Põhjused, miks valida elu - Matt Haig

Скачать книгу

elu

      See raamat on võimatu

      Kolmteist aastat tagasi ma teadsin, et see ei ole võimalik.

      Ma pidin surema. Või hulluks minema. Olin suremas. Või hulluks minemas.

      Polnud vähimatki võimalust, et ma praegu veel siin oleksin. Vahel kahtlesin, kas pean enam kümmet minutitki vastu. Ja mõte, et ma tunnen end piisavalt hästi ja piisavalt enesekindlalt, et sellest niimoodi kirjutada, olnuks lihtsalt täiesti uskumatu.

      Üks depressiooni võtmesümptomitest on mitte näha lootust. Ega tulevikku. Kindlasti mitte tunnelit, mille lõpus on valgus, paistab pigem, et see on mõlemast otsast kinni ja sina oled selle sees. Nii et kui ma vaid oleksin teadnud, mis tulevik toob, et see on võimalik hoopis helgemana kui kõik, mida ma seni kogenud olin, siis oleks selle tunneli üks ots tükkideks lennanud ja ma oleksin näinud valgust. Nii et fakt, et see raamat on olemas, tõendab, et depressioon valetab. Depressioon paneb sind mõtlema asju, mis on valed.

      Aga depressioon ise ei ole vale. See on kõige tõelisem asi, mida ma kogenud olen. Muidugi on see nähtamatu.

      Teiste inimeste jaoks ei tundu see vahel miskina. Kõnnid ringi, pea on tules, aga keegi ei näe leeke. Ja nii – kuna depressioon on suuresti nähtamatu ja salapärane – on sel stigmal kerge ellu jääda. Häbimärk on depressiivsete jaoks eriti julm, sest stigma mõjutab mõtteid ja depressioon on mõtete haigus.

      Kui oled masenduses, siis tunned, et oled üksi ja et keegi ei ela läbi seda, mida sina läbi elad. Sa kardad nii väga paista mingilgi moel hulluna, et võtad kõike isiklikult, sa kardad nii väga, et inimesed võõrduvad sinust veel enam, nii et sulgud endasse ega räägi sellest, millest on kahju, sest rääkimine aitab. Sõnad – öeldud või kirjutatud – ühendavad meid maailmaga, ja nii aitab rääkimine ja kirjutamine meil üksteisega ja iseenda tõelise olemusega ühenduses olla.

      Ma tean, ma tean, me oleme inimesed. Me oleme salajane saladusi hoidev tõug. Erinevalt teistest loomadest kanname riideid ja teeme järglasi suletud uste taga. Ja meil on häbi, kui meil midagi viltu läheb. Aga me kasvame sellest välja, ja me teeme seda sellest rääkides. Ja võib-olla isegi sellest lugedes ja kirjutades.

      Ma usun seda. Sest muu hulgas lugemise ja kirjutamise kaudu leidsin ma teatud pääsemise pimedusest. Sestsaadik kui ma mõistsin, et depressioon valetas tuleviku kohta, tahtsin ma kirjutada oma kogemusest raamatut, et depressioonile ja ärevusele otse vastu astuda. Nii et see raamat püüab teha kaht asja. Vähendada seda häbiplekki ja – ilmselt pigem utoopiline taotlus – püüda tegelikult veenda inimesi, et oru põhjast ei avane iial selgeimat vaadet. Ma kirjutan seda, sest vanimad klišeed on tõeseimad. Aeg tervendab. Tunneli lõpus on valgus, isegi kui me seda ei näe. Ja on olemas kaks-ühes-pakkumine pilvedele ja lootusekiirtele. Vahel võivad sõnad su vabaks lasta.

      Märkus, enne kui päriselt teele asume

      Iga mõistus on ainulaadne. Kõik nad lähevad sassi ainulaadsel moel. Minu oma läks sassi pisut teistmoodi, kui lähevad teised. Meie kogemus kattub osaliselt teiste kogemustega, aga see pole kunagi üks ja seesama kogemus. Üldistavad sildid, nagu „depressioon” (ja „ärevus” ja „paanikahäire” ja „obsessiiv-kompulsiivne häire”), on kasulikud, aga ainult siis, kui oleme nõus, et inimestel pole sellistes asjades ühesugune kogemus.

      Depressioon paistab igaühele erinev. Valu tuntakse erineval viisil, erineval määral, ja see kutsub esile erineva reageeringu. Nii et kui raamatud peaksid selleks, et neist kasu oleks, kopeerima meie täpset maailmakogemust, siis oleks mõtet lugeda ainult neid, mille oleme kirjutanud ise.

      Pole mingit õiget ega valet viisi olla depressioonis või kogeda paanikahäiret või tunda enesetapuiha. Need asjad lihtsalt on. Piin, nagu joogagi, pole võistlussport. Aga ma olen aastatega aru saanud, et lugedes teistest, kes on kannatanud, ellu jäänud ja saanud meeleheitest üle, olen ma leidnud lohutust. See on andnud mulle lootust. Ma loodan, et see raamat teeb sedasama.

      1. LANGEMINE

      „Kuid teinekord on julgust vaja pigem elamiseks kui suremiseks.” 1

ALBERT CAMUS, „ÕNNELIK SURM”

      Päev, kui ma surin

      Ma mäletan päeva, kui mu vana mina suri.

