LITMIR.BIZ

      1917. aasta suvel sai Anton Õunapuu Tallinna politseimeistriks ning pani ligikaudu kolmesajast koolinoorest kokku korra eest hoolitseva Õppiva Noorsoo Roodu (väidetavalt 340 võitlejat, kellest paljud olid skaudid). Rood relvastati vastavalt tollastele võimalustele ja kommetele.

      Võimlemisõpetaja Anton Õunapuu ülemus, koolidirektor Jüri Annusson on meenutanud:

      „1913. a. suvel nägin Õunapuud esimest korda. Ta esines kui tagasihoidlik ja äärmiselt viisakas noormees. Esimesel silmapilgul tundus, nagu oleks see viisakus isegi üleliigne. Hiljem nägin, et see Õunapuu kasvatuse ja distsipliini tähtsam osa oli. Ta oli ühteviisi viisakas võõraste ja tuttavate, vanade ja noorte vastu. Temaga üheskoos töötades nägin, kuidas ta õpilaste peale isiklikult just sellega mõjus, et ta nende vastu viisakas oli, neis igas ühes alati isikut nähes.

      Õunapuu oli Soomest tagasi jõudnud ja tuli Tallinnasse vaatama, kas oleks kuskil võimlemise õpetaja kohta saada. Tol ajal valitses kehalises kasvatuses sõjakas toon. Võimlemise asemel korraldas Vene valitsus sõjaväelise korra õpetamist. Asja juhtideks olid ohvitserid, kes õpilastega harilikult samuti ümber käisid, kui nad seda olid harjunud kasarmutes soldatitega tegema. Kooli sattus sisse valjus, karmus ja kasarmu õhkkond.

      Selle kohta võttis Õunapuu jutus seisukohta. Ta seletas, et tahab võimlemise õpetamist seada aluseks noore inimese arenemisele; ühtlasi tahtis ta vähendada moodsaks saanud sõjalise kasvatuse mõju.

      1917. aaasta revolutsiooni algul oli tarvis korralageduse ärahoidmiseks jõude organiseerida. Tallinnas asusid inimesed vabatahtlikult kokku ja korraldasid miilitsa. Ilma pikema kahtluseta võttis Õunapuu 5. jaoskonna miilitsakomissari kohustused oma peale. Ta sai oma uute ülesannetega hiilgavalt toime. Miilitsameeste usaldus tema vastu kasvas iga päevaga. Oli silmapilke, kui nad Õunapuud tahtsid miilitsa ülemaks valida. See ei tulnud aga sugugi demagoogilistest võtetest, vaid sellest, et ta ka miilitsionääride peale kasvatavat mõju avaldas. Käisin teda mõnikord jaoskonnas vaatamas. Võrdlesin imestusega miilitsa ruume endise politseijaoskonnaga. Viisakus, puhas õhk, isegi lilled laudadel. Õunapuu seletas, mehed olla ka suitsetanud, kuid nähes, et tema seda ei tee, on nad toas suitsetamise järele jätnud. Miilitsas oli Õunapuu koolitöö kõrval. Muidugi kannatas selle all kool, sellepärast loobus Õunapuu ka mõne kuu järele sellest tegevusest, nii pea kui olud lubasid.

      Õunapuu käis alati otsitult, korralikult riides. See ei olnud temas edevus, vaid üks osa inimese kultuurist, mille edustaja ta oli. Samuti oli ta alati heas tujus ning mõistis seda ka teistele edasi anda. Meie seltskond on ju, nagu teada, sisuliselt sagedasti õige tühi. Pidudel ei mõisteta rõõmus olla, kuid ühtlasi ei tehta selle juures ka midagi tõsisemat. Seal oli Õunapuu otsitav isik. Varsti pandi terve seltskond tegevusesse; koosviibimine muutus lõbusaks olemiseks, millest jääb kauaks ajaks kõige parem mälestus.

      Rõõmus optimism käis Õunapuuga alati kaasas, isegi kõige kriitilisematel silmapilkudel.” (Ajakiri Kasvatus, nr. 6, 1920)

      23. veebruaril 1918 jõudsid Saksa väed Tallinna vahetusse lähedusse ning valitses kaos – rüüstati, rööviti ladusid. Kooliõpilaste ülesandeks oli kaitsta Eesti Panga hoonet, Toompead ja postkontorit enamlaste ja siia jäänud vene sõdurite vastu ning kleepida linna peal iseseisvusmanifeste. Tänu omakaitse ja õpilaste hoolsale turvateenistusele Eesti Panga hoones õnnestus Päästekomiteel seal 24. veebruaril 1918 välja kuulutada Eesti iseseisvus. Sünnitusvaludes vabariigi ajutise valitsuse peaministriks sai Konstantin Päts.

      Jüri Annusson kirjeldab sündmusi alljärgnevalt: „Kui ööl vastu sakslaste sissetulemist enamlaste verejanulised salgad laevadelt linna pöörasid, et „vähemalt 600 äraneetud buržuil kõrid läbi lõigata”, siis leidsid nad mannermaale astudes ootamata 43 õpilast eest ja olid sunnitud, surnuid maha jättes, kabuhirmus põgenema. Võitjate hulgas oli palju Õunapuu õpilasi.”

      25. veebruaril 1918 vallutasid Saksa Keisririigi väed Tallinna. Eestimaa uus kuberner jalaväekindral Adolf von Seckendorff keeldus tunnustamast Eesti iseseisvust ja riiklikke institutsioone ning 27. aprillil 1918 saadeti laiali ka Eesti rahvusväeosad ja Päts vahistati. Saksamaa okupeeris Eesti mandriosa ja Põhja-Läti varjatud eesmärgiga luua Balti Hertsogiriik ning ka Soomele otsiti Saksa päritolu kuningat. Rahutus Tallinnas korraldati ka näljahäda.

      Seoses alanud Saksa okupatsiooniga viidi kommertskool üle saksa keelele, mis tõi kaasa õpilaste rahulolematuse ja kooli sulgemise. Von Seckendorffi jutul olla käinud ka Eesti Tehnika Seltsi esimees Ferdinand Petersen, kuid kindralkuberner soovitanud eestlastel tehnikaharidust omandada Riias. Balti hertsogiriigi sünd oleks niigi lahendanud kõik tehnilise kaadri probleemid saksakeelse kaadri sissetoomisega.

      27. augustil 1918, Saksa-Vene läbirääkimiste käigus tehti Bresti rahulepingu lisaleping, mille tulemusena Venemaa loobus oma ülemvõimust nii Eesti- kui ka Liivimaal. Kuid see oli vaid ajutine. 28. novembril 1918 algas Eesti Vabadussõda. Kui sõjategevus kandus Narva alt sisemaale, muutus rahva meeleolu Tallinnas ärevaks.

Скачать книгу