ma tean, kas see peab paika. Seda ma just tegingi, helistasin. Ja Frank Stein ei tundnud sind ära. Te ei istunud koos Tidaholmis, sest sina ei ole seal kunagi istunudki. Sinu kohtuotsus oli üks vale, et sa saaksid siin olla ja teeselda, et ostad äsja vabrikus tehtud amfetamiini. Nii et võtame üks kord veel. Seleta, kes sa oled. Ja võib-olla, aga ainult võib-olla, suudan ma teha nii, et nood kaks päästikule ei vajuta.”

      Mariusz pigistas püstolipära, matsutav hääl kostis sagedamini, valjemini, ta ei olnud Hoffmanni ja ostja jutust aru saanud, aga taipas, et miski on väga viltu. Ta karjus poola keeles kurat võtaks, millest te räägite, kes kurat see on, ja vabastas püstoli kaitseriivist.

      „Okei.”

      Ostja tunnetas kohese agressiivsuse seina, see oli närviline, ettearvamatu.

      „Ma olen politseinik.”

      Mariusz ja Jerzy ei osanud rootsi keelt.

      Aga sõna „politseinik” ei vaja tõlget.

      Nad karjusid jälle teineteise peale, eriti Jerzy, ta karjus, et põrgu päralt, Mariusz peab päästikule vajutama, samal ajal kui Piet Hoffmann tõstis mõlemad käed üles ja astus sammukese lähemale.

      „Jätke järele!”

      „Ta on politseinik.”

      „Ma ajan selle asja korda!”

      „Mitte praegu!”

      Piet Hoffmann jooksis nende poole, kuid ei oleks jõudnud, ja mees, kellele metall vastu pead suruti, tunnetas seda, ta värises, tema nägu oli moondunud.

      „Kurat võtaks, ma olen politseinik, korista ta ära!”

      Jerzy oli vist natuke häält tasandanud ja bliźej, peaaegu rahulik, kui ta Mariuszt õpetas, et peab lähemal seisma ja z drugijei strony taas kohta vahetama, et küllap on siiski kõige parem läbi teise meelekoha tulistada.

      TA LAMAS VEEL voodis, oli säärane hommik, mil keha keeldus ärkamast ja maailm oli liiga kaugel.

      Erik Wilson hingas niisket õhku.

      Oli endiselt külm, kui avatud aknast voogas sisse Lõuna-Georgia varane hommik, aga varsti läheb soojaks, veel soojemaks kui eile. Ta püüdis jälgida oma pea kohal mängleva suure laeventilaatori tiibu, kuid loobus, kui silmad vett jooksma hakkasid. Ta oli maganud tundhaaval. Nad olid öö jooksul neli korda teineteisega rääkinud ja Paula oli iga kõnega aina närvilisem tundunud, tema hääl oli omandanud mingi võõra kõla, ta oli stressis ja pabinas, peaaegu valmis põgenema.

      Ta oli juba hea tükk aega kuulnud FLETC-i suure harjutusväljaku tuttavaid hääli, tähendab, kell pidi olema seitse läbi – Rootsis on varane pärastlõuna, varsti peaksid nad omadega valmis olema.

      Ta ajas ennast istukile, padi selja taga. Ta ulatus voodis istudes aknast välja vaatama, päev oli juba ammu alanud. Seal, kus Secret Service eile ühte presidenti kaitses ja päästis, oli kõva asfaltplats muidugi tühi, ainult mängulaskude kaja kostis endiselt, aga paarsada meetrit eemal teisel harjutusväljakul oli mitu hommikureibast Border Patroli meest, sõjaväevormi meenutavad rõivad seljas, jooksid nad rohevalge helikopteri juurde, mis nende lähedale maandus, Erik Wilson luges kokku kaheksa meest, kes helikopterisse ronisid ja taeva poole kadusid.

      Ta tõusis voodist ja käis külma duši all ning sellest oli peaaegu abi, öö muutus nüüd selgemaks, need hirmunud kõned.

      Ma tahan, et sa mängust välja astud.

      Sa tead, et nii need asjad ei käi.

      Sa riskid kümne kuni neljateistkümne aastaga.

      Kui ma seda asja ära ei tee, Erik, kui ma nüüd tagasikäigu annan, kui teen seda ilma mõistliku seletuseta… riskin ma veel rohkem. Eluga.

      Iga kõne ajal oli Wilson püüdnud erineval moel seletada, et tarnet ja müüki ei saa ega tohi ilma tema toeta läbi viia. Ta ei olnud midagi saavutanud, siis mitte, kui ostja ja müüja ja muulad olid juba Stockholmis kohal.

      Oli olnud liiga hilja pooleli jätta.

      Ta peaks jõudma kiiresti hommikust süüa – mustikapannkoogid, peekon, too valge kohev sai. Tass musta kohvi ja New York Times. Ta istus alati ühe ja sama laua ääres suure söögisaali vaikses nurgas, ta eelistas hommikut endale hoida.

      Tal ei olnud iialgi olnud ühtegi niisugust nagu Paula, kedagi, kes oleks ühte organisatsiooni nii sügavale imbunud, kedagi, kes oleks olnud nii nutikas, terane, külm, ta töötas parasjagu viiega ja Paula oli parem kui kõik teised kokku, ta oli liiga hea, et olla kurjategija.

      Avatud akna taga mürises kõrgel maapinna kohal rohevalge helikopter ja selle all trosside küljes rippusid umbes meetriste vahedega kolm Border Patroli mundris meest, nad laskusid ohtlikku lõiku Mehhiko piiril, see oli järjekordne õppus, siin toimus pidevalt mingi õppus.

      Erik Wilson oli USA idaosas asuvas sõjaväebaasis olnud napilt nädal aega, seekord oli tal jäänud veel kaks nädalat Euroopa politseinikele mõeldud koolitusel, mille teemaks oli informatsioon, sisseimbumine, tunnistajakaitse.

      Ta sulges akna, koristajatele ei meeldinud, et see lahti on, see oli seotud ohvitseride hotelli uue õhukonditsioneerimissüsteemiga ja sellega, kuidas see siis toimib, kui kõik ise oma tube tuulutavad. Ta vahetas särki, nägi peeglist üpris heledat verd keskealist meest, kes oleks juba pidanud olema teel, et veeta päev koolipingis koos kursusekaaslastega, kes olid pärit neljast Ameerika osariigist.

      Ta seisis paigal. Neli minutit kaheksa läbi. Nad peaksid nüüd lõpetanud olema.

      Paula mobiil oli kirjutuslaual lebavast viiest telefonist kõige parempoolsem ja seadistatud üheleainsale numbrile täpipealt nagu teisedki.

      Erik Wilson ei jõudnud isegi küsida.

      „Asi lendas vastu taevast.”

      SVEN

Скачать книгу