      See algas mõttega. Midagi oli läinud valesti. See oli algus. Enne kui aru sain, mis see oli. Ja siis, sekund või nii hiljem, oli mu peas imelik tunne. Mingi bioloogiline aktiivsus mu kolju tagaosas, kaela kohal, kuklas. Väikeaju. Tukslev või intensiivne võbin, nagu liblikas oleks lõksus, segamini kihelusega. Ma ei teadnud veel, milliseid imelikke füüsilisi nähte depressioon ja ärevus kaasa toovad. Ma lihtsalt arvasin, et nüüd ma suren. Ja siis hakkas mu süda kloppima. Ja mina läks käima. Ma vajusin, kiiresti, langesin uude klaustrofoobilisse ja lämmatavasse reaalsusesse. Ja pidi võtma rohkem kui aasta, enne kui olin jälle võimeline midagi pooleldigi normaalset tundma.

      Kuni selle hetkeni polnud mul tõelist arusaamist või teadmist depressioonist, peale selle, et ma teadsin, et mu ema oli selle käes kannatanud mõnda aega pärast mu sündi, ja et mu isapoolne vanavanema oli teinud enesetapu. Nii et ma arvan, et see ei olnud perekonna ajaloos võõras, aga see polnud ajalugu, millele ma olin mõelnud.

      Igal juhul olin ma 24aastane. Ma elasin Hispaanias – Ibiza saare ühes kõige rahulikumas ja kaunimas nurgas. Oli septembrikuu. Kahe nädala pärast oleksin pöördunud tagasi Londonisse, ja reaalsusesse. Pärast kuut aastat üliõpilaselu ja suviseid töid. Olin lükanud täiskasvanuks saamist edasi nii pikalt kui sain, ja nüüd oli see ähvardavalt ligi nagu pilv. Pilv, mis jõudis kohale ja valas mind vihmaga üle.

      Kõige veidram asi mõistuse juures on see, et seal võivad toimuda kõige pingelisemad asjad, aga keegi teine neid ei näe. Maailm kehitab õlgu. Su pupillid võivad laieneda. Su jutt võib olla seosetu. Su nahk võib higist läikida. Aga polnud mingit võimalust, et keegi, kes oleks mind selles villas näinud, oleks teadnud, mida ma tunnen, mingil moel poleks nad osanud hinnata veidrat põrgut, mida ma kogesin, ega seda, miks surm tundus nii ebatavaliselt hea mõttena.

      Ma jäin voodisse kolmeks päevaks. Aga ma ei maganud. Mu tüdruk Andrea käis mind korrapäraselt vaatamas, tõi vett või mõne puuvilja, mida suutsin vaevu süüa.

      Aken oli lahti, et värsket õhku sisse lasta, aga tuba oli vaikne ja palav. Ma mäletan hämmastust, et olen ikka elus. Ma tean, et see kõlab melodramaatiliselt, aga depressioon ja paanika annavad sulle mängimiseks ainult melodramaatilisi mõtteid. Igal juhul polnud mingit kergendust. Ma tahtsin olla surnud. Ei. Mitte nii. Ma ei tahtnud olla surnud, ma lihtsalt ei tahtnud elada. Surm oli midagi, mis mind hirmutas. Ja surm võib saabuda ainult sellele, kes on elanud. Oli lõpmatult rohkem inimesi, kes polnud kunagi elus olnud. Ma tahtsin olla üks neist inimestest. Vana klassikaline soov. Et ma poleks iial sündinud. Olla üks neist kolmesajast miljonist seemnerakust, mis ei saanud hakkama.

      (Milline õnn on olla normaalne! Me kõik kõnnime nendel nähtamatutel köitel, millel võime iga hetk libastuda ja sattuda vastamisi kõigi nende eksistentsiaalsete õudustega, mis meie meeltes suiguvad.)

      Toas polnud kuigi palju asju. Oli voodi valge mustrita tekiga ja olid valged seinad. Seinal võis olla pilt, aga vist siiski mitte. Ma vähemalt ei mäleta seda. Voodi kõrval oli raamat. Ma võtsin selle korra kätte ja panin tagasi. Ma ei suutnud sekundikski keskenduda. Ma ei suutnud seda kogemust täielikult sõnadega kirjeldada, sest see oli sõnade ulatusest väljas. Sõna otseses mõttes ma ei suutnud sellest korralikult rääkida. Sõnad tundusid selle valu kõrval tühised.

      Ma mäletan muret oma noorema õe Phoebe’i pärast. Ta oli Austraalias. Ma muretsesin, et tema, mu lähedasim geneetiline vaste, võiks niimoodi tunda. Ma tahtsin temaga rääkida, aga teadsin, et ei saa. Kui olime veel väikesed ja elasime Nottinghamshire’is, oli meil välja töötanud süsteem, kuidas voodis olles suhelda, nimelt koputasime oma kõrvutiste tubade ühisele seinale. Nüüd koputasin ma madratsile, kujutledes, et ta kuuleb mind teise maailma otsa.

      Kopp. Kopp. Kopp.

      Mul ei olnud peas mõisteid „depressioon” või „paanikahäire”. Oma naeruväärses naiivsuses ma ei arvanud, et keegi kunagi oleks kogenud seda, mida kogesin mina. Kuna see oli mulle nii võõras, siis arvasin, et see on inimesele kui sellisele

Скачать книгу

<p>1</p>

Tlk Tanel Lepsoo